Võtmeteemad
- Õiguskantsler ja Riigikohus tuvastasid liiga pikki kinnipeetavate kartserikaristusi ning soovitavad pikki kartserikaristusi järjestikusele täitmisele mitte pöörata.
- Õiguskantsler tuvastas lubamatut ohjeldusmeetmete rakendamist psühhiaatrilist abi osutavates asutustes.
- Eestis kehtib alates 1. oktoobrist 2017 suitsetamise keeld kõikides vanglates.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Eeskätt seostatakse EIÕK artiklit 3 puudutavat praktikat kinnipeetavate õigustega. Selles valdkonnas tõstame esile strateegilise arengudokumendi „Kriminaalpoliitika põhialused kuni aastani 2030 eelnõu“.[1] Eelnõus seatakse üheks eesmärgiks kinnipeetavate inimväärikas kohtlemine: „muuta vangla ja kriminaalhooldus taasühiskonnastamise keskseks institutsiooniks, kus kinnipeetavaid koheldakse inimväärikalt ja täiskasvanulikult.“ Senised kriminaalpoliitika arengusuunad olid kindlaks määratud kuni aastani 2018,[2] milles aga kinnipeetavate inimväärikat kohtlemist ei nimetatud. Planeeritavaid täiendusi kriminaalpoliitika vallas saab märkida kui positiivset arengut artikli 3 vaatepunktist.
Aruandeperioodil tegi õiguskantsler kontrollkäigu Viru Vanglasse,[3] kus tuvastas, et vangla rakendas järjest pikki kartserikaristusi ja karistas kartseriga ka alaealisi. Õiguskantsleri hinnangul ei tohiks täiskasvanute ühe kartserikaristuse pikkus olla pikem kui 14 ööpäeva ja alaealistel pikem kui 3 ööpäeva. Veelgi parem oleks, kui alaealistele kartserikaristust ei määrataks. Kartserikaristuste kandmise vahele tuleb jätta mõistlik ajavahemik, kui karistuse aega koguneb üle 14 päeva. Sellisele seisukohale on varem asunud ka Riigikohus, leides otsuses nr 3-15-3133, et kinnipeetaval peab erinevate kartserikaristuste kandmise vahele jääma mõistlik arv päevi avavanglas.[4]
Õiguskantsler osundas ka vajakajäämistele psühhiaatrilist abi osutavates asutustes. Õiguskantsler tõi välja, et patsientide ohjeldamine tuleb vormistada nii, et dokumentides märgitaks iga kord ära ka ohjeldusmeetme rakendamise ning selle jätkamise põhjendus. Ohjeldamise jätkamist peab arst eraldi põhjendama, ei piisa üksnes patsiendi ohjeldamisele eelnenud käitumise kirjelduse kordamisest.[5] Ühtlasi leidis õiguskantsler Pärnu-Jaagupi Hoolduskodu kontrollkäigu järel, et klientide mehaaniline ohjeldamine liikumise ja liigutuste ulatuse piiramise eesmärgil ei ole üldhooldusteenusel lubatud. Personali hõivatuse ja nappusega ei saa õigustada inimese liikumisvabaduse õigusvastast piiramist. Kui inimese terviseseisund vähegi võimaldab, peab ta saama kasutada tualetti või potitooli. Töötajate ülesanne on klienti selles aidata. Mähkmete kasutamine juhul, kui patsient on abistaja toel võimeline kasutama potitooli, riivab inimväärikust.[6]
Seadusandlikud arengusuunad
3. oktoobril 2017. aastal keelati kõikides Eesti vanglates suitsetamine. Suitsetamiskeelu eesmärk on kaitsta vangide ja vanglateenistujate tervist, aidata suitsetajal sõltuvusest vabaneda, säästa riigi ressursse ja tagada vangla julgeolek.[7] Keelu kehtestamine tõi kaasa mitmete kinnipeetavate pahameele – ühes tänaseks Riigikohtusse jõudnud kaasuses on kinnipeetav viidanud ka piinavale kohtlemisele.[8] Vanglateenistus on seisukohal, et Eesti on keeldu rakendades lähtunud sellest, et nii põhiseaduse, EIÕK kui ka EIK seisukohtade järgi on riik kohustatud tagama vangide ja vanglateenistujate kaitse passiivse suitsetamise eest.[9] Absoluutse suitsetamise keelu rakendamise puhul tõstatub siiski küsimus, kas tervisekaitse eesmärkide saavutamine ei ole võimalik meetmete abil, mis riivaksid kinnipeetavate õigust suitsetamisele vähem.
Kohtupraktika
EIK tegi aruandeperioodil kokku kolm Eestit ja EIÕK artikli 3 kohaldamist puudutavat lahendit, millest artikli 3 rikkumise tuvastas ühel korral.
Lahendis Jatsõšõn vs. Eesti[10] hindas EIK, kas kinnipeetavale tagatud tingimused vangla saatebussis vedamiseks olid inimväärikust alandavad. Kinnipeetav viibis saatebussis kokku 20 minutit, sest vangla väravani jõudes loobus kinnipeetav planeeritud sõidust matustele. Kinnipeetavale oli saatebussis tagatud 0,51 m2 vaba ruumi ning metallalusele kinnitatud plastikiste, kuid puudusid turvavöö ja käepidemed. EIK selgitas, et EIÕK artikli 3 rikkumist ei saa hinnata võttes arvesse ainult kinnipeetavale tagatud ruumi pindala, vaid ka muid transportimisel tagatud tingimusi. EIK leidis sarnaselt Eesti kohtutega, et kinnipeetavale tagatud ruum oli võrreldav sellega, mis on nõutav isikute transpordiks, kes ei ole kinnipeetavad. Asjaolu, et saatebussis puudus turvavöö, ei kujuta endast veel EIÕK artikli 3 rikkumist ning ka Eesti siseriikliku õiguse järgi ei ole nõutav, et kõikides sõidukites on turvavööd. Ühtlasi viibis kinnipeetav saatebussis üksnes lühikest aega. EIK ei tuvastanud artikli 3 rikkumist, sest kinnipeetava kohtlemine ei vastanud artikliga 3 nõutavale raskusastmele.
Lahendis Nikitin jt vs. Eesti[11] väitsid kokku 7 kaebajat, et neid hoiti Tallinna Vanglas ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Viidatud lahend puudutab veelkord põrandapinna minimaalset suurust ja isikutele artikli 3 rikkumise eest mõistetud mõistlikku hüvitist. EIK rõhutas taaskord, et väärkohtlemine peab saavutama teatud minimaalse tõsiduse, et langeda EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse. See miinimumlävend sõltub kaasuse asjaoludest, nt kohtlemise kestus, füüsilised ja vaimsed mõjud, mõnel juhul ka isiku sugu, vanus ja terviseseisund. Miinimumlävendi täidab tavaliselt reaalne kehaline vigastus või tugev füüsiline või vaimne kannatus. Eelnimetatud asjaoludee puudumisel võib artikli 3 kohaldamisalasse kuuluda ka isikut alandav kohtlemine, kui näidatakse üles austuse puudumist või vähenemist isiku inimväärikuse vastu või tekitab selline kohtlemine hirmu, ängistust või alaväärsust, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupidavuse. EIK tuvastas, et kinnipeetavaid peeti Tallinna Vanglas pikka aega väiksemas kui 3 m2põrandapinnaga ruumis. Selline kinnipidamine on põhjustanud kinnipeetavale raskusi, on ületanud kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuse ning selle tõsidus ületab artikli 3 kohaldamisalasse kuulumise miinimumlävendi. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise. EIK järeldust ei mõjutanud asjaolu, et kinnipeetavatele võimaldati üks tund päevas vabas õhus liikumist koos oma kongikaaslastega.
EIK hinnangul olid Eesti kohtute välja mõistetud hüvitised artikli 3 rikkumise eest väikesed (suurusjärgus 100–1100 eurot). Kusjuures, Eesti kohtupraktikas on ebainimliku kohtlemise või inimväärikust alandatavate tingimuste eest mõistetud hüvitised enamasti vahemikus 100 kuni 1000 eurot. Kaebaja Nikitin viibis ebainimlikes tingimustes kokku 2 aastat, kuid Eesti kohtu hinnangul oli kohane hüvitis 250 eurot. EIK suurendas nimetatud hüvitist märkimisväärselt ning mõistis artikli 3 rikkumise eest välja 8000 eurot. Analoogselt mõistis EIK ka teistele kaebajatele välja tunduvalt suuremad hüvitised (suurusjärgus 4575 kuni 9975 eurot). Kohtulahendi valguses võib edaspidi eeldada kohtusse pöördumise kasvu seoses ebainimliku kohtlemise ja inimväärikuse riivete eest mõistetud/mõistetavate hüvitiste suurustega.
Kaasuses A.T. vs. Eesti[12] kaebas kinnipeetav meditsiiniliste uuringute läbiviimisel talle rakendatud meetmete üle. Kaebaja hinnangul oli haiglavisiidil vanglariietuse ning käe- ja jalaraudade kandmine ebainimlik ja alandav, näidates teda avalikkusele kui kinnipeetavat. Kaebaja hinnangul olid tema suhtes rakendatud meetmed ebaproportsionaalsed, sest ta ei olnud kunagi püüdnud põgeneda. EIK leidis, et käeraudade kasutamine ei too tavaliselt kaasa artikli 3 rikkumist, kui käeraudu on kasutatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ning see ei too kaasa jõu kasutamist või mõistlikult vajalikust suuremat avalikkusele näitamist. EIK võttis arvesse, et kaebaja ei austanud vanglarežiimi, oli agressiivne ning võimeline ründama teisi ja kahjustama iseennast. Asjaolu, et kaebaja ei olnud varem proovinud põgeneda, ei omanud tähtsust, sest oluline oli temast lähtuv oht teistele ja iseendale. EIK ei tuvastanud mingeid tervisega seotud asjaolusid, mis oleksid välistanud ohjeldusmeetmete kohaldamise. Seega ei tuvastanud EIK artikli 3 rikkumist.
Riigikohtu praktika suund on pöördunud varasemalt populaarselt teemalt – kinnipeetavate „põrandapinna vaidlustelt“ küsimustele kartserikaristuste täitmisest, vanglas suitsetamisest ja kinnipeetava õigusest arstiabile. Suuresti saab seda seostada endise Tallinna Vangla sulgemisega 2018. aastal, kus ebapiisava põrandapinna probleemid tingis vangla ülerahvastatus.
Kohtuasjas nr 3-15-2943[13] hindas Riigikohus, kas kinnipeetavale määratud distsiplinaarkaristusena 518 ja 236 päeva pikkune kartserisse paigutamine on õiguspärane, kui kartserikaristus pööratakse järjestikusele katkematule täitmisele. Kinnipeetava sõnul oli tegemist ebainimlike vangistustingimustega. Riigikohus leidis, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Seega, kohtupraktikast tuleneb, et 45 päeva ületav kartserikaristus ei ole kooskõlas EIÕK artikli 3 nõuetega, sest isiku inimväärikus saab kahjustatud.
2017. aastal Eesti vanglates suitsetamise keelamine tõi kaasa kohtusse pöördumise arvu kasvu seoses kinnipeetavate õigusega vanglaterritooriumil suitsetada. Haldusasja 3-18-253 kohaselt oli kinnipeetava hinnangul suitsetamise keeld põhiseaduse vastane, diskrimineeriv ja piinav.[14] Haldusasjas 3-17-2610 viitas kinnipeetav nikotiini puuduse piinavale mõjule.[15] Kummaski lahendis ei jõudnud Riigikohus suitsetamise keelu sisulise aruteluni, sest keskendus kaebuse esitamise formaalsetele eeldustele. Suitsetamise keelu analüüsil leidis Riigikohus lahendis nr 3-18-65,[16] et kohtud ei tohiks määruskaebust tagastada, vaid peaksid siiski kaebaja õiguste kaitseks menetlema sisuliselt nimetatud küsimust. Kuigi Riigikohtu hinnangul ei olnud määruskaebuse tagastamine põhjendatud, jättis Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse sisuliselt siiski menetlemata, leides, et kaebetähtaeg oli ületatud.
Tsiviilasjas nr 2-15-18182 analüüsis Riigikohus kinnipeetava õigust meditsiinilisele abile ehk kinnipeetava kohtlemist kooskõlas EIÕK artikliga 3. Andes hinnangut sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, ei ole Riigikohtu sõnul oluline lähtuda mitte niivõrd ajast, mille jooksul ei ole operatsiooni võimaldatud, vaid andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses. Riigikohus leidis, et artikkel 3 ei taga kinnipeetavale paremaid tingimusi kui vabaduses viibivatele isikutele. Riigikohus viitas asjakohasele EIK praktikale, mille järgi artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates.[17]
Statistika ja uuringud
2018. aasta sügisel viidi läbi Justiitsministeeriumi tellitud uuring kinnipeetavate hinnangutest vangla sisekliimale.[18] Uuringust selgub, et kinnipeetavad hindavad inimlikkust ja individuaalsusega arvestamist 1-5 punkti skaalal 2,75 punktiga. Tähelepanuväärne on, et 40% küsitlusele vastanutest arvab, et teda ei kohelda inimlikult ja 53% tunneb, et teda koheldakse vanglas mõnikord alandavalt.
Karistusseadustiku § 324 sätestab, et kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava, arestialuse, vahistatud või kainenema toimetatud isiku inimväärikuse teadvalt alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste teadvalt ebaseadusliku piiramise eest ametiseisundit ära kasutades, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 2901 sätestatud süüteokoosseis, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Justiitsministeeriumi iga-aastase raporti „Kuritegevus Eestis“ kohaselt registreeriti Eestis 2018. aastal kümme KarS §-le 324 vastavat kuritegu.[19] See arv on viimase 13 aasta kõrgeim.
Vähemalt osalist lahendust ülal mainitud probleemidele võib näha selles, kui suureneb vanglaametnike arv Eesti vanglates.
Juhtumikirjeldus:
Kinnipeetav viibis vanglas 1,5 aastat ülerahvastatud kongis, kus tal oli vähem kui 3 m2 isiklikku pinda. Kongi oli ta lukustatud päevaks ja ööks, ainus võimalus kongist väljuda oli viibida iga päev 1 tund õues 15 m2 territooriumil. EIK tuvastas artikli 3 rikkumise ning selgitas, et sellistes tingimustes kinnipidamise aeg oli juba iseenesest liiga pikk, mistõttu muud asjaolud – nagu kinnipeetava piisav võimalus kongist väljaspool liikuda – ei vaja isegi kaalumist.
Soovitused
- Kinnipeetavate kartserikaristuste täitmisele pööramisel arvestada kartseris viibimise järjestikust kestust, vajadusel võimaldada mõistlik arv päevi vangla tavatingimustes viibimiseks, sätestada vastav põhimõte vangla korraldust reguleerivas õigusaktis, mille järgimine vähendaks EIÕK artikli 3 rikkumisi
- Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes järgida, et mähkmeid ei kasutataks patsientidel, kes on ise võimelised käima tualetis või potitoolil
- Psühhiaatrilist abi osutavates asutustes järgida, et ohjeldusmeetmeid ei rakendataks üldhoolduspatsientidele, ning et erihoolduspatsientide ohjeldusmeetmete rakendamine ei piiraks õigusvastaselt nende liikumisvabadust
[1] Justiitsministeerium. Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030.
[2] Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018.
[3] Õiguskantsler. Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõte, 07.08.2019.
[4] Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 18.
[5] Õiguskantsler. Aastaülevaade 2018.
[6] Õiguskantsler. Pärnu-Jaagupi Hooldekodu kontrollkäik, 13.08.2019.
[7] Vanglateenistuse aastaraamat 2018, lk 36.
[8] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 2.
[9] Vt viide 8, lk 37.
[10] Euroopa Inimõiguste Kohtu 30.01.2019 otsus Jatsõšõn vs. Eesti, nr 27603/15, p 36-45.
[11] Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.06.2019 otsus Nikitin jt vs. Eesti, nr 23226/16 ja 6 teist.
[12] Euroopa Inimõiguste Kohtu 13.11.2018 otsus A.T. vs. Eesti, nr 23183/15. Samas kaasuses palus kaebaja tuvastada ka tema õiguste rikkumise EIÕK artiklite 6 ja 8 alusel, kui ta käis lastehaiglas vaatamas oma vastsündinud tütart. Nimetatud ulatuses rahuldas EIK avaldaja kaebuse.
[13] Riigikohtu halduskolleegiumi 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 19.
[14] Riigikohtu halduskolleegiumi 28.06.2019 määrus nr 3-18-253, p 2.
[15] Riigikohtu halduskolleegiumi 07.06.2019 määrus nr 3-17-2610, p 9.
[16] Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2018 määrus haldusasjas nr 3-18-65.
[17] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2019 otsus nr 2-15-18182, p 13.
[18] Justiitsministeerium. 2018. Vanglate sisekliima uuring: Kinnipeetavate küsitlusuuring Tallinna, Tartu ja Viru vanglates, lk 44.
[19] Justiitsministeerium. 2018. Kuritegevus Eestis 2018, lk 72.
