Reet Trei: mitmekesisus pole hirmutav, vaid tõeliselt rikastav

Reet Trei on üks Eesti Inimõiguste Keskuse mitmekesisuse nõustajatest, kes on suure pühendumisega olnud abiks tööandjatele, kes soovivad taotleda mitmekesisust ja võrdset kohtlemist austava tööandja kvaliteedimärgist Austame erinevusi. Juba õige pea avaneb taas kõigil ettevõtetel ja organisatsioonidel võimalus märgisele kandideerida. Rääkisimegi Reedaga mitmekesisuse edendamise kasust tööandjale, tema enda teekonnast inimõiguste fänniks ning muidugi ka laiemalt kõigest sellest, mis täna ühiskonnas inimõiguste vaates toimub.

Oled meie mitmekesisuse valdkonda panustanud juba üle nelja aasta. Milline on sinu taust ja millega hetkel tegeled lisaks juba mainitud mitmekesisuse nõustamisele?

Mul on kaks kõrgharidust, esiteks õppisin pedagoogika ja algõpetuse metoodikat ning siis rahvusvahelisi suhteid spetsialiseerumisega rahvusvahelisele õigusele. Sama mitmekesine on ka minu karjäär, töötanud olen koolis, Täitevkomitees vastutanud ehitusprojektide tehniliste tingimuste eest, Omandireformiametis olin maa tagastamise osakonna juhataja, Politsei- ja Piirivalveametis toimetasin teenindusjuhina. Ka poliitmaastikul olen tegutsenud nii nõuniku kui linnavolikogu liikmena. Tänaseks on aga minu töö, leib, rõõm ja kutsumus mälutreeningute läbiviimine. Lisaks kuulun Eesti Naisliidu ja Keskerakonna naiskogu juhatusse.

Hunt Kriimsilma moodi üheksa ametit pole seega sulle võõras, kas inimõiguste teema võib kulunud väljendit edasi arendades olla sul nälja asemel too kümnes? Mis sind üldse inimõiguste juurde tõi?

Võib täitsa öelda küll niimoodi. Minu jaoks on inimõiguste põhimõtted väga südamelähedased ja käivad minuga kaasas erinevates tegevustes, argipäevast poliitikani. Inimõiguste teemal avas minu silmad tütar Maarja. Lisaks oli teekonna alguses oluline roll EPP Women (Euroopa Rahvapartei naisühendus) poolt korraldatud üritustel üle Euroopa. Tuletan meelde, et Euroopa Rahvapartei on konservatiivse maailmavaate esindaja, aga ometigi oli neil kogunemistel väga palju juttu naiste õigustest, eneseteostusest, naise õigusest ise otsuseid teha. Et naise ainus roll pole olla abielus ja naiste osalus poliitikas on oluline. Tänu tütrele ja Euroopa kogemusele hakkasin otsima väljundit, et samu teemasid käsitleda Eestis. Tunnistan, et see ei olnud ega ole siiani lihtne, meile ei lähe veel naiste õigused ja inimõigused piisavalt korda.

Kuidas siis muna kana ikkagi sedavõrd mõjutas, et sinust sai lausa inimõiguste fänn?

Üldiselt on inimestel igapäevaselt väga palju tegemisi, laiemaks pildiks ja eneseharimiseks ei jää alati piisavalt aega. Ma ütleks isegi, et igaüks elab omas mullis ja muudkui sõidab selles mullis mööda ühist kiirteed. Minu tark tütar näitas mulle, et sirgelt teelt hargneb kõrvalteid, aga õpetas ka märkama, kuidas kiirtee esmapilgul ühesugused reeglid mõjuvad siiski erinevatele gruppidele erinevalt. Tema oma tarmukate selgitustega oskas tõesti inimõiguste teema põnevaks teha ja anda mu senisele maailmapildile juurde uusi nüansse.

Samas, ega keegi ei saa teist mõjutada, kui endal huvi ja õppimistahet pole. Mina lihtsalt hakkasin huviga uurima neid erinevaid teeotsi, milleni tütar juhatas. Tegelikult huvitab mind see valdkond tõesti iga aastaga üha enam, loen ja uurin huviga. Seda kõike ka tänases olukorras, kus kohati ollakse valmis lausa inimõigustele nö. vett peale tõmbama.

Vahel mõtlengi, et kuidagi kergesti tuleb see pidev hukkamõistmine. Mina ei liigita inimesi nende magamistoa partneri järgi, samamoodi austan erinevaid religioone. Rõõmsad LGBT vikerkaarelippudega paraadid kallutavad mõnede arvates homoseksuaalsusele, aga iga-aastane ristikäik ülestõusmispühadel ei tekita protesti, et sellega sunnitakse kogudusega liituma. Leian, et rahumeelseks kooseksisteerimiseks tuleb aru saada, et ongi erinevaid inimgruppe ja teineteist aktsepteerida.

Kas see vastandamine ja rünnakud vähemusgruppide vastu teevad sulle muret ka?

Tuleviku pärast ma tegelikult ei muretse. Ma usun, et meie haritud ja maailma näinud noorsugu hakkab õige pea avalikus elus rohkem tooni andma. Tänases olukorras ei meeldi mulle aga, et teatud ringkonnad võtavad üle ideoloogiaid ja käitumist, mis kuuluvad minevikku, ohtlikku minevikku. Kurjus kipub korduma, siin on vaja pidurit. Loodangi siin meie noortele.

Samas tuleb muidugi mõista ka skeptikuid ja proovida neile minu tütre moodi tutvustada inimõiguste ja mitmekesisuse teemasid. Näiteks olen palju vestelnud ühe  oma armsa sõbraga, kellele paljud inimõiguste valdkonna teemad ei meeldi. Võin vist isegi öelda, et teatud vähemused tekitavad temas negatiivseid reaktsioone. Olen siis sõbralt küsinud, et kuidas need vähemused tema elu häirivad. Vastuseks saan ikka ja jälle, et teda isiklikult need vähemused ei häirigi. Seega on ta vastu millelegi, millega tal puudub kokkupuude, isiklik seos ja laiemad teadmised. Inimesed lähevad tihti liiga lihtsasti kaasa loosungitega. Aga ka see loosungitekeskne aeg on meil üle elatud, läheb mööda ja inimesed võtavad taas ühiskonna mitmekesisust rahulikumalt.

Räägimegi sinu tööst Eesti Inimõiguste Keskuse mitmekesisuse valdkonnas. Ühiskonnas on mitmekesisus ju tõesti reaalsus, aga miks on oluline, et tööandjad oma keskkonnas mitmekesisuse edendamisele tähelepanu pööraks?

Tuleb näidata, et mitmekesisus pole hirmutav, vaid tõesti rikastab. See on osa nõustaja tööst. Mitmekesisuses on palju otsest kasu, sest mitmekesisust austav keskkond aitab kaasa iga töötaja potentsiaali parimale rakendamisele, mis on otseselt seotud ka ärikasumiga. Me saame nõustajatena selgitada, kuidas lõhede asemel on kasulik tekitada sildu. See esiteks tõstab töömotivatsiooni, teiseks aga aitab jõuda erinevate kliendigruppideni. Tööjõupuuduse ajastul on samuti oluline värbamise teema, esiteks arvestavad tööotsijad üha rohkem tööandja inimlike väärtustega ja teiseks on võimalus leida uusi kolleege gruppidest, kust seni pole harjutud värbama. Siin on heaks abimeheks läbimõeldud mitmekesisuse plaan.

Üldiselt on olnud minu nõustatud ettevõtete teadlikkus teemast suur. Meie saame nõustajatetana eelkõige näidata, mis on need meetodid, võimalused ja strateegilised lähenemised, mida tööandja saab kasutada, et muuta keskkond vaatamata erinevustele kõigile mugavaks.

Saan aru, et inimõiguste valdkonnas kõnetas sind esmalt naiste õiguste teema ja tegeled sellega siiani, kuna  oled neljandat aastat Eesti Naisliidu juhatuse liige. Kuidas teil läheb?

Hiljuti toimunud aastakoosolekul valisime organisatsiooni uueks juhiks Mailis Alti. Minu meelest ütles pühapäevasel aasta isa väljakuulutamisel meie esinaine väga hästi, et jah, ajalooline peremudel on muutumas, kuid lastele jäävad tema vanemad. Ühtepidi hoiamegi liiduga ajaloolist järjepidevust, kuid teisalt austame tänast reaalsust. Naisliit oli sada aastat tagasi Marie Reisiku juhtimisel aktiivne naiste võimestaja ja täpselt sama roll on organisatsioonil ka täna. Ühiskonnas on jätkuvalt naistega seotud valupunkte, nagu palgalõhe, naiste vähene esindatus poliitikas ja juhtimistasandil ning loomulikult lähisuhtevägivald. Jah, ka mehed on peredes vägivallaohvrid, aga naisi puudutab see teema proportsionaalselt palju enam.

Me oleme juba paljusid ühiskonna valukohti puudutanud, rääkinud erinevatest vähemustest. Mitmed uuringud, sealhulgas hiljutine Eurobaromeetri diskrimineerimise ülevaade, näitab aga, et Eesti inimestele teeb eelkõige muret vanuse lisandumisega seonduv tõrjutus tööturul. Jagad sa seda muret?

Tuleb aru saada, et meil on Eestis jätkuvalt nooruse kultus. Näen küll ka positiivseid arenguid, viimase viie-kuu aastaga on veidi vähemaks jäänud töökuulutustes otseselt nõudeid olla nooruslik, aga kui ka välja ei öelda, siis alateadlikult ikkagi eeldatakse ja oodatakse tööle pigem nooremat inimest. Selle taga on vanusega seotud eelarvamused ja stereotüübid. Liiga palju vaadatakse eelarvamuslikult vanusenumbrit, aga palju vähem inimest ennast. Ma ei taha ise ka siin stereotüüpe taastoota, aga minu meelest eriti just noored juhid, nii umbes kuni 40nda eluaastani, ei oska hinnata laiemalt kõiki inimesi ja nende oskusi.

Mälutreenerina tean, et inimene ei ole vana, kui ta hoiab enda mälu tegevuses. Mõnel 80-aastasel töötab mälu pikale elueale vaatamata nagu koorelahutaja. Mälu on tegelikult probleemiks täna juba ka noortele, kõik on liialt kliki kaugel ja pole vajadust asju mällu talletada. Soovitan väga noortel mälule, lugemisele ja õppimisele tähelepanu pöörata. Süvenda ilma nutivahenditeta. Kaasaegseks murekohaks on info üleküllus, uuem info surub liiga ruttu vana info välja, mis pole veel jõudnud salvestuda.

Meie vestlus sai päris pikk, info ülekülluse ajastul polegi kindel, kas keegi selle lõpuni loeb. Sellegipoolest küsin veel lõpetuseks, on sul jagada inimõiguste sõpradele mõni soovitus?

Ei tohi karta, kiusamisele, väärkäitumisele ja valeinfole tuleb targalt vastu astuda. Olulistele inimlikele väärtustele tuleb truuks jääda. Ärme unusta, et Eesti on tugeva põhiõiguste vundamendiga riik, meil on inimõiguste eest seisjaid omajagu, lisaks tublile Eesti Inimõiguste Keskusele võrdõigusvolinik, õiguskantsler, aga tegelikult puudutavad inimõigused ju pea kõiki riiklikke institutsioone. Ma usun, et see vundament jääbki tugevaks ja inimõigused Eesti alustalaks.

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019” tuleb peagi! Selleks, et aruanne 10. detsembril ilmuda saaks, on meil vaja veel sinu toetust. Inimõigused kuuluvad kõigile ja meie soov on, et inimesed oleksid Eesti olukorrast teadlikud. Toeta teadmiste levikut.

Annetan
#mitmekesisus #margis