Võtmeteemad
- Kohtuvõimu sõltumatus ja kohtute töö tõhusus on endiselt suur.
- Paremäärmuslaste poliitilised rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse vastu jätkuvad.
- Viisa mitteandmist saab tulevikus kohtus vaidlustada.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
2019. aasta kevadel valitsuse moodustanud Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa erakonna koalitsioonileppes[1] kinnitati õigusriigi eest seismist ning kutselist ja sõltumatut õigusemõistmist, kuigi EKRE oli varem kutsunud üles kohtunike valitavaks ning tähtaegseks muutmisele ning muude muudatuste tegemisele justiitssüsteemis.[2] Positiivne on tasuta õigusnõustamise laiendamise, õigusabi kättesaadavuse ja ka kvaliteedi tõstmise plaan. Muret tekitab eriprokuröride nimetamine ning prokuratuuri järelevalveks parlamendi erikomisjoni loomine, mida võidakse kasutada kohtumenetluse politiseerimiseks.
2019. aasta septembri lõpus sai läbi Andmekaitse Inspektsiooni peadirektori ametiaeg. Uue peadirektori määramiseks toimunud riigisekretäri korraldatud konkursil edukaks osutunud kandidaat – endine Justiitsministeeriumi asekantsler – loobus ootamatult kaks nädalat enne ametisse asumist. Ta tegi seda enda sõnul seetõttu, et ei saanud Kaitsepolitseiameti kontrolli tulemusel riigisaladuse luba, arvatavasti sest oli jätnud Justiitsministeeriumile formaalselt teavitamata Euroopa Nõukogu eksperdina tehtud tööst.[3] Pärast uut konkurssi peadirektor leiti ning ka ametisse nimetati.[4] Ta alustas tööd 2019. aasta augusti lõpus. Segadus tõi kaasa selle, et isikuandmete kaitse üldmääruse rakendamise algperioodil ei olnud AKI-l ametisse määratud juhti.
Andmekaitse Inspektsioon ei saanud 2018–2019 eelarveperioodidel juurde töökohti ega eelarvelisi vahendeid, kuigi seoses Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisega sai AKI juurde olulisel määral uusi kohustusi ja pädevusvaldkondi. See tekitab küsimuse, kas AKI vastab üldmäärusega järelevalveasutusele kehtestatud nõuetele. Juba varasemates aruannetes on pööratud tähelepanu AKI sõltumatuse probleemidele, sest asutus asub Justiitsministeeriumi haldusalas ning ka neid küsimusi ei ole seni lahendatud.
Perioodi ilmestavad intensiivistunud paremäärmusliku koalitsioonipartei EKRE rünnakud õiguskaitseasutuste juhtide suhtes, mille käigus seatakse küsimuse alla nende pädevus ning lojaalsus. Kaudselt võib seda näha katsena mõjutada nende asutuste sõltumatust poliitilisest tasandist ning püüdena murendada seeläbi õigusriigi aluseid.
2019. aasta augustis toimus vahejuhtum, mille käigus rahandusminister siseministri ülesannetes ja EKRE aseesimees Martin Helme üritas ebaseaduslikult vallandada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorit, survestades teda vabatahtlikult ametikohast loobuma või ähvardades vastasel juhul ta vallandada.[5] Pärast peaminister Jüri Ratase sekkumist sai politseijuht siiski ametis jätkata.[6]
2019. aasta oktoobris lõppes peaprokuröri ametiaeg, aga tema uueks ametiajaks ametisse nimetamiseks või uue peaprokuröri ametisse määramiseks ei leidnud valitsus üksmeelt. Kuigi seni ametisolnud peaprokuröri jätkamist pooldasid nii konservatiivne Isamaa kui ka tsentristlik Keskerakond, seisis paremäärmuslik EKRE sellele vastu, mistõttu ei teinud justiitsminister tähtajaks valitsusele peaprokuröri nimetamiseks ettepanekut.[7]
Seadusandlikud arengusuunad
Oluline positiivne muudatus on plaanis viisadega seotud vaidlustamiste puhul. Siseminister Mart Helme esitas 2019. aasta juunis kooskõlastamisele eelnõu, mille kohaselt saab tulevikus viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustada halduskohtus.[8] Täna on neid viisaga seotud toimingud olnud võimalik vaidlustada kahes astmes: esmalt kaevates otsuse teinud asutusele ja siis vastavalt kas Siseministeeriumile või Välisministeeriumile. Taoline olukord, kus viisaga seotud otsused kohtulikule kontrollile ei allu, ei ole Euroopa Kohtu hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga,[9] ning Euroopa Komisjon on juba 2013. aastal algatanud Eesti suhtes rikkumismenetluse. Tõenäoselt on kehtiv olukord vastuolus ka põhiseaduse ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga, mistõttu on hea kui vastuolu kiirelt likvideeritakse.
Statistika ja uuringud
Diskrimineerimist etnilise, rassilise või rahvusliku tausta põhjal õigussüsteemis hinnati 2018. aasta novembris avaldatud JUSTICIA võrgustiku esialgses vaatlusuuringus.[10] Selgus, et Eesti riiklikus statistikas ei eristata diskrimineerimist rahvuse või kodakondsuse alusel, mistõttu jääb võimalik diskrimineerimine varjatuks. Samuti on probleeme EL-i menetlusõiguse direktiivide ülevõtmisega, eelkõige, mis puudutab tõlke kättesaadavust ja kvaliteeti, samuti võib vähemusi puudutada info vähene kättesaadavus. Ekspertintervjuud kinnitasid, et vähemusi võib negatiivselt mõjutada näiteks araabia keele tõlkide puudus. Samuti peetakse välismaalasi kergekäelisemalt kohtueelse menetluse ajal kinni, sest neil ei ole Eestis perekonda või sotsiaalset võrgustikku ega ka püsivat elukohta. Alternatiive vangistusele – nagu näiteks elektroonilist jälgimist või rahalist tagatist – ei kasutata nende puhul peaaegu üldse. Venekeelse vähemuse ebaproportsionaalselt suur osakaal süüdistatud ja süüdimõistetud inimeste seas, samuti vanglates, on murettekitav, kuid võib olla selgitatud sotsiaalmajandusliku staatusega.
Kohtute aastaraamat 2018[11] käsitles põhjalikult kohtute sõltumatust, eelkõige rahvusvaheliste standardite nagu Veneetsia komisjoni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes. Aastaraamat sisaldab ka statistilist ülevaadet kohtute tegevusest.
Ekspertide hinnangutel põhinev World Justice Project Rule of Law Index tulemuste järgi oli Eesti 2019. aastal 126 riigist 10. kohal ning oma regioonis (EL, EFTA ja Põhja-Ameerika) 9. kohal 24 riigist.[12] Üldiselt on tsiviilõiguse valdkonnas Eesti näitaja parem kui regiooni keskmine näitaja, kohati isegi tunduvalt parem (näiteks vähese korruptsiooni, diskrimineerimise või valitsuse mõju osas). Kriminaalõiguse valdkonnas on tulemused üldiselt ka head, ent regiooni keskmisest on madalam õigeaegne ja tõhus kriminaalkohtumenetlus.
World Justice Project avaldas 2019. aastal ka esmakordselt Global Insights on Access to Justice’i, mis põhineb 2017. aastal läbiviidud küsitluse tulemustel.[13] Eesti olukorda iseloomustab see, et õiguslikke probleeme kogetakse eelkõige elamispinna, tarbijakaitse, raha ning võlgnevuse ning avalike teenuste valdkondades. 61% teadis, kust õigusliku probleemi korral abi saada ning 27% said abi, kuigi enamik said seda sõbralt või pereliikmelt (53%), advokaadi või juristi poole pöördus abi saamiseks 37%. Oma probleemile said täieliku lahenduse 44% ning see võttis aega keskmiselt 7 kuud. Samas koges 46% õigusliku probleemiga seoses teatud kannatusi, näiteks füüsilist, või stressiga seotud haigust (33%) või kaotas töö ja pidi kolima (27%). Riikide võrdlus näitab, et suuri erinevusi sarnaste riikidega ei ole.
Kohtuvõimu tunnetatud sõltumatust uurinud Eurobaromeetri küsitluse tulemuste kohaselt ei oska Eesti ettevõtjad kohtusüsteemi sõltumatust hinnata.[14] 48% vastas, et ei tea, 39% hindas sõltumatust heaks ning 13% halvaks. Ettevõtjate apaatsust on raske selgitada, eriti kuna „ei tea“ vastanute arv suurenes 12 protsendipunkti võrra võrreldes eelmise sarnase uuringuga.
Õiguskantslerile kaevati kohtunike peale paarikümnel korral, selgub tema aastaülevaatest 2018-2019.[15] Ühtegi distsiplinaarmenetlust õiguskantsler kohtunike suhtes siiski ei algatanud, sest materjalidega tutvudes ei tekkinud tal kahtlusi kohtunike erapooletuses ega tuvastanud ta muid rikkumisi, mis ei puuduta lahendi sisulist lahendamist.
Kohtupraktika
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli Euroopa Inimõiguste Kohtus ainult üks. Lahendis Liblik jt vs. Eesti leidsid nn maadevahetuse kohtuprotsessides süüdistatud kaebajad, et nende kriminaalmenetlus oli ebamõistlikult pikk.[16] Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et menetlus oli tõesti märkimisväärselt pikk, jäädes sõltuvalt kaebajast kuue aasta ja kaheksa kuu ning kaheksa aasta ja üheksa kuu vahele. Siiski ei leidnud kohus, et Eesti oleks rikkunud konventsiooni artikli 6 esimest lõiget, kuna tegemist oli keerulise kohtuasjaga, mis hõlmas peitkuritegusid ning kõrgetasemelist konspiratsiooni. Ametiasutused tegutsesid kohase hoolsusega ning kohtumenetluse käigus ei esinenenud seisakuid ja viivitusi. Kohtulahend annab eeldatavalt Eesti õiguskaitseorganitele kindluse, et ka keerulisi ja varjatud korruptsioonijuhtumeid saab uurida kooskõlas inimõigustega, isegi kui menetlus kaua aega võtab.
Avalikud arutelud
Paremäärmusliku EKRE poliitikute rünnakud kohtuvõimu vastu jätkuvad, mis võib hakata ohustama õigusriiklust. Näiteks 2018. aasta jaanuaris ütles erakonna asejuht Martin Helme ajakirjandusele, et Eesti kohtusüsteem „tuleks maatasa lammutada ja nullist pihta hakata.“[17] Ka valitsuses on jätkatud kohtuvõimu ründavat kõnepruuki. 2019. aasta juulis Postimehele antud videointervjuus selgitas rahandusminister Martin Helme, et Eesti ei peaks kuuluma ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni liikmete hulka, sest „tegelikult ei tohiks Eesti kohtusüsteemist kõrgemal üldse mingit kohtuinstantsi olla.“[18] Samas intervjuus kritiseeris ta ka Riigikohust, viidates lahenditele, mida kohus on teinud samasooliste paaride õigustega seotud asjades. Lisaks kohtutele on EKRE surve alla sattunud ka teised riigiinstitutsioonid, nagu prokuratuur ja politsei.
Suundumused ja tulevikuvaade
Suuremaid muudatusi kohtuvaldkonnas lähiaastatel tõenäoliselt oodata ei ole, kui paremäärmusliku erakonna EKRE radikaalset reformikava teostama ei asuta. Jätkuvalt on teemadeks kohtusüsteemi tõhus ja tulemuslik toimimine.
Soovitused
- Lõpetada valitsuse liikmete rünnakud kohtuvõimu sõltumatuse vastu.
- Pöörata tulevikus senisest enam tähelepanu eelarvamuste ja negatiivsete hoiakute mõjule õigussüsteemis ning uurida võimalikku institutsionaalset diskrimineerimist õigusmõistmisel ja sellele juurdepääsus.
- Võtta vastu seaduseelnõu, millega nähakse ette viisa vaidlustamise puhul kohtusse pöördumise võimalus.
[1] Vabariigi Valitsus. 2019. Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023.
[2] Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. 2018. EKRE volikogu avaldus: Eesti vajab vabaduse, õigluse ja demokraatliku õigusriigi toimimiseks justiitsreformi, 3.06.2018.
[3] Eylandt, O. 2018. Saatuslikud 10 000 eurot. Aavik kahtlustab, et jäi andmekaitse juhi kohast ilma näpuvea tõttu, Eesti Päevaleht, 2.10.2018.
[4] Justiitsministeerium. 2019. Valitsus nimetas andmekaitse inspektsiooni peadirektoriks Pille Lehise, 16.05.2019.
[5] Jaagant, U. 2019. Helme üritas võimupiire ületades politseijuhti vallandada, Postimees, 16.08.2019.
[6] Krjukov, A. 20199. Helme ja Vaher kinnitasid koostöö jätkumist, ERR, 22.08.2019.
[7] Kuus, I. ja Merilin, P. 2019. Aeg ei esita Perlingu kandidatuuri uueks ametiajaks, ERR, 23.10.2019.
[8] Siseministeerium. 2019. Välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (viisa vaidlustus), 12.06.2019.
[9] Euroopa Liidu Kohus. C‑403/16 El Hassani, 13.12.2017.
[10] JUSTICIA European Rights Network. 2018. Disparities in Criminal Justice Systems for Individuals of Different Ethnic, Racial, and National Background in the European Union: A comparative report of the scoping study.
[11] Parmas, A., Parrest, N., Uritam, S. 2019. Kohtute aastaraamat 2018.
[12] World Justice Project. 2019. WJP Rule of Law Index: Estonia.
[13] World Justice Project. 2019. Global Insights on Access to Justice: Estonia.
[14] Euroopa Komisjon. 2019. Flash Eurobarometer 475: Perceived independence of the national justice systems in the EU among companies.
[15] Õiguskantsler. 2019 Õiguskantsleri aastaülevaade 2018/2019.
[16] Euroopa Inimõiguste Kohus. Liblik jt vs. Eesti.
[17] Pihl, K. 2019. Martin Helme: mul puudub kohtusüsteemi vastu igasugune respekt, ERR, 17.01.2018.
[18] Mõttus-Leppik, E. 2019. Martin Helme saates «Otse Postimehest»: Jürgen Ligi võiks seppuku teha, Postimees, 2.07.2019.
