2007. aastal tehti isikuandmete kaitse seaduse eelnõusse muudatusi, et paremini kaitsta ajakirjandusvabadust.[1] Eelnõu kohaselt võib isikuandmeid ilma andmete omaniku nõusolekuta avalikustada vaid ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ja avaldamine on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Peamiseks argumendiks oli meedia esindajate puhul see, et “selline sõnastus võimaldab ajakirjandusel avalikustada isikuandmetega seotud materjale ilma end isikuandmete töötlejaks registreerimata.”[2] Seadus jõustus 2008. aasta 1. jaanuaril.[3]

Ajakirjandusvabaduse teema juures on oluline analüüsida meedia eneseregulatsiooni-organisatsioonide tegevust. Neid on kaks: Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) ja Pressinõukogu. ASNi taunivate otsuste puhul ja otsuste puhul, kus on antud seisukoht või tehtud avaldus, mis seonduvad põhiõiguste temaatikaga, saab kokkuvõtvalt jagada kaasused laiematesse kategooriatesse:

–    Eksitava info edastamine, vastulause sisulise mittevõimaldamine;

–    Maine kahjustamine kontektstivälise foto kasutamisega, täpsustuse avaldamisest keeldumine;

–    Ajakirjanduspõhimõtete eiramine, soov takistada materjali eetrisse pääsemist;

–    Sõnavabaduse institutsionaalne piiramine;

–    Faktidega tõendamata süüdistuste esitamine, laim, sildistamine;

–    Eravestluse põhjal artikli kirjutamine, faktivead, labane väljendusviis;

–    Lapse kontekstiväline halvustamine, põhjendamatute kannatuste tekitamine.

Kahe konkureeriva eneseregulatsiooni-organisatsiooni olemasolu ei pruugi olla parim lahendus, sest see võib tekitada potentsiaalsetes kaebajates segadust ning vähendab seeläbi mõlema organisatsiooni tõhusust ja mõttekust.

Epp Lauk, üks meediakriitikutest, kes eneseregulatsiooni teemal on kirjutanud, hoiatab selle eest, et “iga reguleerimise püüe tõlgitakse otsekohe tsensuuriks ja sõnavabaduse ohustamiseks”. Samas leiab autor, et on ohtlikum, “kui meediaorganisatsioonide kokkuleppel mõned hääled ühiskonnas üldse summutatakse”

Ajakirjandusvabadust on analüüsitud lisaks Tartu Ülikooli juurde loodud Eetikaveebis. Omaette oluliseks probleemiks on küsimus blogijate ning ajakirjanduse suhetest, mis on tõstatatud ka mitmete blogipidajate poolt. Prof Varuli arvates tuleks blogijate vastutusega seoses arvestada kehtivat regulatsiooni, kuid kaaluda võiks interneti eripära.[4]

2007. aastal tehti mitmed olulised kohtulahendid, mis seostuvad sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse ja privaatsusõigusega. Mõned neist on jõudnud kõrgeima kohtuni. Riigikohtus vaidlustati Tallinna Ringkonnakohtu otsus V.R hagi AS-i Postimees vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja paranduse avaldamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks vabanduse avaldamisega.[5] Kassatsioonikaebuse sisuks on väide, et “ebaõigete väidete avaldamisega tekitas kostja hagejale mittevaralist kahju hageja kui poliitiku ja keskkonnaministri maine languse ning usaldusväärsuse kahjustamisega.”[6]

Riigikohus toetas ringkonnakohtu arvamust, tõdedes, et see on “õigesti leidnud, et artiklites avaldatu sisaldab muu hulgas juriidilisi arusaamu keskkonnakaitse korraldusest Eestis ja artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel”. Samuti leidis Riigikohus, et väärtushinnangu ja ka õigusliku hinnangu korral, isegi juhul, kui see tugineb ebaõigetele eeldustele (faktiväidetele), ei saa taotleda hinnangu ümberlükkamist.[7] Kuigi inimõigusi pole otseselt kohtu aruteludes mainitud, on kohtuotsus määravaks piiritähiseks eelpoolnimetatud temaatikaga seotud lahenduste leidmisel Eestis.

Ajakirjandusvabaduse seisukohast on märkimisväärne Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus,[8] kus käsitleti G.G. hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-i vastu paranduse avaldamiseks. Esmalt kinnitab Riigikohus oma otsuste järjepidevust ning kooskõla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohtupraktikaga.

“Artikli avaldaja kohustamine paranduse avaldamiseks on põhiseaduse (PS) §-de 44 ja 45 koosmõjust tuleneva ajakirjandusvabaduse riive, mis peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. Riigikohus on varem leidnud, et PS § 45 lg-s 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ehk Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud sõnavabaduse ja sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõte on demokraatliku ühiskonnakorralduse vältimatu tagatis ning seeläbi üks olulisemaid sotsiaalseid väärtusi (3-1-1-80-97). Süütuse presumptsiooni tagamine on riigi ja kohalike omavalitsuste kohustus ning see kohustus ei ole absoluutsuses laiendatav eraisikute omavahelisele käitumisele”[9].

Samuti selgitab kohus ebaõige info kasutamise tagajärgi:

“Iseenesest on õige kostja väide, et hageja nõutud ebaõige faktiväite ümberlükkamine riivab ajakirjandusvabadust. Avaldaja kohustamine lükata ümber või parandada ebaõiged andmed on kolleegiumi hinnangul ajakirjandusvabaduse proportsionaalne riive. Väljendusvabadusele (sõnavabadusele) vastandub isiku isiklik õigus sellele, et tema kohta ei avaldataks ebaõigeid asjaolusid, sh õigus aule ja heale nimele. Praeguses vaidluses on kohtud tuvastanud, et avaldatud artiklist järeldub hagis märgitud kahe väite kaudu ebaõige väide hageja kohta, mistõttu ebaõigete faktiväidete kohta paranduse avaldamiseks kohustamine on õigustatud. See järeldus tuleneb VÕS § 1047 lg-st 4, mille kohaselt võib ebaõigete andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ei ole oluline, kas avaldatud väide on au ja head nime teotav. Oluline on see, et väide on ebaõige. See on kooskõlas PS § 45 lg 1 teise lausega, mis lubab väljendusvabadust seadusega piirata muu hulgas teiste inimeste õiguste, sh au ning hea nime kaitseks.”[10]

Ajakirjandusvabadus on diskussiooniobjektina Eestis olulisel kohal. Väärtushinnangute ja põhivabaduste tasakaalu otsingud on sisukad ja teedrajavad.



[1] Vt ka Tuuli Koch, “Andmeid kaitsvat seadust muudeti”, Postimees, 13.02.2007.

[2] Samas.

[3] Isikuandmete kaitse seadus, RT I 2007, 24, 127, p. 11(2) – lisatud on ka kaitseklausel “Andmete avalikustamine ei tohi liigselt kahjustada andmesubjekti õigusi”. Vt ka Eesti Päevalehe juhtkiri “Kraane keeratakse ka Eestis”, 03.05.2008, mis seadusemuudatust kritiseerib, pidades seaduses sisalduva “ülekaaluka avaliku huvi” terminit potensiaalseks ajakirjandusvabaduse piirajaks.

[4] Marti Aavik, “Paul Varul: solvangute eest peavad vastutama nii ajalehed kui ka blogid”, Postimees.ee, 30.06.2008.

[5] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-53-07.

[6] Samas, p. 19.

[7] Samas, p. 19.

[8] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2007 otsus 3-2-1-145-07.

[9] Samas, p. 7.

[10] Samas, p. 14.