Lõikuskuu esimestel nädalatel jagas Eesti Inimõiguste Keskuse mitmekesisuse ja kaasatuse valdkonna juht Helen Talalaev oma kogemusi Slovakkias vastutustundliku ettevõtluse valdkonnas tegutseva Ivana Vagaskaga. Tegime Ivanaga lühiintervjuu, et teada saada, mis muljed Ivana endaga koju kaasa viib.

Räägi meile natukene endast – kes oled ja kuidas leidsid tee keskusesse?

Viimased kümme aastat olen tegutsenud Slovakkia suurimas sihtasutuses Pontis, mille kolm peamist valdkonda on sotsiaalne innovatsioon, vastutustundlik ettevõtlus ja filantroopia. Pontis juhin vastutustundliku ettevõtluse valdkonda, mille eesmärk on harida ning nõustada ettevõtteid järgmistes valdkondades: vastutustustundlik ettevõtlus (CSR), keskkonna-, sotsiaal- ja hea valitsemistava teemadele keskenduv vastutustundlik ehk ESG-ga (Environmental, Social and Governance) arvestav juhtimine ja jätkusuutlikus. Juhin ka ESG teemadele keskendunud platvormi Business Leaders Forum. 2017. aastal Slovakkias loodud mitmekesisuse kokkulepe on meie tegevuse oluline osa.

Räägi meile oma töövarjuks olemisest?

Kõigist teemadest, mida ESG hõlmab, on mitmekesisus minu lemmik. Kaks pikka aastat pandeemiat mõjusid nii professionaalsel, kui ka isiklikul tasandil kurnavalt ning seega annab praktika võimaluse leida inspiratsiooni ning koguda uusi kogemusi. Mind toetab Erasmus+ programm, mis võimaldab teisi koolitavatel inimestel välismaale reisida ja oma teadmisi süvendada. Kuna tunnen Eestis ja Soomes mitmekesisusega tegelevaid inimesi, võtsin nendega ühendust ja nad nõustusid mind augustis töövarjuks võtma. Töövarjuks olemise eesmärk on vahetada mitmekesisuse kokkulepet puudutavaid kogemusi ning arutada aktuaalseid teemasid. Samuti olen tänulik võimaluse eest kohtuda mitme kokkuleppele allakirjutanuga. Sain väga hea ülevaate mitmekesisuse hetkeolukorrast Eestis.

Millised inimõiguste valdkonnad kõnetavad sind enim?

Edule orienteeritud ühiskond loob meile standardid, mille juures me kahjuks unustame, et on ka palju neid, kelle lähtekoht ja elustandardid jäävad allapoole keskmist. Nii lihtne on öelda, et sa võid olla kes iganes sa olla tahad, pead vaid kõvasti tööd tegema. See on vaid osaliselt tõsi. Näiteks Slovakkias tõrjutakse vaesuse nõiaringis elavaid romade kogukondi. Ma arvan, et just seda tuleb tänapäeval rõhutada – et inimesed ei sünni võrdsete võimalustega, seega tuleb olla teadlik oma privileegidest. Arvan, et ühiskonnas on puudu empaatia.

Milline on mitmekesisuse ja kaasatuse olukord Eestis võrreldes Slovakkiaga?

Slovakkias on väga tavaline, et ettevõte või organisatsioon kirjutab mitmekesisuse kokkuleppele alla, kuid peagi selgub, et ei tehta midagi enamat, kui lihtsalt järgitakse diskrimineerimise vastast seadust. Minule teadaolevalt on olukord Eestis sarnane. Lisaks on Eestis vaid üksikutel ettevõtetel eraldi sõltumatu mitmekesisuse juht. Ka selles osas on Slovakkia Eestiga väga sarnane – mitmekesisuse ja kaasatusega tegelevad ettevõtete personalijuhid oma tavaliste tööülesannete kõrvalt. Sooline mitmekesisus näib olevat Eesti ettevõtete seas esmatähtis, mis samuti muudab olukorra väga sarnaseks Slovakkiaga. Ettevõtted püüavad saada rohkem naisi juhtivatele kohtadele, et võidelda alateadlike eelarvamustega. Ka naiste IT-alal tööle rakendamine on üks pakilisemaid probleeme.

Üllatab väga, kui erinev on Eesti ja Slovakkia suhtumine paindlikku tööaega ja kodukontorisse. Slovakkias on üha rohkem ettevõtteid, kes üritavad inimesi kontoritesse tuua ja kehtestavad selle kohta erinevaid reegleid. Argumendiks tuuakse, et ettevõtte kultuur kannatab, kui puudub inimestevaheline suhtlus. Eesti ettevõtete esindajad, kellega mul on olnud võimalus rääkida (telekommunikatsiooni, IT-teenuste ja panganduse valdkonnast), näevad paindlikkuses midagi, mis on mitmekesisuse ja kaasatuse edendamisel hädavajalik.

Meil on kombeks küsida oma intervjueeritavalt soovitusi – vaadata, lugeda, kuulata?

Olen telesarja The Office suur fänn (USA versioon, mis on vaadatav Netflixis). Ma ei maini seda ainult absurdihuumori pärast, millel sari põhineb, vaid ka seetõttu, et minul, kui mitmekesisuse ja kaasatuse valdkonna professionaalil, on sellest palju õppida! Keskne tegelane, tegevjuht nimega Michael Scott, on täpselt vastupidine sellele, milline empaatiline ja lugupidav juht peaks olema. Ta rõhutab oma suhtluses inimestevahelisi erinevusi, solvab oma naljadega naisi, geisid ja paljusid teisi, ega kuula mitte kedagi. Samal ajal ei ole ta halb inimene vaid egotsentrilisena on ta võimetu tundma empaatiat. Ma arvan, et ühel tavalisel ettevõttel on Michael Scott´ilt palju õppida – kuidas mitte võtta omaks mitmekesisuse ja kaasatuse tegevuskava, kuidas mitte läbi viia koolitusi… Ja niimoodi õppides saab ka palju naerda.