Võtmeteemad
- Meediamaastik on jätkuvalt mitmekesine ning sõnavabadus üldiselt kaitstud.
- Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimib.
- Poliitiline surve ajakirjanduse ja valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanike suhtes on murettekitav, ajalehe Postimees osas on näiteid omaniku sekkumisest.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui ka teiste vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada eri viisil informatsiooni ning õigust teavet saada. Sõnavabadusega on seotud meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse ja sellega seotud andmekaitse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine ja muu kommunikatsioonitehnoloogia regulatsioon.
Sõnavabaduse olukord Eestis on taasiseseisvumisest saadik olnud kaunis hea. Olukord püsib üldiselt hea, kuigi käesoleva aasta jooksul – peale seda, kui ametisse asus uus valitsus, milles osalevad erakonnad on avaldanud kahtlust näiteks ajakirjandusvabaduse või inimõiguste universaalsuse suhtes – on esinenud mitmeid väljakutseid ja poliitilist survet meediale. Siiamaani on meedia suuremalt osalt suutnud survele vastu seista ja otseseid sõnavabaduse piiranguid ei ole esinenud.
Esimest korda pika aja jooksul avaldas rahvusvaheline meediaorganisatsioon Reporters without Borders (RSF; Piirideta reporterid) 2019. aasta juulis hoiatuse eesti meedia olukorra suhtes. RSF juhtis 2019. aasta 2. juulil avaldatud pressiteates[1] tähelepanu sellele, et ühe juhtiva meediagrupi omanik, kes on ka Isamaa liige, oli sekkunud ajalehe – Postimehe – toimetusse. Ta oli isiklikult valinud juhtivaid töötajaid ning muul viisil märgatavalt toetanud konservatiivset maailmavaadet lehe sisu ning sümboolika kaudu. Näiteks on ajalehe nime all on nüüd tekst „Seisame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“. Lisaks on Postimees loonud „Meie Eesti“ nime all leheosa, mille suhtes on ebaselge, mis ulatuses on tegemist erapooletu ajakirjandusega ja mis ulatuses arvamuslugude või tellitud sisuga. Pressinõukogu on ühe selle pealkirja all avaldatud artikli kohta maininud, et artiklis on segamini autori oletused ja uudised ilma, et autor eristab, millised on tema arvamused ja oletused ning millised on teiste asutuste (sel juhul Sotsiaalministeeriumi) ametlikud seisukohad.[2] Leheosa erapooletuse puudumist on ka laiemalt avalikus arutelus taunitud. Umbes samaaegselt nende sündmustega lahkusid mitmed toimetajad Postimehest, mida lehe poolt küll seletati loomuliku arenguga, aga mida mitme vaatleja poolt tõlgendatakse kui rahulolematust poliitilise suunaga.
Samas püsib Eesti meediamaastik väikese riigi kohta siiski kaunis mitmekesine, näiteks tänu sellele, et tarbitakse palju internetimeediat ja ka välismaa meediat.[3] Üldiselt on meediasektor avatud, mis ka tähendab, et seda saab ära kasutada, mida näiteks tuleb ette vene meedia kaudu levitava propaganda näol.
Seadusandlikud arengusuunad
Selles osas ei ole olulisi muudatusi toimunud, kuid valitsuse väljaütlemised tähendavad, et võib tunnistada olukorra halvenemist mingil määral, kuna varem väljendatud kavatsused teatud seadusemuudatuste suhtes on tagasi võetud. See kehtib vihakõne kriminaliseerimise kohta. 2019. aasta veebruaris eemaldas Justiitsministeerium viited kavatsusele üle vaadata vajadus vihakõne kriminaliseerida, sellega avalikult tagasi lükates Euroopa Komisjoni ettepaneku, et kõik liikmesriigid peaksid kaaluma internetis leviva vihakõne kriminaliseerimist.[4] Uus valitsus ei ole teemaga tegelenud ja pigem ollakse kriminaliseerimise suhtes arutelus negatiivsed.
Raportis käsitletud perioodil võeti vastu uus isikuandmete kaitse seadus,[5] mis jõustus 15. jaanuaril 2019. aastal ja mis tegeleb nende asjadega, mis ELi mais 2018. aastal jõustunud andmekaitsemääruse (2016/679) alusel kuuluvad siseriikliku seadusandluse alla. Siia kuulub näiteks isikuandmete töötlemine ajakirjanduslikul eesmärgil, mis on lubatud andmesubjekti nõusolekuta, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega.[6]Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi.[7] Avaliku teabe seaduses tehti 2018. aastal muudatusi näiteks veebilehe ja mobiilirakenduse pidamise nõuete sätetes, peamiselt selles, et asutused peavad ka mobiilrakendustes teavet avalikustama.[8]
Kohtupraktika
Raportis käsitletud perioodil sõnavabadusega seotud Riigikohtu otsused on seotud suhtega andmete kättesaadavuse ja isikuandmete kaitse vahel. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 13. märtsil 2019. aastal tehtud otsuses[9] andmekaitse ja teabe kättesaadavuse vahekorda pankade ja maksehäireregistrite pidajatega seoses.[10] Kohus rõhutas, et ka õigete andmete avalikustamine maksehäireregistri pidaja koduleheküljel võib olla õigusvastane, kui isikuandmete kaitse sätteid ei ole järgitud, näiteks kuna ülemäära kahjustatakse andmesubjekti õigustatud huve ebaoluliste või asjasse mittepuutuvate andmete avalikustamise kaudu. Igal konkreetsel juhul peab kaaluma, milliseid andmeid edastada ja kas edastamise vajadus kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Isikuandmete töötlemisel on oluline kindlaks teha, kes on vastutav töötleja – neid võib olla rohkem kui üks.
Riigikohtu halduskolleegiumi 2018. aasta 17. oktoobri otsuses[11] mainis kohus, et avaliku teabe seadus kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel (kuid mitte aktiivse avalikustamiskohustusena) andma andmeid kohaliku omavalitsuse töötajate tasu kohta isikustatud kujul. Tuleb kaaluda kahte põhiõigust, mis on vastandlikud: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada seda, mis tagab põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse. Silmas tuleb pidada eri sätete eesmärke, näiteks avalikustamise olulisust läbipaistvuseks ja korruptsiooni vältimiseks. Kohus märgib, et „avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele.“[12]
Kolmas kaasus, mida mainin, on halduskolleegiumi 2018. aasta 22. mail tehtud otsus[13] PS § 44 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta, et isikul on õigus tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Kohus selgitab, et õigus laieneb ka suhtele avaliku ülesande täitjaga ja sõltumata sellest, kuidas isik sai andmetöötlusest teada või kui ta ei olegi sellest teadlik, aga soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. Õigusi saab piirata isikuandmete kaitse seaduse, eriseaduste või Euroopa Liidu otsekohalduvate õigusaktide alusel.
17. oktoobril 2017. aastal tegi Euroopa Kohus otsuse Riigikohtu poolt tehtud eelotsusetaotluses, mis käsitles küsimust, kas väidetavalt laimava internetisisu kohta saab teha kohtule kaebusi igas riigis, kus sisu kättesaadav on.[14] Euroopa Kohus vastas, et ei saa, vaid nõude tekitatud kahju osas saab esitada selle liikmesriigi kohtule, kus on tema huvide kese või teatud olukordades, kui kahju on tekkinud mujal, ka selles riigis, kus kahju tekkis.[15]
Statistika ja uuringud
Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule, lisaks ka Rahvusringhäälingu suhtes nende ajakirjanduseetika nõunikule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Pressinõukogu kaebuste arv püsib aastast aastasse kaunis sarnane. 2018. aastal tehti 84 kaebust ja 81 otsust (2017. aastal vastavalt 87 ja 64). 2018. aastal oli 59 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust, 2017. aastal õigeksmõistvat 34 ja 30 taunivat otsust.[16] Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega. Aastal 2018 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 19 – vabastavaid otsuseid 4 ja taunivaid 1.[17] Kaebuste arv oli madalam, kui eelnevatel aastatel (välja arvatud 2014. aasta). Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust, kaebusi esitada ei ole keeruline ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.
Lootustandvad ja head tavad
Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea tavana võib jätkuvalt mainida kõrgel tasemel ja hästi toimivat e-riiki. Näiteks on e-riigi abil hea ligipääs teabele. Eesti on aktiivne interneti eneseregulatsiooni alal, osaledes Freedom Online Coalitionis,[18] mille eesmärgiks on luua reegleid, mis kaitsevad internetivabadust, samas olles teadlik, et sellega võivad kaasneda ka ohud.
Olulisemad avalikud arutelud
Periood alates aprillist 2019. aastal, millal astus ametisse uus valitsus, on toonud kaasa mitmeid väljakutseid sõnavabadusele ja meediavabadusele. Näiteks on eri viisidel rünnatud Eesti Rahvusringhäälingut (ERR), mille olemasolu on Euroopa õigusriikides oluline osa sõltumatust meediamaastikust, ja on seda olnud ka Eestis. 2019. aasta juunis tuli siseminister välja mõttega raha kokkuhoiuks osaliselt erastada ERR-i.[19] 2019. aasta märtsis väljendas EKRE aseesimees ja partei esindaja ERR-i nõukogus (hilisem majandusminister), et „kallutatud“ ajakirjanikke ERR-is tuleks karistada ja eetrist maha võtta.[20]
Raportis käsitletaval perioodil on palju tähelepanu saanud tuntud ajakirjanike lahkumine erinevate meediaväljaannete juurest, väidetavalt poliitilise surve tõttu. 2019. aasta aprillis lahkus Vilja Kiisler Postimehest, kui peatoimetaja avaldas erimeelsust tema EKRE-t käsitleva artikli suhtes. Samal kuul teatas Ahto Lobjakas, kes oli kaua olnud saatejuht Eesti Rahvusringhäälingu Raadio 2-s, et temale anti valida enesetsentsuuri või lahkumise vahel, kuna tema kriitika valitsuskoalitsiooni aadressil olla liiga terav.
Ka käesoleval perioodil on ühiskonnas vastuolulistel teemadel (nagu kooseluseadus ja pagulased) esinenud emotsionaalseid ja teravaid debatte (eriti interneti kommentaarides), mis pööravad tähelepanu sõnavabaduse võimalikele negatiivsetele tagajärgedele. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on see siiski tihti ebapiisav.
Sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa piiri ja muutu vaenu ja vägivalla õhutamiseks. Oleme ka varasemates raportides maininud, et sõnavabadus toimib siis, kui on võimalik igasuguseid vaatevinkleid avaldada ja arutada. Kahjuks tähendab tihti puudulik suhtluskultuur, mida Eestis on märgata vähemalt sotsiaalmeedias, et inimesed võivad avalikust rollist hoiduda. Kahjuks ei ole selles vallas erilisi edusamme näha.
Suundumused ja tulevikuvaade
Valitsusparteide inimõigusevastased väljaütlemised ning erinevate õiguste eiramine on loonud murettekitava olukorra, mis teatud määral on analoogne sellega, mida võib näha sellistes riikides nagu Ungari ja Poola, kus järk-järgult on õõnestatud õigusriiki. See on olnud eriti edukas Ungaris, kus puudub oluline iseseisev meedia ja kus erinevalt Eestist tarbitakse vähese keeleoskuse pärast välismeediat vähe.[21] Siiamaani on Eestis püsinud kaunis elav debatt. Kodanikuühiskond on mobiliseerinud ja korraldanud inimõiguste heaks mitmeid meeleavaldusi, mida meedia on piisavalt kajastanud.
Juhtumikirjeldus
Sõnavabaduse alal on kõige huvitavamad juhtumid sel perioodil olnud seotud väidetava poliitilise survega ajakirjanikele, üritades panna neid kasutama enesetsentsuuri valitsusevastase kriitika suhtes. Tuntumad näited sellest on eelpoolmainitud Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas. Enesetsensuuri on alati raske objektiivselt hinnata, kuna need, kes teostavad poliitilist survet tavaliselt seda ei tunnista, vaid tuuakse esile muid põhjuseid, miks ajakirjanikud lahkuvad või neid kõrvaldatakse. Samas on raske teada, täpselt miks ja mis ulatuses ajakirjanik tunneb survet ja kui põhjendatud tema hirm on. See aga ei tähenda, et ei peaks juhtima tähelepanu enesetsensuuri ohule, kuna see on väga oluline tegur meediamaastiku vähem avatuks muutmisel.
Nii Vilja Kiisleri kui ka Ahto Lobjakase juhtumitel on mitmeid enesetsensuurile tüüpilisi jooni. Kiisler ütles, et ta otsustas lahkuda Postimehest, kuna tal oli ajakirjandus- ja arvamusvabadusest põhimõtteliselt erinev arusaam kui lehe peatoimetajal ja et see tuli esile eriti tema EKRE-kriitilise arvamusartikliga seoses. Peatoimetaja tunnistas, et oli erimeelsusi, aga et need olid stiiliküsimused ja mingit survet ei olnud.[22]
Ahto Lobjakas on ise toonitanud, et teda ei vallandatud, vaid anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel. Tema väitis, et peale uue valitsuse loomist tulid temale signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil oli liiga terav ja et ta püüdis lubamatult mõjutada poliitikat. Lobjakas ütleb, et kritiseeriti tema sõnavalikut ja soovitati olla vähem otsekohene. Soovitati ka, et ta võiks vaimse tervise huvides aega maha võtta.[23]
Mõlema juhtumi suhtes on nii, nagu enesetsensuuri puhul tavaks on, et ajakirjanike töökohtadelt lahkumist saab seletada muude asjaolude kui poliitiliselt tingitud survega, aga samas ei saa ka tõestada, et sellist survet ei ole olnud. Positiivne on, et mõlemad ajakirjanikud jätkavad tööd teistes meediaväljaannetes, mis näitab, et siiamaani on Eesti meediamaastik siiski jätkuvalt üsna vaba.
Soovitused
- Kordame varem tehtud soovitust üle vaadata vihakõnet puudutavad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.
- Valitsuse liikmed peaks avalikult toetama sõnavabadust ning vaba meediat, kui olulisi õigusriigi komponente, olenemata sellest, kas meediaväljaanded toetavad nende poliitilisi vaateid või mitte.
[1] RSF. 2019. Editors abandon Estonia’s leading daily because of owner meddling, 02.07.2019.
[2] Pressinõukogu. 2019. Kaebus nr 901. Pressinõukogu otsus 29.05.2019.
[3] Seda võimaldab hea keeleoskus. Eesti on nende riikide hulgas maailmas, kus kõige rohkem osatakse võõrkeeli. Eurostat. 2019. Foreign language skills statistics.
[4] Pau, A. 2019. Eesti vilistab Brüsseli nõudele kriminaliseerida vihakõne, Postimees, 08.02.2019.
[5] Riigikogu. 2019. Isikuandmete kaitse seadus. RT I, 04.01.2019, 11.
[6] Algselt sooviti kasutada “ülekaalukalt avalikku huvi” aga vahetult enne selle Riigikogus vastuvõtmist võttis valitsus eelnõu tagasi.
[7] Ibid. Paragrahv 4. Ka akadeemilise, kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks andmete töötlemine ning teadus- ja ajaloouringute jaoks töötlemine on seadusega lubatud sarnastel tingimustel.
[8] Riigikogu. 2018. Avaliku teabe seaduse muutmise seadus, RT I, 14.11.2018, 1.
[9] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.03 2019 otsus nr 2-17-1026.
[10] Endise isikuandmete kaitse seaduse alusel, vaadates millal küsimuse all olev teabe avaldamine aset leidis.
[11] Riigikohtu halduskolleegiumi 17.102018 otsus nr 3-15-3228/37.
[12] Ibid. lõik 18.
[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 22.05.2018 otsus nr 3-15-2079
[14] Euroopa Liidu Teataja. 20.12.2012. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1215/2012.
[15] Eurppoa Liidu Kohus. 2017. Kaasus C-194/16 Bolagsupplysningen and Ilsjan.
[16] Pressinõukogu. 2019. Statistika 2008 – 2018.
[17] Avaliku Sõna Nõukogu. 2019. Statistika 2011 – 2018.
[18] Freedom Online Coalition.
[19] Raal, K. 2019. Mart Helme: ERRi võiks koomale tõmmata ning selle raha kasutada päästjate ja politseinike palkade tõusuks, Delfi, 10.06.2019.
[20] Nael, M., Ellermaa, E. 2019. Martin Helme soovib ERR-i nõukogult “karistamist”, ERR, 28.03.2019; Lomp, L-E., Olup, N-M. 2019.Martin Helme soovib «kallutatud» ajakirjanike eetrist maha võtmist, Postimees, 29.03.2019.
[21] The Economist. 2019. How Victor Orban hollowed out Hungary´s democracy, 29.08.2019.
[22] Krjukov, A. 2019. Vilja Kiisler lahkub Postimehest erimeelsuste tõttu peatoimetajaga, ERR, 22.04.2019.
[23] Püss, F. 2019. Ahto Lobjakas: mind ei vallandatud, anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel, Delfi, 27.04.2019.
