Juurdepääs õigusemõistmisele

Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selle sätte realiseeritavus sõltub isikute ressurssidest ja teadmistest.

1. märtsil 2005 jõustus Eestis riigi õigusabi seadus, mille eesmärk on tagada kõigile isikutele asjatundliku ja usaldusväärse õigusteenuse õigeaegne ja piisav kättesaadavus.[1] Inimõiguste Instituudi praktika on näidanud, et selle eesmärgini jõudmine on olnud problemaatiline. Sisuliselt on loodud paljudel puhkudel järelmaksuga õigusabi süsteem, mis ei rahulda erinevaid osapooli, eriti abivajajaid. Inimõiguste Instituudi poole pöördujate ütluste kohaselt on abivajajatel tekkinud probleemid seoses õigusabi kvaliteediga, mistõttu ei olda rahul juurdepääsuga õigusemõistmisele nii politseis kui ka kohtus.

2007. aastal avaldas justiitsministeerium “Eesti elanike õigusteadlikkuse uuringu”, mille eesmärk oli määrata kindlaks Eesti elanike teadlikkus põhiõigustest. See uuring näitas, et põhiseaduse §15 õiguse realiseerimisel on üheks suuremaks probleemiks madal õigusteadlikkus inimõiguste valdkonnas. Selle tulemusena on inimestel raskusi oma õiguste kaitsmisel.[2] Uuringu kohaselt on näiteks töösuhetes enamik vastajatest üritanud ise vaidlused lahendada (63%) selle asemel, et kompetentse isiku või institutsiooni poole pöörduda. “Seega, enamasti ei tegutse inimesed enda õiguste maksmapanemise nimel, lahkhelisid proovitakse lahendada omal käel või lepitakse probleemide kui paratamatusega.”[3] Inimesed tunnevad kohtusse pöördumise vajadust sõltuvalt nende teadlikkusest õiguste suhtes:

“Mida teadlikumad olid vastajad, seda sagedamini olid nad tundnud vajadust pöörduda kohtu poole, kuid nad ei saanud või ei suutnud seda vajadust realiseerida. Ilmselt ei näinud väheteadlikumad kodanikud sageli, et nende õigusi oli rikutud, samuti oli võimalik, et nende vähene osalemine ühiskondlikus elus ei tekitagi olukordi, kus nende õigusi oluliselt rikutaks.”[4]

Samas leidsid 78% vastajatest, “kõigile on tagatud võrdsed võimalused kohtusse pöördumiseks” samas kui kõigest 20% vastajatest leidis, “et kohtumõistmine ei ole kõigile võrdselt kättesaadav.”[5]

Kohtuprotsessil osalenutest “on suurem osa kasutanud kahte võimalust ― kaitsnud end ise (42%) või kasutanud advokaadi abi (44%).” Riiklikku õigusabi teenust, mida pakutakse riigi õigusabi seaduse kohaselt, on kasutanud kõigest 9% vastanutest.[6] Samas teatas 24% vastanutest, et kui neil peaks tulevikus tekkima vajadus osaleda kohtuprotsessil, kasutaksid nad riikliku õigusabi võimalust.[7]

Uuringust selgus, et “ühiskonnas ei eristu suurt elitaarset gruppi, kelle käes oleks õigusteadmiste monopol (kui juurahariduse omandanud inimesed välja jätta), küll aga eristub mahajääjate grupp, kellel õigusteadmised täiesti puuduvad.”[8]

Aus õigusemõistmine

2007. aastal on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud Eesti suhtes ausa õigusemõistmise valdkonnas kolm otsust:

–    Pello v Estonia:[9] tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 6(1) ja (3)d rikkumised. Antud kaasuses oli küsimuse all võimatus saada vastuseid tunnistajatelt, kes esitasid ütlusi süüdistatava vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus selgitas, et art 6 (1) ja (3)d nõuavad, et kaebealune peab omama vastavat ja kohast võimalust saada vastuseid tema vastu tunnistavatelt isikutelt. Kohus leidis, et tõendite menetlemine on liikmesriigi kohtute pädevuses, kuid igal kohtul lasub kohustus kaaluda tõendi olulisust. Süüdistatav ei pea olema alati juures, kui ütlusi antakse, kuid peab saama neid tunnistajaid küsitleda samadel tingimustel kui teisigi. Kohus leidis, et Eesti kohtud ei näidanud üles piisavalt tahet kahe tunnistaja kaasamiseks, vaid põhistas oma arvamuse viimaste poolt postiga saadetud materjalile. Seega rikuti ausa ja õiglase õigusemõistmise olulist põhimõtet.

–    Saarekallas OÜ v Estonia:[10] tuvastatud EIÕK art 6(1) rikkumine. Kaebaja väitel ei olnud menetlus läbi viidud mõistliku aja jooksul. Kohus toetas kaebajat: menetlus toimus 7 aasta ja veidi enam kui 2 kuu jooksul kolmel kohtuastmel ja see oli piisav alus tuvastamaks EIÕK rikkumist. Lisaargumendina tõi kohus välja ka art 13 rikkumise, kuivõrd Eesti kohtud ei näidanud üles tahet menetlusaja venimist põhjendada.

–    Shchilitsov v Estonia:[11] tuvastatud EIÕK art 6(1) rikkumine. Tegemist oli samuti menetluse mõistliku kestvuse põhimõtte rikkumisega (antud juhul 5 aastat ja kolm kuud). Kuigi Eesti valitsuse poolse selgituse kohaselt oli tegemist kohtu töö suure koormusega sel perioodil ning samuti venis menetlus vaid esimese astme kohtus, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et EIÕK-s sisalduvaid õigusi on rikutud.

Arutelu tekitas nn aprillirahutuste puhul Politseiameti poolt isikute tuvastamiseks loodud veebileht. Õiguskantsler saatis Politseiametile soovituse õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks,[12] milles märkis, et politseil esines õiguslik alus isikute fotode avalikustamiseks seoses rahutustega (st see vastas isikuandmete töötlemise eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetele). Samas taunis õiguskantsler kõikide veebilehe fotodel olevate isikute nimetamist vandalismiaktides osalejateks.

Õiguskantsler on 2007. aastal teinud soovituse õiguspärasuse järgimiseks ka Põhja Ringkonnaprokuratuurile,[13] milles viidati, et ametiisikud jätsid koostamata kirjaliku määruse, kuigi korrektse kirjaliku määrusega vastuse koostamisel on määrav tähtsus kaebeõiguse tagamisel. Õiguskantsler tõdes, et “suulises vestluses ei pruugi isik paraku saada kõigist üksikasjadest, sh õiguslikest nüanssidest korrektselt ja hoomatavalt aru. Seda eriti juhul, kui tegemist on isikuga, kellel puuduvad sügavamad teadmised õigusvaldkonnas…”.[14]

2007. aastal tehtud kohtuotsused ei sisalda üldiselt problemaatikat ausa õigusemõistmise suhtes. Põhiõiguste riive või isikuõiguste kaitse on tõstatunud, kuid mitte menetlusliku probleemina. Erandina võiks tuua  Tallinna Ringkonnakohtu otsuse,[15] kus kohtukolleegiumi arvates ei olnud põhjendatud prokuröri poolt taotletud ja esimese astme kohtu poolt mõistetud karistusmäär.

Samuti viitab kohtukolleegium Riigikohtu 2005. aasta otsusele:[16]

“Põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Toodud sätte mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray v. Ühendkuningriik 8. veebruari 1996 lahend p 45; Saunders v. Ühendkuningriik,  17. detsembri 1996 lahend p-d 68-69; J. B. v. Šveits, 3. mai 2001 lahend p 64). Samuti on inimõiguste kohus leidnud, et EIÕK art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises (vt nt J. B. v. Šveits, p 66). …

Kriminaalkolleegium nendib, et õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom – kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.”

Ausa õigusemõistmise põhimõtete kui teema olulisus on nähtav ka Eesti Juristide Liidu ja Eesti Kohtunike Ühingu koolitus- ja arendustegevuses.



[1] Riigi õigusabi seadus, RTI, 56, 403.

[2] Justiitsministeerium, Eesti elanike õigusteadlikkuse uuring, lk 13.

[3] Samas, lk 45.

[4] Samas, lk 48.

[5] Samas, lk 48.

[6] Samas, lk 50.

[7] Samas, lk 51.

[8] Samas, lk 73.

[9] Kaebus nr 11423/03 (10.12.2007).

[10] Kaebus nr 11548/04 (08.02.2008).

[11] Kaebused nr 35062/03 ja 35062/03 (18.04.2007).

[12] Õiguskantsler 07.2007 nr 7-4/070858/00705276.

[13] Õiguskantsler 01.01.2007 nr 7-4/061544/0700591.

[14] Samas.

[15] Tallinna Ringkonnnakohtu otsus nr 1-06-7211 (8.02.2007).

[16] Riigikohtu kohtuasi nr 3-1-1-39-05 (1.06.2005), p. 13-14.