Alari Rammo: Ei ole nii, et kes kõvemini karjub, see võidab

Detsembris ilmub järjekordne inimõiguste valdkonna arenguid ja hetkeolukorda kajastav aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019”. Viimastel aastatel on aruande kogenemis- ja ühinemisvabaduse peatüki koostajaks olnud Alari Rammo, kellel on ligi kaks kümnendit kogemust vabaühendustes toimetamises. Täna juhib Alari Vabaühenduste Liidu huvikaitse valdkonda ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogu. 2017. aastal ilmunud inimõiguste aruandes kirjutas Alari, et ehkki maailm jälgib murelikult kodanikuruumi kahanemist kuni ennustusteni, et vaba demokraatia ja inimõigused võisid olla globaalses ajaloos vaid mööduv faas, ei ole käegakatsutavat taandarengut Eestis toimunud. Uurimegi Alari käest, millisena ta näeb olukorda kaks aastat hiljem.

Sa kirjutasid hiljuti EPL-i arvamusloos, et MTÜ riikliku rahastamise otsust ei peaks määrama meeldivuse või ideoloogilise klapi aspekt. Möödunud laupäeval teatas aga valitsuserakond EKRE oma volikogul, et LGBT ühingu rahastamine on ebaseaduslik. Kuidas sa vaatad laiemalt tekkinud poliitilisele olukorrale ja selle mõjule vabaühenduste tegutsemisele?

Me ei peaks sellistele väljaütlemistele pöörama nii palju tähelepanu, kui me seda teeme. Me ei peaks alati reageerima ega meedias võimendama, kui EKRE räägib oma fanaatiliste toetajatega. TRE raadio poliitilised saated ja nende volikogul tehtud avaldused on kõik otsesõnumid oma valijale. Meie aga ülehindame, et selline reoorika jõuab keskmise valijani või mõjutab keskmist valijat. Kui EKRE tahab oma andnud toetajatele valetada, siis kes neid saab keelata. Aga see ei ole reaalsus ega suurem osa Eestist.

Samas toimus alles kaks nädalat tagasi Pärnus retoorikast pärisellu jõudnud intsident. Mäletatavasti tungisid LGBT teemade suhtes vaenulikult meelestatud EKRE aktivistid LGBT ühingu kokkusaamisele, segasid selle läbiviimist ja üritus tuli katkestada. Sekkuma pidi ka politsei.

Kui vabaühenduste rahastamist vaadata, siis täna pole õiguslikke ja poliitilisi võimalusi, mis annaksid poliitikutele teatud ühenduste reaalseks pitsitamiseks võimalusi. Isegi nagu naljakas, kuigi sümpaatne, et meil on peaminister ja sotsiaalminister, kes selgelt kaitsevad LGBT ühingu rahastamist ehk väärtusi. See pakub lootust ja lohutust. Mina kutsuks need Pärnu prouad ise teeõhtule, sest lahendus paistab üksnes sealt, kui me räägime teistmoodi mõtlejaiga. Pärnu prouadele politsei kutsumine ajaks nad üksnes veel rohkem närvi. Trollimine on tulnud internetist tänavale, aga ma ei näe, et avalikkuse ees häälekas ja loosungitega võitlus kellelegi hästi lõppeda saaks. Ka on halb, et avatuse eest seisjad lubavad kohati endale samasugust raevu ja sildistamisi, nagu ühiskonna sulgejad seda teevad. Ei ole nii, et kes kõvemini karjub, küllap see ikka võidab. Teisega samasuguseks muutumine on endale väravate löömine, ei aita kaasa sidususele ja teeb kõik vaid hullemaks.

Sa ei muretse, et Eestis toimuv on osa pikema sihiga protsessist? EL põhiõiguste amet (FRA) analüüsis juba eelmisel aastal, et vabakonna vastased rünnakud on üleeuroopaline nähtus ja erinevates riikides kasutatakse üks-ühele sarnast taktikat. FRA nimetas ka viise, kuidas kodanikuruumi (st väljendus- ja ühinemisvabadusi) piiratakse. Eelkõige sihitakse inimõiguste valdkonnas tegutsevaid vabaühendusi, toimuvad rünnakud inimõiguste kaitsjate vastu ja nende ahistamine, sealhulgas negatiivne diskursus, mille eesmärk on kodanikuühiskonna organisatsioonide ebaseaduslikuks kuulutamine ja häbimärgistamine.

Netikommentaatorid on kakskümmend aastat jauranud, et mittetulundusühingud on muiduleivasööjad, kellelt tuleb kohe raha ära võtta. Nüüd on omil põhjusil langenud samale tasemele osad poliitikud, aga see on ikkagi kõigest loosung oma valijaile. Ma ei ütle, et kõik on hästi, aga ma ei taha ka vaid hirmu pealt öelda, et kõik liigub allamäge. Õiguslikke muudatusi meil ei ole, raha pole kelleltki võetud, välisagentideks tembeldatud, vabaühenduste maine pole langenud. Trollimistel ja kampaaniatel kipub olema inimeste hoiakutele lühiajaline mõju, aga mitte pikem. Tasakaal püsib seni, kuni meil on eri vaadete ja väärtustega koalitsioonivalitsus ja kuigi muretsema peaks järgmiste valimistulemuste pärast, ei ole EKRE ega Isamaa toetusprotsendid kasvamas. Minu igapäevases töös on see samas põhiküsimus, et millal tunda ära koht, kus nende tegevus hoiakuid kinnistama hakkab ja millal peab vastu seisma hakkama.

Räägime korra ka sinu kogenemis- ja ühinemisvabaduse peatükist inimõiguste aastaaruandes. Olid eelmisel korral üsna optimistlik, kas selle aasta peatükk on sama lootusrikas või pani sel perioodil midagi muretsema ka? Annad ehk enne aruande ilmumist paar vihjet, mis olid sinu peatüki peamised järeldused?

Muretsema panebki eelkõige see, millest ei saa kirjutada, sest on vaid hirmud, mitte faktid. Näha ju on, et kõik on kogu aeg ärevil ja see on juba märgiline. Paljud ütlevadki, et polariseerumine ise on juba oht demokraatiale ja vaba ühiskonna toimimisele. Demokraatiat on samas olnud inimühiskonna ajaloost nii lühikest aega ja tänane hulk õigusi ja vabadusi on püsinud vaid mõnikümmend aastat, nii et koos majanduse ja kliima seisudega on tagasilöögid arengule paratamatud. Inimlikult tahame ju millestki tuttavast ja turvalisest kinni hoida, mõeldes lõpuks endale müüte välja, justkui oli vanasti parem, meil olid selgemad identiteedid. No ei olnud. Praegu küsime, kas rahvusriikidel on tulevikku, ent neil pole minevikkugi, see on samasugune müüt nagu et me oleme jõudnud universaalsete inimõigusteni. Kõik on sama habras.

Oma peatükis vastan ma muide kriitikale, et vabakonda peaks rohkem rahastama annetustest – täiesti nõus, aga erasektori panust soosiv maksupoliitika on meil näiline ja suurte piirangutega. Teiseks soovitan analüüsida kohaliku demokraatia seisu ja omavalitsustele tuge pakkuda, sest esimese kogemuse kodanikuksolemisest ja demokraatiast saab igaüks enda kogukonnas. KOV-e võiksime toetada, et küla- ja asumiseltsid oleksid tugevamad ja võrdväärsed partnerid ning inimene tunneks oma häälekaalu. Muidugi võiks normaalsed suhted ja nn sisedemokraatia olla juba peres, kodus ja töökohas, et me oleks igas eluolukorras kaasatud ja inimeseks peetud.

Saan aru, et tormad nüüd Vabaühenduste Liidu iganädalasele meeskonnakoosolekule. Kuidas teil üldse läheb? Mis teemasid arutate ja mis sihte seate?

Üsna neid samu teemasid arutame, millest tänagi juttu olnud. Ikka seda, kui suur on Eestis siis probleem kodanikuruumi kahanemisega, vähemuste olukorraga, aga arutleme ka ühiskonna ja inimeste üldise õnnetunde üle. Jõuame ikka ja jälle ühe võlusõnani – kodanikuharidus. Samas ei ole siin kiireid lahendusi, sest üksi kooliga tegelemisel näed tulemusi kümne-kahekümne aasta pärast. Ma kardan, et meil napib ka ideid, mida üldse tegema peaks.

Vabaühenduste Liidu eesmärgid kipuvad aastast-aastasse korduma, sest kunagi ei lõpe töö, et riiklik rahastamine oleks korrastatum, kaasamine parem ja annetusi ning vabatahtlikku tööd rohkem. Tänavu ongi üheks tööks Riigikantselei tellimusel valitsuse ja vabaühenduste strateegilise partnerluse ehk pikemate ja sisukamate tegevustoetuste lepingute edendamine. Lihtsalt ei lähe, sest takistusi on erinevaid ja palju, aga hoiakute ja käitumise ehk kultuuri muutmine võtabki aega. Hästi oluliseks pean ka meie kogukonnapraktika programmi, kus koolinoored saavad vahel esimese kogemuse vabaühenduses töötamisest ehk perspektiivi ka oma karjäärile ning heaks kodanikuks olemisele.

On sul sel turbulentsel ajal jagada soovitusi ka meile, Eesti Inimõiguste Keskusele?

Jääge julgeks, väärikaks ja kannatlikuks. Elame, eriti internetis, üle- ja kiirreageerimiste ajastul ja inimõiguste valdkonnas kipuvad rohkem haiget saanud sihtrühmad eriti kärmelt kurvaks või kurjaks muutuma. Nagu ütlesin, oleme vaid mõnekümne kuni saja aastaga ümber teinud maailmas aastatuhandeid kehtinud reeglid ja raputustele vaatamata usun, et enamus inimestest jääb alati toetama humanistlikke väärtusi, sh vähemuste õigusi, rahu ja sõbralikkust. Sõdades lihtsalt pole võitjaid. Ülle Madise on soovitanud alati eeldada, et inimesed on ausad ja head. See suhtumine üksi aitab kõvasti endal ja teistel niisugune olla.

 

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019” tuleb peagi! Selleks, et aruanne 10. detsembril ilmuda saaks, on meil vaja veel sinu toetust. Inimõigused kuuluvad kõigile ja meie soov on, et inimesed oleksid Eesti olukorrast teadlikud. Toeta teadmiste levikut.

Annetan
#inimoigused-eestis #inimoiguste-aruanne