Diskrimineerimise keeld on sätestatud põhiseaduse §-s 12:

Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Sama sättega keelustab põhiseadus vaenu õhutamise:

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Seda kinnitab ka karistusseadustiku §151, mis seab karistuseks rahatrahvi kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

Lisaks nendele on konkreetseid eluvaldkondi reguleerivates aktides (nt töölepingu seaduses) omakorda sätted, mis keelavad diskrimineerimise või nõuavad võrdse kohtlemise edendamist.2007. aastal hoogustus ka diskussioon võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmiseks, mis kinnistaks diskrimineerimise keelu ning sellega kaasas käivad kohustused ja õigused. Antud seadust siiski vastu ei võetud ning see langes käesoleval aastal Riigikogu menetlusest välja.[1]

Põhiline ebavõrdset kohtlemist reguleeriv seadusakt on soolise võrdõiguslikkuse seadus.[2] Selle alusel on loodud soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon, kes on võtnud seaduse rakendamisel range joone ning lükanud tagasi kõik avaldused, mis ei puuduta soolist võrdõiguslikkust.

Riigikohus on defineerinud võrdse kohtlemise kontseptsioooni õigusloomes, mida kinnitati ka 2007. aastal kahes ebavõrdse kohtlemise temaatikaga kaasuse lahendis:

“Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.”[3]

2007. aasta oli kuulutatud üle kogu Euroopa Liidu võrdsete võimaluste aastaks. Selle raames toimus mitmeid üritusi, mille põhiliseks koordinaatoriks oli sotsiaalministeerium. Toimusid konverentsid, seminarid, foorumid ja kultuurifestivalid, rahastati mitmete õppematerjalide koostamist ning uuringute ja küsitluste läbiviimist.

Justiitsministeerium avaldas uuringu Eesti elanike õigusteadlikkusest. Selle käigus puudutati ka diskrimineerimise küsimust. Muuhulgas küsiti – “Kuivõrd Te nõustute või ei nõustu, et praeguses Eestis on kõigi inimeste põhiõigused võrdselt kaitstud sõltumata sellest, milline on nende sugu, rahvus, vanus, varanduslik seisund, sotsiaalne seisund, füüsiline või vaimne puue, elukoht või poliitilised vaated?” Antud uuringu kohaselt arvab enamik inimesi, et põhiõigused on “suhteliselt võrdselt tagatud meestele ja naistele, noortele ja vanadele ning eestlastele ja vähemusrahvuste esindajatele”.[4]

Sooline diskrimineerimine[5]

2007. aastal ilmus Euroopa Nõukogu inimõiguste erivoliniku memorandum oma soovituste täitmise kohta. See sisaldas ülevaadet ja nõuandeid ka diskrimineerimist puudutavate teemade kohta.

Samuti toimus 2007. aastal Eesti aruande arutamine naiste diskrimineerimise likvideerimise komitees (Committee on the Elimination of Discrimination against Women – CEDAW), mille funktsiooniks on järelevalve teostamine naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni rakendamise üle osalisriikides.

Nii erivolinik kui CEDAW kiitsid soolise võrdõiguslikkuse voliniku (SVV) institutsiooni.[6] Vastavalt Eesti kirjalikele vastustele CEDAW küsimustele, on SVV büroos peale voliniku veel üks töötaja ning institutsiooni 2007. aasta eelarve oli kokku 887 550 krooni.[7] Sellest tulenevalt tundis erivolinik muret, kuidas kavatsetakse kindlustada SVV töö efektiivsus.[8] Ka CEDAW kahtles kas SVV-l on ikka “piisavad majandus- ja inimressursid, et täita tõhusalt talle soolise võrdõiguslikkuse seadusega pandud ülesandeid”.[9] Sarnane kahtlus oli komiteel ka sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna puhul:

“Komitee väljendab muret, et naiste seisundi parandamise riiklikul institutsioonil, st Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnal, võib puududa piisav autoriteet, otsustamisjõud ning rahalised ja inimressursid, et tõhusalt koordineerida valitsuse tööd soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ja konventsiooni täielikul rakendamisel.”[10]

Samuti tunti muret selle üle, et kuigi soolise võrdõiguslikkuse seadus näeb ette ka soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomise, mille ülesandeks oleks valitsuse nõustamine, ei ole seda nõukogu seni veel loodud.[11] Arutelus CEDAW-ga kinnitas Eesti delegatsioon, et nõukoguni loodetakse jõuda 2008. aasta esimeses pooles.[12]

Lisaks kritiseeris CEDAW Eestit selles, et endiselt ei ole ratifitseerinud konventsiooni fakultatiivprotokolli, mille kohaselt saaksid üksikisikud komiteele kaebusi esitada.[13] Ka siinkohal kinnitas Eesti delegatsioon, et antud küsimus on juba siseriiklikus menetluses ja esitatakse peatselt valitsusele ja siis Riigikogule, misjärel see ratifitseeritakse esimesel võimalusel.[14]

Euroopa Nõukogu Erivolinik omakorda tuletas valitsusele meelde, et Eesti ei ole ratifitseerinud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni 12. protokolli, mis näeb ette üldise diskrimineerimiskeelu, ning samuti ei ole riik liitunud Euroopa Sotsiaalharta lisaprotokolliga.[15] Eesti delegatsioon CEDAW juures nõustus kriitikaga, ent märkis, et eelmisest aruandest saadik on olukord Eestis igal elualal paranenud ning selline areng peaks igal juhul jätkuma.[16]

Eestis on võimalik soolise võrdõiguslikku küsimustes pöörduda SVV ja õiguskantsleri poole, kelle tööks on esmajoones ennetamine, kuid ka kaebuste menetlemine ja tuvastatud diskrimineerimise lõpetamise nõudmine.[17] Lisaks on oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda kohtusse, sest õigus võrdsele kohtlemisele on sätestatud mitmes õigusaktis (nt põhiseadus, EV töölepingu seadus).

Kuigi uuringud on näidanud, et 31% naistest ning 19% meestest on kogenud seksuaalset ahistamist,[18] ei ole õiguskaitseorganite praktikas soolise võrdõiguslikkuse rikkumisi käsitletud.  Seni ei ole kohtud arutanud ühtegi kaasust, mille sisuks on sooline diskrimineerimine või seksuaalne ahistamine.[19] Ka õiguskantsleri praktikas puuduvad näited soolise võrdõiguslikkuse rikkumistest. Üks isik küll pöördus õiguskantsleri poole lepitusmenetluse alustamiseks, kuid kuna kaebuse esitamise tähtaeg oli möödunud, ei olnud õiguskantsleril võimalik asja menetlusse võtta ning ta suunas isiku soolise võrdõiguslikkuse voliniku juurde.[20]

Ka CEDAW on tundnud muret, et “naised ei kasuta oma õiguste rikkumise korral piisavalt õiguskaitsevahendeid, sealhulgas kohtuliku kaitse võimalusi ega võimalust pöörduda õiguskantsleri poole.” Sellest tulenevalt soovitas CEDAW läbi viia kampaaniaid ka kohtunike, prokuröride ja juristide seas.[21]

SVV-le oli 2007. aasta aprilli seisuga laekunud 72 kirjalikku avaldust.[22] Kahjuks ei pea volinik avalikku andmebaasi kaebuste kohta, mida ta on menetlenud. Seetõttu peab käesolevas ülevaates toetuma tema 2007. aastal ilmunud 2005/2006. aasta tegevuse ülevaatele. 2007. aasta tegevuse ülevaadet ilmunud ei ole.

Seaduste tasandil on sooline võrdõiguslikkus küll minimaalsel tasemel tagatud, ent võimaluste vähene kasutamine näitab seaduste ebaõnnestunud rakendumist, mis on tingitud kas probleemidest seaduste endiga, ühiskondlikest hoiakutest või vähesest teadlikkusest oma õigustest. Riik peab astuma veel mitmeid praktilisi samme, et tagada seaduste eesmärgipärane rakendamine.

Teadlikkus ja tegevused selle tõstmiseks

Soolise võrdõiguslikkuse voliniku üks põhiülesannetest on teadlikkuse tõstmine. Selleks kasutab ta nii laekunud avaldusi, edastades oma soovitused osapooltele ja andes nõu riigiasutustele, kui ka avalikke esinemisi konverentsidel, seminaridel jms üritustel.[23]

Oma kokkuvõtvates märkustes Eesti aruande kohta on ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee märkinud: “Komitee on endiselt mures patriarhaalse suhtumise ja Eesti perekonnas ning ühiskonnas sügavalt juurdunud stereotüüpide püsimise pärast naiste ja meeste rollide ja kohustuste suhtes, mis avaldub naiste haridusvalikutes, nende olukorras tööturul ja nende alaesindatuses poliitilises ja avalikus elus ning otsustusõigusega ametikohtadel.”[24] Sellega seoses soovitas CEDAW “suunata teadlikkuse suurendamise kampaaniad nii naistele kui ka meestele ning aidata osalisriigil kaasa meedias positiivse kuvandi kujundamisele naistest ning naiste ja meeste võrdsest staatusest ja võrdsetest kohustustest era- ja avalikus sektoris.”[25]

2007. aastal viisid nii SVV kui sotsiaalministeerium läbi mitmeid kampaaniad, mille eesmärgiks oli teadlikkuse tõstmine diskrimineerimise küsimustes. Nt osales volinik projektis “Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kohalikes omavalitsustes”. Sotsiaalministeerium viis 2007-2008 läbi Eesti-Prantsuse projekti “Meeste ja naiste võrdõiguslikkus – tõhusate ja jätkusuutlike ettevõtete põhimõte ja eesmärk”, mida osaliselt finantseeris Euroopa Liidu Üleminekufond. 2006-2008 toimub rahvusvaheline projekt, milles osaleb ka Eesti Linnade Liit. Selle projekti raames plaanitakse tutvustada omavalitsustele “Hartat meeste ja naiste võrdseks kohtlemiseks kohalikus elus” ning kutsuda neid üles sellega liituma. Märkimisväärne on, et projekti tutvustades möönab Linnade Liit, et kuigi juba EL-i alglepingutes “sätestati omavalitsuse roll … võrdse osalemise otsustusprotsessis ja ühiskondlikus elus … ning stereotüüpide vastu võitlemise tagamisel” ei ole suudetud neid eesmärke täita. “Paberite järgi peaks olema juba ammu võrdõiguslikkus saavutatud, tegelikkuses see kahjuks nii ei ole”.

Huvitava aspektina leidis CEDAW, et avalikku arvamust ei peaks alati täies ulatuses arvesse võtma. Küsimus puudutab otseselt kvoodi-süsteemi rakendamist võrdõiguslikkuse saavutamiseks. Nimelt olid CEDAW liikmed teadlikud, et sellise süsteemi kasutamist nt parlamendi ja kohaliku volikogu tasandil naiste proportsiooni tõstmiseks Eesti avalikkus ei toeta. Komitee liikmed arvasid, et kuigi selline info on väärtuslik, ei tohiks riik seda kasutada argumendina, et mitte täita konventsioonist tulenevat kohustust võtta kasutusele ajutisi meetmeid, kui on vaja üle saada naiste diskrimineerimisest, mis tuleneb sügavale juurdunud ajaloolistest mallidest.[26] Võrdsed võimalused ja kohtlemine ei pruugi tingimata tuua kaasa võrdsust, mistõttu võib meeste ja naiste erinev kohtlemine olla vajalik selleks, et saavutada sugudevahelist võrdsust.[27]

Ka SVV pooldab ajutiste meetmete vajalikkust teatud küsimustes. Nii mõnegi avalduse menetlemisel on ta kinnitanud, et erinev kohtlemine võib olla õigustatud kui sellega soositakse alaesindatud sugu.[28]

Teadlikkuse tõstmise osas puudub riigil süsteemne tegevuskava, toetatakse või osaletakse üksikutes projektides, mille tulemuslikkust on raske hinnata. Tulenevalt SVV-le eraldatud äärmiselt piiratud ressurssidest ei suuda ta mõjutada ühiskonna hoiakuid laiemalt ning seetõttu oma ülesandeid efektiivselt täita.

Tööturg ja töösuhted

Üheks problemaatilisemaks valdkonnaks soolise võrdõiguslikkuse tagamise osas on kujunenud töösuhted, ning seda nii värbamise, tasustamise kui ka töötingimuste osas,[29] hoolimata sellest, et  võrdõiguslikkuse põhimõte on peale soolise võrdõiguslikkuse seaduse välja toodud konkreetselt töösuhteid reguleerivates seadusaktides, nagu nt EV töölepingu seaduses ja palgaseaduses.[30]

Töösuhete valdkonnas viidi 2007. aastal läbi kaks suuremat uurimust naiste positsioonist töökohal. AS Emor teostas küsitluse eraettevõtjate seas, milles uuriti ettevõtjate ja töötajate teadlikkust võrdõiguslikkusest. Uurimuse tulemusel selgus, et “55% vastajatest pidas naiste staatust tööturul madalamaks”. Sealjuures leidis “52% vastajatest, et Eesti ettevõtjad peaksid pöörama naiste ja meeste võrdse kohtlemise küsimustele ettevõtetes senisest enam tähelepanu” samas kui “28% ei pea seda vajalikuks”.[31]

Seoses võrdsete võimaluste aastaga viis Praxis läbi uurimuse “Vähemusrahvustest naiste olukord Eesti tööturul”. Selle kohaselt mängib vähemusrahvustest naiste puhul rolli nn kahekordne tegur – sugu ja rahvus (etniline päritolu). Nt leiti, et eesti ja vähemusrahvusest naiste vahel on palgaerinevused, kuigi nende töökoht asub samas piirkonnas.[32]

Värbamise protsess

SVV on tunnistanud, et nii mitmedki avaldused, mis temani on jõudnud, on olnud “väga illustratiivsed” ning aidanud mõista neid aspekte, mida on avalikkusele vaja kõige enam selgitada. Üheks selliseks aspektiks on võrdõiguslikkuse printsiibi rakendumine juba värbamise protsessis esimesest kokkupuutest alates, mil isiku ja tööandja vahel pole töösuhe veel alanudki.[33]

Värbamise protsessis on kõige enam probleeme tekkinud naistel, kes on rasedad või kellel on väike laps.

Oma tegevuse aruandes kirjeldas SVV juhtumit, kus tööintervjuu tulemusel pakuti naisele kõrgemat ametikohta kui see, millele ta algselt kandideeris. Samuti räägiti suuremast palgast. Pärast seda kui ta teatas rasedusest, võeti kõrgema ametikoha pakkumine tagasi ning ka pakutavat palka vähendati rohkem kui kaks korda, mis oli 64% väiksem kui teisel sarnasel ametikohal töötaval isikul.[34] Teises juhtumis pakuti tööintervjuul kohe pärast raseduse teatavaks saamist isikule tähtajatu lepingu asemel tähtajalist.[35]

SVV võttis nendel juhtudel konkreetse hoiaku – ”Kuna ainult naised saavad olla rasedad, on selle alusel vahetegemine igal juhul soost tingitud” ning seetõttu potentsiaalselt sooline diskrimineerimine.[36] Seaduse kohaselt on rasedad erilise kaitse all, mida ettevõtted peavad tagama ning mida nad võivad ise laiendada. Samas “kaitse seoses raseduse ja sünnitamisega ei tohi aga mingil tingimusel viia naiste diskrimineerimiseni tööturul”. Ettevõte ei saa rasedusest teada saades juba tehtud pakkumist tagasi võtta põhjendusel, et seda tehakse raseda huve silmas pidades. Sellisel juhul ei oleks enam tegemist rasedale eelise loomisega, vaid hoopis ebasoodsamasse olukorda panemisega, mis klassifitseerub sooliseks diskrimineerimiseks. “Kui tööpakkuja on juba pidanud kandidaati ametikohale sobivaks, on [edasine] otsus … töölesoovija teha”.[37]

Nii mõnelgi korral on naised avastanud pärast lapse sündi tööturule naastes, et on “sunnitud nõustuma aina madalamate ametipakkumistega”.[38] SVV käsitles kahte juhtumit, kus ametikohale kandideerinud naine ei osutunud valituks: oma otsuseid põhjendasid ettevõtted sellega, et naisel on väike laps ning seega ei ole tal ilmselt võimalik tööle täielikult pühenduda ilma, et pereelu kannataks.

SVV seisukohalt on sellistel juhtumitel tegemist lisaks otsesele soolisele diskrimineerimisele ka ebavõrdse kohtlemisega lapsevanemaks olemise alusel, mis tihti ettevõtjate jaoks sulanduvad. Nii põhiseaduse (§27 lõige 3) kui perekonnaseaduse (§ 59 lõige 1) kohaselt on mõlemal vanemal võrdne õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda, mistõttu eeldus, et naine, kellel on laps, on suuteline vähem tööle pühenduma kui mees, kellel on laps, on otseselt soost tulenev vahetegemine, mis “põhineb … soolistel stereotüüpidel”. Samuti on see vastuolus perekonna- ja eraelu puutumatuse printsiibiga (PS §26). “Otsus, kas väikelapse kõrvalt tööle asumine on mõistlik või mitte, on töölesoovija teha. Seega eraelulised põhjendused tööandja poolt isiku ametikohale valikul on asjakohatud.”

SVV kinnitas, et “tööandjal on õigus valida tööle kõige kompetentsem ja sobivam isik. Valiku tegemisel arvestatakse tööstaaži, haridust, töökogemust ja muid tööks vajalikke oskusi ning muid selgeid eeliseid andvaid oskuseid ja põhjendusi.” Muud asjaolud tööle värbamist mõjutada ei tohi. Vastavalt soolise võrdõiguslikkuse seadusele on ettevõttel “positiivne kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamisel tõhustada töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi.”[39]

Eelnevate juhtumite valguses on arusaadav, miks üks avaldaja pöördus SVV poole küsimusega, kas ei ole mitte sooline diskrimineerimine elektroonilise tööotsingu portaali kaudu esitatava CV vormi kohustuslikud lahtrid, mis nõuavad teavet isiku soo, laste arvu ja perekonnaseisu kohta. SVV leidis, et antud juhul ei ole tegemist soolise diskrimineerimisega, sest samu lahtreid peavad täitma ka meessoost tööotsijad ning antud portaal kohtleb kõiki võrdselt, olenemata nende soost, perekonnaseisust või laste arvust. Kui nendesse lahtritesse pandav info mõjutab ettevõtteid nende valikul, siis on diskrimineerijaks juba ettevõte ning mitte tööotsingu portaal.[40]

Töötasu

Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte töötasu maksmisel on eraldi sätestatud ka palgaseaduses, kuid sellegipoolest on see aspekt töösuhete valdkonnas endiselt problemaatiline. SVV on märkinud:

“Võrdse tasustamise põhimõtte kohaselt ei või soo … tõttu kehtestada erinevaid töö tasustamise tingimusi sama või võrdväärse töö eest. … Tööülesanded ja muud tasustamist mõjutavad tingimused [ei pea] olema samased ehk identsed … Erinevate tööde võrdväärsust hinnatakse nelja kriteeriumi alusel: (1) kvalifikatsioon, (2) töötulemused, (3) tööülesanded (sh vastutus) ning (4) töötingimused.”[41]

ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee väljendas oma kokkuvõtvates märkustes muret jätkuva “meeste ja naiste ametite eraldatuse pärast tööturul ja märkimisväärsete palgaerinevuste pärast.”[42] Samal seisukohal on ka SVV.[43] Neid arvamusi toetab statistika, milles avaldub erinevus palkades, mida makstakse naistele ja meestele. Erinevus püsib ka olukorras, kus meeste ja naiste töötuse tase on ühtlustunud.[44]

SVV peab üheks olulisemaks juhtumiks enda praktikas avaldust, mis näitas, et pealtnäha võrdne tasu võib teatud töötingimuste seadmisel osutuda ebavõrdseks.[45] Juhtum puudutas töögraafikute koostamist selliselt, et naistöötaja sai kokkuvõtes väiksema töötasu kui tema meeskolleegid, kuna viimastele võimaldati rohkem öötööd ja ületunnitööd. Ka siin, nagu paaris töölevärbamisjuhtumiski, põhjendas tööandja oma teguviisi hoopis sooviga töötajat kaitsta ja abistada, sest viimane hooldas lapsinvaliidi ja haiget abikaasat. Tööandja teadis, et sellises olukorras on öötööle ja ületunnitööle rakendamisel vaja isiku nõusolekut. Samas leidis SVV, et tööandja seda nõusolekut reaalsuses ei küsinudki, vaid eeldas automaatselt selle puudumist. “Otsustus, kas töötaja vajab sellises olukorras erikaitset, on töötaja, mitte tööandja teha. Vastasel juhul muudab tööandja teadmine isiku perekondlikest kohustustest hoopis vaba eneseteostust takistavaks ja õigust võrdsele kohtlemisele piiravaks.” Kuigi töötaja ei saa ise endale ületunnitööd nõuda, peab ületunnitöö tegemise vajaduse tõusetumisel temaga arvestama võrdselt teiste kolleegidega.[46]

Lapsehoolduspuhkus

Lapsehoolduspuhkus on tekitanud mitmeid küsimusi. 2007. aastal ilmnes, et avaliku teenistuse seadus pakub lapsepuhkusele jäänud isale vähem kaitset kui töölepinguseadus, mis keelab lapsepuhkusele jäänud vanemat töölt vabastada. Avaliku teenistuse seadus võrdväärset sätet ei sisalda.[47]

Üks lapsepuhkusele jäänud ema pöördus SVV poole kaebusega, et kutsekvalifikatsiooni omistamise korra kohaselt ei ole lapsepuhkus võrdsustatud muude puhkuse vormidega. Selle tulemusel katkeb lapsepuhkusele jäänud vanemal töökogemus ning puhkuselt naastes peab ta kogemuse omandamist uuesti alustama, mis seab ta halvemasse olukorda võrreldes teistega. SVV hinnangul loetakse soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel sooliseks diskrimineerimiseks ka isiku halvemat kohtlemist seoses lapsevanemaks olemisega.

Töösuhte lõpetamine

Eraldi küsimusena tõstatus 2007. aastal EV töölepingu seaduse säte, mille kohaselt võib väikelapse ema omal algatusel lõpetada soodustingimusel töölepingu. Seaduses puudub võrdväärne säte isa kohta. SVV kinnitas, et tegemist on igandiga, reaalsuses laieneb säte mõlemale vanemale.[48]

Avalik elu ja poliitika

Avalikus ja poliitilises elus valitsevad samuti soolised stereotüübid. Eesti delegatsioon CEDAW juures tunnistas, et hiljutised uuringud on näidanud, et naisi valitakse nii kohalikel kui ka riiklikel valimistel väiksema tõenäosusega. Meedia kinnistab kujunenud stereotüüpe ning nais-tipp-poliitikud tunnevad endiselt, et nende positsioon on nõrgem võrreldes nende meeskolleegidega.[49]

Statistika samas kinnitab, et naiste osakaal valimistel on kasvanud ning valituteks on viimastel aastatel osutunud rohkem naisi kui eelnevatel valimistel.

Riigiasutustes on naiste osakaal suurem kui meeste – naisi on 62,9%, mehi on 37,1%. Nendest kõrgemad ametnikud 55,1%, vanemametnikud 64,8% ning nooremametnikud 65,8%. Seda üllatavam on, et ministritest on kõigest kolm naissoost, ning Riigikogu koosseisus on ainult 24% naisi. Riigikogu komisjonide juhtivatel kohtadel pole kaugeltki veel piisav arv naisi. Eesti delegatsioon CEDAW juures tunnistas, et naisi peaks rohkem julgustama kandideerima juhtivatele ametikohtadele.[50]

SVV rõhutas oma tegevuse ülevaates naiste rolli olulisust poliitilises elus meeste kõrval:

“Sooliselt tasakaalustatud osalus poliitikas muudab otsustamisprotsessi esinduslikumaks. Poliitilise isiksuse, tema põhimõtted ja väärtushinnangud moodustavad erinevad osised – päritolu linnast või maalt, sotsiaalne staatus, vanus või noorus, haridustase ja eriala, kogemus pereinimese või pensionärina, ettevõtja või töötuna jne – mille hulgas on oluline ka kogemus naise või mehena. Mida kirjum on otsustajate taust, seda rohkem on neid erinevusi arvestatud ka otsuste tegemisel ning selline mitmekesisus tugevdab demokraatiat. Demokraatias ehk nagu nimigi ütleb rahva võimu teostamisel rahva poolt ja rahva heaks peaks arvesse võtma kõikide ühiskonnaliikmete arvamust ning andma võimaluse kõikidele kaasa rääkida.”[51]

Abielu- ja pereelu

Abielu- ja pereelus on SVV poolt 2007. aastal välja toodud statistika kohaselt samuti läbivad soolised stereotüübid.[52]

Perekonnas, kus on sündinud lapsed, mängib erilist rolli vanemahüvitis ning muud rahalised hüved, mis laste sünni ja kasvatamisega kaasas käivad. Samamoodi nagu põhiseadus nõuab vanemate vahelist võrdsust laste kasvatamisel, peab võrdsus olema ka hüvitiste osas, mis vanematele makstakse. 1.09.2007 jõustus muudatus vanemahüvitise seadusele, mille eesmärgiks on muuta regulatsioon võrdsemaks isa suhtes. Kui eelnevalt tekkis isal õigus hüvitisele alles pärast 6 kuu möödumist laste sünnist, siis nüüd tekib see juba 70 päeva möödumisel. Teatud ebavõrdsus säilitati lähtudes valdavast arusaamast, et ema ja lapse tervise seisukohast “on oluline tihe emotsionaalne kontakt” nende vahel ning lisaks rinnaga toitmise režiim, mis kujuneb välja esimesel kolmel kuul. Antud seadus annab peredele siiski vabamad võimalused elukorraldusteks.[53]

Lapse sünnitoetuste teemat käsitles õiguskantsler, kuigi see puudutas otseselt üksnes Tallinna linna poolt makstavat sünnitoetust.[54] Algselt sai seda toetust taotleda ainult lapse ema. Linna sõnul oli sellise piirangu eesmärgiks “parimal võimalikul viisil kaitsta lapse huve ning välistada olukorra, kus isad saaksid rahuldada ainult oma õigusi lapse suhtes jättes täitmata kohustused laste ees”. Õiguskantsler leidis, et see rikub põhiseadusest ja perekonnaseadusest tulenevat abikaasade ja vanemate vahelist võrdsust. “Ebakohane on eeldada, et lapse huve esindab tegelikkuses vaid ema, kui isa peamiseks huviks on vaid lapsega seotud õiguste (nagu õigus vanemapuhkusele, toetustele jne) omandamine. Isikute pahausksuse eeldamine ning sellise kriteeriumiga ebavõrdsuse loomise põhjendamine ei ole demokraatlikus riigikorralduses mõeldav.” Õiguskantsleri arvamusest tulenevalt muutis Tallinn toetuse maksmise korda nii, et seda saavad taotleda mõlemad vanemad.

Eraldi küsimusena tekitas CEDAW-le muret regulatsiooni puudumine registreerimata kooselude osas, mistõttu võivad kannata naiste õigused.[55] Eesti delegatsioon kinnitas, et Justiitsministeeriumil on plaanid sellises suhtes olevate isikute omandiõiguste reguleerimiseks.[56]

Hariduselu ja huvitegevus

Haridus oli üks olulisemaid teemasid, mida puudutati Eesti aruande arutelus CEDAW-s. Eelkõige uurisid komitee liikmed kooliõpikute ja õppematerjalide kohta, mille osas oli haridus- ja teadusminister 2005. aastal andnud välja määruse, millega nõudis stereotüüpide eemaldamist. CEDAW väljendas oma kokkuvõtvates märkustes muret, et see määrus ei ole endiselt veel rakendunud.[57] Samuti soovitas CEDAW Eestil pöörata rohkem tähelepanu pedagoogilise personali koolitamisele soolise võrdõiguslikkuse küsimustes, sest leidis, et just haridussüsteemi kaudu oleks kõige efektiivsem soolist võrdõiguslikkust propageerida.[58]

CEDAW mure paistab olevat igati kohane SVV praktika valguses. Voliniku tähelepanu pälvis juhtum, kus üks keskkool korraldas sisseastumiskatseid kolme reaalklassi, kusjuures kaks nendest olid reserveeritud poistele ning üks tüdrukutele, olenemata katsete tulemusest.[59] Sarnane olukord oli ka ühe asutuse poolt välja kuulutatud “Poiste päevaga”, mis kutse kohaselt oli “üritus kõigile väikestele ja suurtele poistele”, kus said “pisemad mehepojad meisterdada tikutopsidest autosid ja paberist busse”.Samuti juhiti SVV tähelepanu ühele lasteaiale, mis kuulutas mitmekülgsest tegevusest lastele, kusjuures poistele oli ette nähtud puutöö ja maadlus ning tüdrukutele iluvõimlemine.[60]

Kahtlemata on tegemist soolise diskrimineerimisega kui tüdrukutel ei lubata õppida või võtta osa teatud tegevusest, kuna see on ette nähtud poiste jaoks, ja vastupidi. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 8 on “keelatud ka diskrimineeriv töö- või koolituspakkumine, mis on suunatud üksnes ühest soost isikule.” Sama seaduse § 10 kohaselt “peavad haridusasutused tagama meeste ja naiste (ka poiste ja tüdrukute) võrdse kohtlemise hariduse omandamisel”. Lisaks peavad nad soolist võrdõiguslikkust edendama. SVV seisukoht on, et kui tahtmatult kujuneb üks klass või grupp ühe soo keskseks, siis peaks tingimata silmas pidama, et selline olukord ei soodustaks teise soo täielikku välja jäämist, kui huvi on olemas.[61]

Pöördumistest tulenevalt käsitles SVV antud küsimust süvitsi ning tõi välja sellise segregatsiooni lühema- ja pikemaajalisemad tagajärjed:

“Soolistest erinevustest lähtuval õpetamisel tuleb aga silmas pidada, et naiste ja meeste erinevused tulenevad ühest küljest bioloogiast, teisest küljest sotsiaalsest konstrueeritusest. Bioloogiline sugu hõlmab bioloogilisi erinevusi, mille põhjal eristatakse inimolendeid mees- ja naissoost isikuteks. Sotsiaalne sugu tähendab nais- või meessoole omistatavaid omadusi ja soorolle. Soorollid on sotsiaalselt õpitud käitumisviisid, mis määravad ära, milliseid tegevusi, töid ja kohustusi tajutakse meestele ja naistele omastena. Kui bioloogiline sugu on püsiv tunnus, siis soorollid on ajas muutuvad seoses muutuvate majanduslike või poliitiliste oludega, samuti seoses ühiskonna sotsiaalse arenguga. Seetõttu ei tohiks soorollide juurutamine takistada vaba eneseteostust.

Oleks väga kurb juba varases lasteaiaeas sisendada lastele arvamist, et on tegevused, mis neile sobivad ja mis mitte, vastavalt sellele, kas nad on tüdrukud või poisid. Taoline piiratud rollidesse surutus pärsib laste harmoonilist arengut. Hariduse ülesanne peaks olema välja selgitada iga inimese individuaalsed (soost sõltumatud) võimed ja oskused ning talle enam huvi pakkuvad valdkonnad. …

Õppeprotsessis kivistunud soorolle taastootes aitab aga haridussüsteem säilitada soolist ebavõrdsust ühiskonnas. Kuigi seaduste järgi on meestel ja naistel võrdsed võimalused hariduse omandamiseks ning erinevate alade õppimiseks, on noorte valikud tegelikust hoopis piiratumad just neile pandud soost tulenevate ootuste pärast. Tulemuseks on sooline segregatsioon kutse- ja kõrghariduses ning hiljem ka tööturul. …

[Selle tulemuseks on omakorda olukord, kus meil tuleb] ka 20 aasta pärast tikutulega taga otsida tublisid meespedagooge, kes suudaksid muuta hariduse ja eeskujude andmise tasakaalustatumaks ja mitmekesisemaks ning kellest ka lasteaias puudust tuntakse.”[62]

Eesti delegatsioon Eesti aruande arutamiseks CEDAW-s kinnitas, et ettevalmistamisel on uued õpikud, mis pööravad rohkem tähelepanu sooküsimustele.[63] Oma kirjalikes vastustes CEDAW küsimustele märgiti, et ümbertöötamisel on riiklik õppekava põhi- ja keskkoolidele. Inim-, keskkonna- ja sotsiaalteaduse peatükid puudutavad eelarvamusi ja diskrimineerimist. Olulise osa uuest õppekavast moodustab ka pedagoogilise personali koolitamine antud teemal.[64] Samuti lisati, et 2007. aasta märtsis andis haridus- ja teadusminister välja määruse, mis keelab stereotüübid, mis baseeruvad sool, rahvusel, kultuuril, rassil või mõnel teisel eelarvamusel.[65]

Peale üldhariduslike koolide tekitasid CEDAW-le muret ka ülikoolid, kus komitee liikmete arvates oli naisõppejõudusid disproportsionaalselt vähe.[66] Eesti delegatsiooni andmetel on nende arv tõusnud ning protsendiliselt on neid 16% asemel, mis oli 2003/2004. aastal, nüüdseks 17%.[67]

Muu

Lisaks eelnevale on SVV praktikas üles kerkinud muid küsimusi. Voliniku poole pöördus isik, kes soovis teada, kas ööklubide praktika, mille kohaselt naised saavad klubisse tasuta, kuid mehed peavad maksma, on sooline diskrimineerimine. SVV leidis, et see on tõesti sooline diskrimineerimine, kuna ööklubid on avalik ruum, “kuhu üldsusel on õigus siseneda ja saada sooliselt võrdse kohtlemise osaliseks”. Sarnane on ka seisukoht, mis on võetud paljudes teistes riikides.[68]

Samuti on pöördutud SVV poole küsimusega, kas kohustuslikku ajateenistust meestele võiks pidada sooliseks diskrimineerimiseks. Volinik pidi tunnistama, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt see ei ole diskrimineerimine. Seda on kinnitanud ka õiguskantsler, kes leidis, et see konkreetne ebavõrdne kohtlemine tuleneb mõistlikest põhjustest ning pole seega vastuolus ka põhiseadusega.[69]

Diskrimineerimine rahvuse alusel

Eesti on väikeriik, ent siin elab üle 100 rahvuse, olgu nad siis sisserännanud või siin põliselt elanud rahvad. Valitsuse poolt heaks kiidetud riiklik programm “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007” on täpsustanud “rahvusvähemuste” ja “etniliste vähemuste” mõistet tulenevalt ajaloolisest päritolust:

“Kuivõrd rahvusvähemuse mõistet rakendatakse rahvastikuteaduses nende rahvuskogukondade puhul, kes on elanud antud territooriumil järjepidevalt pikemat aega, siis tuleb eristada põliselt Eesti eri regioonides elanud suuremaid rahvuskogukondi (1934.aastal 92 600 venelast, 16 300 sakslast, 7 600 rootslast, 5 400 lätlast ja 4 400 juuti) kui rahvusvähemusining pärast II maailmasõda migratsiooni tulemusena Eestisse elama asunud rahvuste esindajaid kui etnilisi vähemusi”.[70]

Eraldi ühiskonnagrupiks peetakse uusimmigrante, kes on mujalt (Euroopa Liidust või kolmandatest riikidest) Eestisse saabunud ning vähem kui kolm aastat Eestis elanud.[71]

Eestis kehtib 12.06.1993 Riigikogu poolt vastu võetud vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, mille aluseks on põhiseaduse § 50 sätestatud õigus “luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusi”. Kultuuriautonoomia seadus defineerib mõistet “vähemusrahvus” ning annab selle mõiste alla kuuluvatele isikutele õiguse “moodustada kultuuriomavalitsusi neile põhiseadusega antud kultuurialaste õiguste teostamiseks”.[72] Samas kitsendab ta isikute ringi, kes sellist valitsust saab moodustada, jättes selle õiguse üksnes saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikutele ning vähemusrahvustele, kelle arv on üle 3000 (§2 lg 2).

Vastavalt vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse §-le 4 on rahvusvähemustel õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi; luua rahvuslikke organisatsioone; täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust; kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires; kirjastada rahvuskeelseid trükiseid; sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel; levitada ja vahetada teavet oma emakeeles.

2007. aastal lisandus seni ainukesele ja aastast 2004 tegutsenud ingerisoome kultuuriomavalitsusele ka eestirootslaste kultuuriomavalitsus — Rootsi vähemuse kultuurinõukogu valimised peeti 2.-4. veebruaril 2007. Kultuuriomavalitsus annab “etno-kultuurilisele vähemusgrupile juriidilise staatuse otsesuheteks riigiga ja ühtlasi ka õiguse taotleda toetust oma tegevuseks riigieelarvest.”

Lisaks mõjutab vähemusrahvuste olukorda Eestis Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon, mis võeti vastu Strasbourgis 5. novembril 1992 ning jõustus Eesti suhtes 1. veebruaril 1998. Kuna tegemist on rahvusvahelise lepinguga, siis vastavalt põhiseaduse § 3 ja 123 on see Eesti õigussüsteemi osa ning asetseb õigushierarhias tavaseadustest kõrgemal.[73] Raamkonventsiooni kohaselt on Eesti kohustatud regulaarselt esitama aruandeid selle täitmise kohta. Siiamaani on esitatud kaks aruannet ning raamkonventsiooni nõuandekomitee on neist tulenevalt Eestile soovitusi teinud.[74]

Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee kritiseerib jätkuvalt vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadust ning selle rakendamist. Oma teises arvamuses Eesti kohta märkis komitee, et “Eesti on teinud õigusaktides muudatusi rahvusvähemusi puudutavates olulistes valdkondades, kuid otseselt rahvusvähemuste jaoks koostatud õigusaktid on jäänud suuresti muutmata. Näiteks pole muudetud vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadust, ehkki üldiselt peetakse seda ebatõhusaks ja ebapraktiliseks …”

Lisaks soovitas komitee Eestil üle vaadata rahvusvähemuse määratluse ning “kaaluda raamkonventsiooni kohaldamist ülejäänud vähemusse kuuluvatele isikutele, esmajoones mittekodanikele.”[75] Veel soovitas nõuandekomisjon, et “Eesti peaks jätkama kodakondsuse kättesaadavamaks muutmist, teostades muuhulgas ettepaneku vabastada vanemaealised taotlejad kodakondsusseaduse keelenõuetest[,] … võimaldama rohkem tasuta eesti keele õpet piiratud rahaliste võimalustega isikutele, kes kavatsevad teha kodakondsuseksamit või tahavad parandada oma riigikeele oskusi muudel integratsiooni toetavatel eesmärkidel.”[76]

2007. aastal tehti kodakondsusseadusele mitu muudatusettepanekut, millega pandi ette kodakondsuse saamise menetlemise lihtsustamist. Kõik Riigikogule tehtud ettepanekud on tänaseks tagasi lükatud. Vabariigi Valitsus võttis küll vastu määruse, millega muuhulgas sätestatakse kodakondsusseaduse ja põhiseaduse tundmise eksami sooritamisest vabastamise tingimused. Siiski ei tulene muudatus otseselt rahvusvähemusse kuulumisest, vaid isiku tervislikust seisundist.[77]

Lisaks eelnevale märkis vähemusrahvuste raamkonventsiooni nõuandekomitee lisapuudusena võrdse kohtlemise seaduse puudumist.[78] 2007. aasta menetleti seda seadust aktiivselt tulenevalt Euroopa institutsioonide survest, jõudmata seaduse vastuvõtmiseni. Euroopa Komisjon saatis 2006. aasta lõpus ja 2007. aasta alguses ametlikud kirjad, milles viitab asjaolule, et direktiivid 2000/43/EÜ (29. juuni 2000) ja 2000/78/EÜ (27. november 2000), mis puudutavad diskrimineerimise keeldu töökohal, ei ole Eesti poolt korrektselt üle võetud. Võrdse kohtlemise seaduse eesmärgiks ongi nende direktiivide Eesti õigusesse sisseviimine. Kuna ametlik kiri Euroopa Komisjonilt “tähistab esimest formaalset sammu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 226 järgses rikkumismenetluses”, siis sellest tulenevalt on võrdse kohtlemise seaduse eelnõu vastuvõtmine äärmiselt oluline.[79] Vaatamata eelnõu pidevale muutmisele ning asjaolule, et 2008. aastal menetletakse juba kolmandat varianti sellest eelnõust, ei ole seda endiselt suudetud vastu võtta.

Rahvusvähemuste olukorda puudutab ka UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon,[80] mis jõustus 2007. aastal. Eesti siseseks järelevalve institutsiooniks konventsiooni rakendamise osas määrati kultuuriministeerium. Seoses konventsiooni rakendamisega loodi kultuuriministeeriumi juurde kultuurilise mitmekesisuse asekantsleri ametikoht.

2007. aasta ei toonud kaasa olulisi muudatusi vähemusrahvuste õigusi puudutavas regulatsioonis.

Märkida tuleks samas Eesti rahvusringhäälingu seaduse vastuvõtmist, mille § 5 lg 8 sätestab, Rahvusringhäälingu ühe ülesandena selliste saadete edastamise, “mis Rahvusringhäälingu võimaluste piires vastavad kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste infovajadusele”.[81] ERRil on üks venekeelne raadiokanal (Raadio 4) ning venekeelne uudisteportaal Novosti.

Toetus rahvusvähemuste kultuurile

Rahvusvähemuste kultuuri toetamine jätkus eelkõige rahaliste vahenditega. Seda märgib ka valitsus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni täitmise aruandes. Samuti jätkati rahvusvähemuste ja nende organisatsioonide kaasatuse suurendamist otsustusprotsessides.[82] Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee on siiski rõhutanud, et oluline on ka pidev rahastatus, mis ei olene üksikutest projektidest.[83] Positiivne näide on rahvusvähemuste pühapäevakoolide rahastamine, mida on alates 2004. aastast rahastanud Haridus- ja Teadusministeerium läbi Integratsiooni Sihtasutuse.Integratsiooni Sihtasutuse andmetel oli 2007. aastal registreeritud 14 eri rahvuse rahvuskultuuriseltside pühapäevakooli.

Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee andis soovitusi, kuidas vähemusrahvuste organisatsioonide rahastamist tõhustada. Komitee arvates võiksid kõik projektide rahastust puudutavad materjalid, eelkõige need, “mis on seotud selle valdkonna Euroopa Liidu rahastusskeemidega”, olema kättesaadavad vähemusrahvuste endi keeltes. Siinkohal rõhutatakse Ida-Virumaa ja Peipsi järve piirkonda.[84]

Rahvuskultuuriseltsidele suunatud informatsioon Integratsiooni Sihtasutuse projektikonkurssidest ja infopäevadest on seltsidele hästi kätte saadav. Üksikisiku tasandil on lisaks võimalik saada ettevõtlusega seotud konsultatsiooni vene keeles Ida-Virumaa Ettevõtluskeskusest. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vastav informatsioon on internetis kättesaadav nii eesti kui vene keeles. Informatsioon teiste fondide kohta ei ole venekeelsele elanikkonnale nende emakeeles sedavõrd hästi kättesaadav. Riigiasutuste informatsioon on internetis küll vene keeles olemas, kuid ebapiisava teavituse tõttu ei ole sellise informatsiooni olemasolu valdavalt teada.

Muukeelsete laste haridusvõimalused Eestis

Eesti on võtnud endale rahvusvaheliste lepingute (nt lapse õiguste konventsioon, art 28) ja siseriiklike aktidega kohustuse tagada kõikidele lastele, kes Eestis elavad, juurdepääsu elementaarsele haridusele. Selline õigus ja kohustus on sätestatud nii põhiseaduse § 37 kui haridusseaduse § 8.[85] Viimase kohaselt on haridus kohustuslik igale vähemalt 7-aastasele lapsele kuni ta on omandanud põhihariduse või saanud 17-aastaseks. Selline kohustus puudutab kõiki lapsi, kes Eestis elavad, olenemata nende kodakondsusest, va välisriikide esindajate lapsed. Selline riigi kohustus ei tekita probleeme kui tegemist on lapsega, kelle eesti keele oskus on piisaval tasemel või kes räägib vene keelt.

Eesti riiklikud haridusasutused on hetkel üleminekufaasis, mille kohaselt peavad seni venekeelse õppekavaga koolid üle võtma eestikeelse õppekava. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse[86] § 52 lõige 2 sätestas, et kõik riiklikud koolid peavad alustama ülemineku eestikeelsele õppele alates 2007. aasta 1. septembrist. Järk-järgulist üleminekut alustati lähtudes Üldharidussüsteemi arengukavast aastateks 2007-2013, mille kohaselt peab protsess jõudma lõpule 2012. aastaks. Eesti keeles hakatakse järkjärgult õpetama eesti kirjandust, ühiskonnaõpetusest, geograafiat, muusikat ja Eesti ajalugu. Lisaks neile viiele ainele tuleb koolil valida veel kaks õppeainet. Üleminek algas ühe aine õpetamisega eesti keeles, millele igal järgneval õppeaastal lisandub üks aine. Eesti õppekeelele on lubatud üle minna kiiremas tempos kui seadus nõuab, eeldusel, et selleks on valmis kool, õpilased ja õpetajad. Protsessi võimalikult valutu alguse ning venekeelse õppekava alusel õpetanud õpetajate konkurentsivõime tõstmiseks eestikeelse õppekava tingimustes viidi 2007. aastal läbi mitmeid infopäevi, konverentse ja koolitusi. Sellised kohustuslikud muudatused puudutavad üksnes riiklike haridusasutusi ning mitte erakoole.

Laste puhul, kes ei räägi ei eesti ega vene keelt tasemel, mis võimaldaks neil õpingutest osa võtta, on riigil enda kohustuse täitmisega raskusi. Selliste laste jaoks oleks vaja luua eraldi süsteem, mille kohaselt suur osa õppest tuleb talle arusaadavasse keelde tõlkida. Eestis on selline võimalus olemas üksnes kahe-kolme keele puhul, seda nii rahaliste kui inimressursside piiratuse tõttu.[87]

Rahvussuhete temaatika uuringute ja välisvaatlejate silme läbi

Pronkssõduri teisaldamisega seoses puhkenud sündmused aprillis 2007 suurendasid märkimisväärselt tähelepanu rahvussuhete olukorrale Eestis. Läbi viidi mitu uuringut ning oma huvi näitas üles rahvusvaheline üldsus.

2007. aastal tellis rahvastikuministri büroo kaks sotsioloogilist uuringut, mille põhiteemadeks olid rahvussuhted ja integratsioon pärast aprilli sündmusi. Mais-juulis viisid Saar Poll ja Tartu Ülikooli teadlased läbi uuringu “Rahvussuhted ja integratsioonipoliitika väljakutsed pärast pronkssõduri kriisi”, milles osales 1487 inimest vanuses 15-74. Samal ajal viisid Tallinna Ülikooli sotsiaalteadlased rahvastikuministri büroo tellimusel läbi uuringu “Eesti ühiskonna integratsiooni võimalikkusest peale pronksööd”.

Eesti inimarengu aruanne 2007[88] sisaldab samuti informatsiooni rahvussuhete olukorrast Eestis. Mitte-eestlaste olukorrale pühendatud peatükk läheneb küsimusele majanduslikust aspektist ning seal jõutakse järeldusele, et vaatamata üldisele majanduskasvule on eestlaste ja mitte-eestlaste sissetulekute vahe kujunemas aina suuremaks. Samuti ilmneb nn klaaslae efekt tööturul, kus mitte-eestlaste positsioon on kehvem kui samasuguse haridustasemega eestlastel, omades vähem võimalusi erialase töö leidmisel. See omakorda mõjutab mitte-eestlaste sotsiaalset staatust ning enesehinnangut negatiivselt. Professor Marju Lauristin, kes on mitte-eestlaste olukorrale pühendatud peatüki autor, on tunnistanud, et üsna suur protsent venekeelsest elanikkonnast on tundnud diskrimineerimist. Samas märkis prof. Lauristin, et “kui aga hakata lahkama olukorda detailsemalt, selgub, et tegemist ei ole diskrimineerimisega juriidilises mõistes, kuigi inimesed võtavad tõrjutust, usaldamatust, piiride tõmbamist „meie” ja „nende” vahel just diskrimineerimisena.”[89]

Rahvusvahelisel tasemel oli Eesti olukord arutlusel mitmes organisatsioonis. Eestit külastasid 2007. aastal Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee president René van der Linden (september 2007) ja inimõiguste volinik Thomas Hammarberg (juuni 2007) ning ÜRO rassilise diskrimineerimise eriraportöör Doudou Diène (september 2007). Kõik andsid oma hinnangud senisele integratsioonile ja kommenteerisid aprilli sündmusi. Rahvusvahelised vaatlejad märgivad, et Eesti poliitikud, ühiskond ja massimeedia hindavad kujunenud olukorda piisava tõsiduse ja vastutustundlikkusega. Nt diskrimineerimise eriraportöör Doudou Diène, kelle kriitilised hinnangud Eesti visiidi käigus tekitasid teravat vastukaja ja kommentaare meedia vahendusel, tunnistas oma aruandes Eesti visiidi kohta, et Eestis on toimumas positiivseid muutusi ja märkis ära kasvavat tolerantsi ühiskonnas.[90]

Diskrimineerimine seksuaalse suundumuse alusel

2007. aastal ei toimunud olulist edasiminekut LGBT isikute õiguste kaitse osas. 2008. aasta alguses viidi IÕK ekspertide abiga ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri tellimusel läbi temaatiline õiguslik uuring homofoobiast ning seksuaalse suundumuse alusel diskrimineerimisest. Uuringu tulemusel selgus, et Eesti ametkonnad ei pööra piisavalt tähelepanu seksuaalse suundumuse põhjal toimuva diskrimineerimise vastu võitlemisele, puudulik on nii statistika kui praktika, millest võib järeldada, et seksuaalvähemused ei tunne ennast Eestis piisavalt kindlalt, et oma õiguste kaitseks välja astuda.

Seksuaalse suundmuse alase diskrimineerimise vastu võitlemise osas on Eestil vaja teha veel mitmeid samme, et olla vastavuses Euroopa inimõiguste alaste miinimumnõuetega, sh Euroopa Liidu õigusaktidega. Euroopa Liidu nõukogu direktiiv 2000/78/EÜ, mis pidi olema transponeeritud hiljemalt Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga (s.o 1. maiks 2004), ei olnud täielikult implementeeritud ka 2007. aasta lõpuks. Võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, mis oluliselt parendab seksuaalse suundumuse alase diskrimineerimise kaitset, ning mis võeti Riigikogu menetlusse 25. jaanuaril 2007, oli 2007. aasta lõpuks poliitiliste lahkarvamuste tulemusel ikka veel vastu võtmata.

Jätkuvalt ei sõlmita Eestis samasooliste isikute vahelisi abielusid, samuti on kaheldav välisriikides sõlmitud abielude tunnustamine.[91] Riik ei tunnista ka samasooliste paaride kooselu ning neile ei laiene mitte ükski sotsiaalne või muu tagatis, mis seadustega abieluga kaasneb.[92] See toob kaasa ka võimalikke probleeme isikute vaba liikumise põhimõtte rakendamisel Euroopa Liidus: nende samasooliste paaride, kes on oma lähteriigis samasooliste kooselu õiguslikult registreerinud, õigusi ei tunnustata Eesti ametivõimude poolt. Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ artikliga 3(2)(b) ette nähtud nõude hõlbustada liikmesriiki sisenemist ning liikmesriigis elamist isiku partnerile, “kellel on liidu kodanikuga püsiv ja nõuetekohaselt tõendatud suhe” implementeeritus Eesti õigussüsteemi on kaheldav.

Ühiskonnas kerkis 2007. aastal seksuaalse suundumuse küsimus laiemalt esile seoses Gay Pride ürituse korraldamisega. Eelnevatel aastatel vägivaldselt lõppenud sarnaste ürituse osas olid nii selle korraldajad kui Amnesty International Eesti ametivõimude tegevuse suhtes kriitilised, eriti mis puudutab homofoobsete vastudemonstrantide ohjeldamist politseivõimude poolt. 2007. aasta rongkäigu osas süüdistasid ürituse korraldajad nii linnavõime kui politseid bürokraatlike tõkete seadmises ning koostööst keeldumises. Õiguskantsler leidis politseiprefekt Raivo Küttile saadetud soovituses õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks, et kuigi nõue kaasata turvaettevõtja oli õiguspärane, ei saanud sellel olla õiguslikult siduvat mõju ürituse korraldamisele loa andmisele.[93]

Karistusseadustiku § 151 on kriminaliseeritud ka homofoobsed avaldused:

“Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, …”

Samas ei ole antud sätet seksuaalse sättumusega seotud vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimisega seotud praktikas rakendatud, mistõttu selle efektiivsust adekvaatselt hinnata ei ole võimalik või puudub sellel sättel üldse mõju.

Transgender isikute problemaatika on Eestis laiema tähelepanu ja käsitluseta. Transgender isikute õigusi ja soovahetust puudutav õiguslik regulatsioon on laiali pillutud mitmetesse erinevatesse seadustesse ning määrustesse, mistõttu isikutel puudub ülevaade oma õigustest ja kohustustest.

Detsembris 2007 avalikustati Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi teadurite poolt sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Komisjoni toel läbi viitaneldud uurimuse “GLBT-inimeste ebavõrdne kohtlemine Eestis” lõpparuanne. Uurimusest selgub muuhulgas, et ebavõrdset kohtlemist ilmneb nii riigi, ühiskonna kui üksikisiku tasandil ning et “[s]eadustes on vastuolusid: üks seadus deklareerib võrdseid õigusi ja võrdse kohtlemise õigust, samas teised seadused piiravad neid õigusi või lausa eristavad teatud inimrühmi.”[94] Lisaks leiti, et ka GLBT inimesed ise ei ole oma õigustest sageli teadlikud.



[1] Riigikogu, XI Riigikogu stenogramm, III istungjärk, 7.05.2008, p. 1.

[2] RTI, 21.04.2004, 27, 181.

[3] Riigikohtu kohtuasi 3-4-1-12-07 (26.09.2007), p. 19. Vt ka kohtuasja 3-4-1-14-07 (1.10.2007).

[4] Samas, lk 36.

[5] Ülevaatest jäävad välja isiku soost ajendatud vägivald ja kuriteod. Need nõuaksid põhjalikumat lähenemist, kui antud inimõiguste ülevaate raames on võimalik anda.

[6] Samas, p. 76; ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Kokkuvõtvad märkused: Eesti, CEDAW/C/EST/CO/4 (10. august 2007), p. 4.

[7] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Vastused probleemidele ja küsimustele seoses neljanda perioodilise aruande aruteluga – Eesti, CEDAW/C/EST/Q/4/Add.1 (27.04.2007), lk 4.

[8] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 76.

[9] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 10.

[10] Samas, p. 14.

[11] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 76; ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 10.

[12]ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Osalisriikide konventsiooni artikli 18 alusel esitatud aruannete arutelu, New York, 24.07.2007, CEDAW/C/SR.793 (B) (7.08.2007) (edaspidi ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1), p. 25.

[13] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 6.

[14] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 26.

[15] Inimõiguste erivoliniku memorandum, p. 77.

[16] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 18.

[17] Margit Sarv, Võrdsusõiguste kaitse, diskrimineerimise keeld ja võrdse kohtlemise edendamine, Sotsiaaltöö nr 4/2007, lk 15-18.

[18] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Osalisriikide konventsiooni artikli 18 alusel esitatud aruannete arutelu, New York, 24.07.2007, CEDAW/C/SR.794(B), (10.08.2007) (edaspidi ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 2), p. 39, ning ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 5.

[19] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 5.

[20] Õiguskantsler, Õiguskantsleri tegevuse aruanne 2006, Tallinn 2007, lk 393.

[21] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 14.

[22] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Vastused küsimustele, lk 4.

[23] Samas, lk 4.

[24] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 12.

[25] Samas, p. 13.

[26] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 42.

[27] Samas, p. 58.

[28] Soolise võrdõiguslikkuse volinik, 2005/2006. aasta tegevuse ülevaade, Tallinn 2007, lk 26.

[29] Samas, lk 8.

[30] Samas, lk 8-9.

[31] Ruth Alas, Erasektori juhtide teadlikkus, praktika ja suhtumine võrdõiguslikkuse normidesse ning nende edendamisse, ettekanne koolitusel projekti “Meeste ja naiste võrdõiguslikkus – tõhusate ja jätkusuutlike ettevõtete põhimõte ja eesmärk”, 3. aprill 2008.

[32] Piia Tammpuu, Kuidas analüüsida diskrimineerimist ja ebavõrdset kohtlemist? Andmeallikad ja uurimisperspektiivid, ettekanne “Sotsiaalfoorumil – õigus võrdsele kohtlemisele Eestis”, 30. november 2007.

[33] SVV tegevuse ülevaade, lk 7.

[34] Samas, lk 10-16.

[35] Samas, lk 21-23.

[36] Samas, lk 21-23.

[37] Samas, lk 10-16.

[38] Margit Sarv, Võrdsusõiguste kaitse, lk 15-18.

[39] SVV tegevuse ülevaade, lk 23-24.

[40] Samas, lk 24-26.

[41] Samas, lk 10-16.

[42] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 22.

[43] Kaire Uusen (toim), Võrdõiguslikkuse volinik: naised küsivadki vähem palka, Tarbija24.ee, 25.01.2007.

[44] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 10.

[45] SVV tegevuse ülevaade, lk 7.

[46] Samas, lk 26-30.

[47] Aivar Õepa (toim), Avaliku teenistuse seadus ei kaitse lapsepuhkusel isa, Postimees.ee, 29.10.2007.

[48] Rudi.

[49] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 9.

[50] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 2, p. 13-14.

[51] SVV tegevuse ülevaade, lk 69.

[52] Margit Sarv, Võrdlevalt statistikast, projekti “Equality for Local Development Gender Mainstreaming in Municipalities”, IV koolitusseminaril. 02.07.2007.

[53] Riigikogu, Seletuskiri vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõule (1085 SE I).

[54] Asi nr 6-4/060026, Õiguskantsleri tegevuse aruanne 2006.

[55] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 30.

[56] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 2, p. 56.

[57] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 12.

[58] Samas, p. 13.

[59] Margit Sarv, Võrdsusõiguste kaitse, lk 15-18.

[60] SVV tegevuse ülevaade, lk 31-35.

[61] Samas, lk 31-35.

[62] Samas, lk 31-35. Vt ka Margit Sarv, Võrdsusõiguste kaitse, lk 15-18; või kaasus SVV kodulehel aadressil <http://www.svv.ee/index.php?id=524> (viimati külastatud 16.07.2008).

[63] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 2, p. 32.

[64] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Vastused küsimustele, lk 12.

[65] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Aruande arutelu 1, p. 41. Vt Haridus- ja teadusministri 4. aprilli 2007. a määrus nr 31 “Õpikute ja muu õppematerjali kutse- või eriala riiklikule õppekavale vastavuse kinnitamise tingimused ja kord ning nõuded õpikule ja muule õppematerjalile”.

[66] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee kokkuvõtvad märkused, p. 12.

[67] ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee, Vastused küsimustele, lk 12.

[68] SVV tegevuse ülevaade, lk 36-37.

[69] Samas, lk 43-44.

[70] Samas, lk 44.

[71] Eesti lõimumiskava 2008-2013, kinnitatud Vabariigi Valitsuse 10.04.08 korraldusega nr 172, lk 4.

[72] Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus, RT I 1993, 71, 1001, §1 ja §2 lg 1.

[73] Ilmar Tomusk, “Integratsioonist vähemusrahvuste keeleõiguse kontekstis”, Õiguskeel nr 4, 2005, samuti kättesaadav aadressil: <http://www.keeleinsp.ee/?menu=34&news=357> (viimati külastatud 22.09.2008).

[74] Kõik on kättesaadavad välisministeeriumi kodulehel aadressil: <http://www.vm.ee/est/kat_475/4501.html> (viimati külastatud 22.09.2008).

[75] Samas, p. 24.

[76] Samas, p. 50-51.

[77] Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2007. a määrus nr 247, RTI, 19.12.2007, 68, 422.

[78] Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee, teine arvamus Eesti kohta, p. 33-36.

[79]Riigikogu, Seletuskiri võrdse kohtlemise seaduse eelnõule (67 SEIII), kättesaadav internetis aadressil: <http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade&op=ems&eid=96268&u=20080820192134> (viimati külastatud 22.09.2008), lk 1.

[80] Vabariigi Valitsuse 23. novembri 2006. a korraldus nr 637, RTL, 05.12.2006, 85, 1553.

[81] RTI, 06.02.2007, 10, 46.

[82] Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee, teine arvamus Eesti kohta, p. 58.

[83] Samas, p. 20.

[84] Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee, teine arvamus Eesti kohta, p. 64.

[85] Eesti Vabariigi haridusseadus, RT 1992, 12, 192.

[86] RT I 1993, 63, 892.

[87] Justiitsministeerium, Sotsiaalministeerium, Välisministeerium ja Siseministeerium, Vastuseks Inimõiguste Instituudi 30.05. päringule lastega kaubitsemise kohta, 7.07.2008.

[88] Eesti Koostöö Kogu, Eesti inimarengu aruanne 2007, Tallinn 2008.

[89] Tööturul on mitte-eestlased ebvõrdses olukorras, Postimees 17.03.2008, vene keeles.

[90] ÜRO eriraportöör rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sarnase sallimatuse kohta, Racism, Racial Discrimination, Xenophobia and Related Forms of Intolerance, follow-up to and implementation of the Durban Declaration and Programme of Action (Rassism, rassiline diskrimineerimine, ksenofoobia ja sarnased sallimatuse vormid, Durbani deklaratsiooni ja tegevusprogrammi järeltegevus ja täideviimine), UN dok. nr. A/HRC/7/19/Add.2 (17.03.2008).

[91] Eesti perekonnaseaduse (RT I 1994, 75, 1326) § 1 lg 1 alusel sõlmitakse abielu mehe ja naise vahel. Muid abieluga võrreldavaid riiklikult tunnustatud kooselu vorme (sh vabaabielu) Eesti õigusruumis ei eksisteeri.

[92] Justiitsministeeriumi poolt mõnel korral mainitud võlaõigusliku seltsingulepingu alusel kooselu korraldamine on ebapiisav ning ei taga mitte ühtegi abieluga kaasnevat riiklikku soodustust või garantiid.

[93] Õiguskantsleri kantselei, Soovitus õiguspärasuse ja hea halduse tava järgmiseks, Kiri politseiprefekt Raivo Küttile, 09.2007.

[94] Samas, lk 53