Alates 2018. aastast tegutseb inimõiguste keskuses vabatahtliku inimõiguste saadikuna Saara-Nette Tõugjas. Saara õpetab Tallinna Südalinna Koolis eesti keelt ja kirjandust ning on ka fotograaf. Palusime tal lähemalt rääkida, kuidas sai temast inimõiguste saadik ja mida ta selles rollis kogenud on.
Räägi veidi endast! Kes sa oled ja kuidas sai sinust keskuse inimõiguste saadik?
Kui 2018. aastal keskus inimõiguste saadikuid otsis, paelus see mind kohe. Ma olin just lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ühe fototeemalise projektiga, kus ma pildistasin sundmigratsiooni ja põgenikke Eestis. Kuna need teemad mind kõnetasid, siis otsustasin ka kandideerida. Minu taustast – hetkel olen elukutselt õpetaja. Õpetan eesti keelt, aga olen õpetanud ka kunsti ja fotograafiat. Õpetamine on oma olemuselt vastutusrikas töö ja paneb inimese igati proovile, sest annad kogu oma käitumise ja olemusega õpilastele eeskuju.
Millised ühiskondlikud probleemid sind enim kõnetavad?
Minu jaoks on ehk kõige olulisemad inimväärikus, inimese identiteet ja kuuluvus, teemad, mis puudutavad mind ka isiklikult väga tugevalt. Need on inimõigusteülesed ja kuuluvad kõikide valdkondade juurde, millega ka Eesti Inimõiguste Keskus tegeleb – pagulased, seksuaalvähemused, puuetega inimesed. Kui inimese inimväärikust ohustada ja teda ühiskonnast kõrvale tõrjuda, muudab see inimese väga haavatavaks. Ohtlik on olukord, kus ühe inimrühma heaolu eelistatakse teiste arvelt. Siis on hea lihtne öelda, et me sinuga ei tegele, meil endalgi on raske! Kahjuks on see igapäevaelus muidugi väga levinud olukord. Oluline on lasta ka teisel osapoolel rääkida ja kui ka kohe mõistmiseni ei jõua, siis kasvõi lihtsalt hoolikalt kuulata. Sappi pritsides ja teist osapoolt sõimates ei jõua me mitte kuhugi, vestlusest jääb järele vaid vihane monoloog ja sisuline tulemus puudub.
Mis on sinu jaoks saadikuks olemise puhul oluline? Too ehk mõni konkreetne näide, mida olen saadikuna kogenud.
Nii inimese kui ka saadikuna on jätkuvalt oluline olla positiivne, mitte vinguda ning mitte kunagi alla anda! Eesti Inimõiguste Keskus on meile palju häid kogemusi pakkunud. Väga tore üritus, kus kaasa lõin, oli juulis toimunud mitmekesisust tähistav päevafestival Ühine! Tundsin seda head vibe’i – seal olid Eesti noored, kellel oli sellel hetkel täiesti ükskõik, kas nad on eestlased või venelased. Nad olid koos päevasel peol, kus toimusid kontserdid, inimesed suhtlesid, neil oli tore olla – sest suvel, pärast kevadist koroonaaega, sai seda ju taas teha. Ja inimestel oli hea! Integratsioon toimis, inimesed jagasid ühist ruumi ja neil oli mõnus ning seal ei tekkinud isegi küsimustki, kas need inimesed võiksid omavahel läbi saada või mitte. See oli supertunne.
Aga on ka teistsuguseid kogemusi. Korraldasime koos inimõiguste saadiku Ulviga migratsiooniga tegeleva töötoa ühes Lasnamäe raamatukogus. Pea kedagi ei tulnud kohale. Seal kogesin järjekordselt, kui raske on rääkida inimestele teemadest, kui see kuulajaskonnaga üldse kokku ei kõla, inimesi isiklikult ei puuduta ega kõneta.
Kui ma mõtlen, milliste kommunikatsioonisõnumite või üritustega peaks inimestele lähenema ja näiteks erinevate vähemusgruppide kohta infot jagama, siis see võikski olla palju vabamas vormis. Muidugi ei saa alati pidu olla, kuid koosolemine ja koostegemine looksid ehk mingisuguse ühisosa. Isiklik kokkupuude ja isiklikud lood loovad palju rohkem seda päris seost, kui ülevalt alla tulevad sõnumid, et oleme mõistvad ja sallivad! Üritused, kus on esindatud erinevad inimesed, kus tekivad uued kogemused ja kontaktid, on palju loomulikumad kui mingi moraliseeriv poster.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan