Duumavalimised Venemaal: kodanikud politsei vastu

8. septembril toimuvad Venemaal Riigiduuma valimised. Kas see tähendab, et protestimeeleolu aeglustub ja korrakaitsjad ei pea enam kodanike õigusi rikkuma? Palusime varem meie veebis Venemaal toimuvaid inimõiguste rikkumisi kirjeldanud anonüümseks jääval aktivistil kirjeldada tänast olukorda. Allpoolt saad lugeda tema tähelepanekuid hetkel Venemaal toimuva kohta peagi saabuvate duumavalimiste kontekstis.

Hoolimata opositsiooniliikumise tõusust just valimiseelsete meeleavalduste järel, leiavad paljud ajakirjanikud, et kodanikuaktivismi taset saab seostada mitte niivõrd konkreetsete muudatuste nõudmisega, kuivõrd üldise rahulolematusega riigi majandusliku ja poliitilise olukorraga. Youtube’i kanal “Tormikuulutaja” nimetas juhtunut “kärnkonna ja rästiku vastasseisuks” mis konfliktina on pastakast välja imetud. Peksmise ja kriminaalsüüdistuse ähvardustele vaatamata meeleavaldustel osalevate inimeste motivatsiooni uurib üksikasjalikumalt sotsioloog Grigory Yudin, kes on öelnud, et enamiku väljaminevate inimeste jaoks pole võimuvahetus nii oluline. Asi on selles, kuhu riik liigub. Mitte kuhugi. Ja selles ei kahtle keegi. Moskva linna duuma valimised on algusest lõpuni diskrediteeritud. See on üsna oluline asjaolu, sest Venemaal põhineb võimu legitiimsus ebamäärasel veendumusel, et enamus toetab võimu. See pole nii ja pole kunagi nii olnud Vladimir Putini režiimi puhul. Enamik ei toetanud teda kunagi, enamasti inimesed vaikisid. Kuid nüüd tuli näidata, et enamuse toetust režiimile polnud.

Tuleme tagasi inimõiguste juurde. “Vägivalla nädalal” avaldas Mediazona lõputuid lugusid julgeolekuametnike võimu kuritarvitamisest:

“Näiteks politseijaoskonnast haiglasse sattunud alaealine, kellel oli märkimisväärne silmakahjustus, registreeriti alaealiste komisjoni, kuid politsei ei vastanud kaebusele talle tekitatud vigastuste kohta. Tema sõnul julgeolekujõud võtsid miitingus osalejaid ringi ja seejärel haarasid nad inimesi ükshaaval ringist välja ja lohistasid neid kaubikusse, lisaks meeleavaldajatele  sai kannatada palju juhuslikke möödujaid, ka tema ise. Teiste pealtnägijate ütlustest järeldub, et julgeolekujõud ajasid kinnipeetavaid kiiremini kaubikusse liikuma elektritaserite ja kumminuiadega. Kinnipidamiste artikli jätk sai pealkirja “Moskva juhtum”.

Venemaa jaoks pole viimastel aastatel midagi uut ei meeleavalduste korraldamisel, kinnipidamise ajal peksmises ega meeleavaldajate tagakiusamises. Uuenduseks oli kinnipeetavate vastu algatatud kriminaalmenetluste kiireks läbivaatamiseks mõeldud sujuv süsteem. Üldiselt pole see trend üllatav, kui tuletame meelde 2019. aasta märtsis välja antud nn vastutuse seadust lugupidamatuse üles näitamise eest valitsuse suhtes. Seda seadust rakendatakse praktikas aktiivselt, menetletakse sotsiaalvõrgustikus jagatud postitusi, pilte ja isegi tantse. Selle punkti alla kuuluvate trahvide kogusumma on juba jõudnud poole miljoni Vene rublani. Näiteks avaldas Moskvas asuva ettevõtte juht Twitteris arvamust: “kui julgeolekujõud meeleavaldajad peksavad, siis võivad alata rahvarahutused ”, mille eest ta sai 5 aastat vangistust. Tema mõtted käsitlesid julgeolekujõudude deanonümiseerimise küsimust. Kui massiüritustel ja meeleavaldustel osalejatel on seadusandlikul tasandil keelatud oma nägu varjata, maske, kapuutse või isegi prille kanda, saavad korrakaitsjad kasutada oma identiteedi varjamiseks kõiki vahendeid. Politseiniku vormiriietusel puudub perekonnanimi ja nimi; parimal juhul mäletab ebaseadusliku tegevuse all kannatanud kodanik politseimärgi numbrit. Sellistes tingimustes selgub aga järsku, et süüteo toimepanemise ajal ametnik enam politseis ei töötanud.

Tänane pilt on järgmine: sõltumata ühiskonna korraldust ehk riigi poliitikat käsitleva arvamuse avaldamise vormist, võidakse kodanikku peksta, kinni pidada või talle määrata vahistamine, trahv või mitu aastat vangistust. Kodanik ise ei saa aga korrale kutsuda ega õiglust nõuda tema õigusi rikkunud ja oma volitusi ületatud julgeolekutöötajalt. Kodanik ei saa varjata oma identiteeti ega kaitsta oma elu ja tervist ebavõrdses lahingus julgeolekuametnikega. Samuti ta ei saa ka valida kandidaate, kes esindaksid tema huve.

Ilmselt tekitab valitsusametnike poolt ühiskonnale avaldatav surve vastupanu. Rahutuste vältimiseks tuleb mängu silutud propagandasüsteem. Ülevenemaalise avaliku arvamuse uuringu keskuse uuringu kohaselt “toetab peaaegu 70% venelastest võimude karme meetmeid ebaseadusliku meeleavalduse vastu.” Ja see on murettekitavam fakt kui osakondades peksmine ja advokaatide klientide juurde mittelubamine, rekordilise ajaga uurimine ja ebaproportsionaalne, kui mitte naeruväärne kriminaalvastutusele võtmine “võimude solvamise” eest. Toetus jõu kasutamisele näeb kummaline välja: ainult 4% venelastest usub, et politsei suudab neid kaitsta.

Politseivägivalla aktsepteerimine rahva poolt mängib ikkagi ühiskonna enda vastu. Kuid tänaseks on olukord paremuse poole liikunud. Venemaa opositsioonis ja välismeedias avaldatud publikatsioonide järgi anti julgeolekujõududele ilmselt erikorraldusi. Järgmine rongkäik, seekord „poliitiliste repressioonide vastu“, oli rahulik ja mõõdukas. Sõiduteele sisenevad kodanikud saatis politsei kõnniteele marssima ilma jõudu kasutamata ja edasise kinnipidamiseta. Sest tänapäeval on meedia ja juhtumite avalikustamine üks viis oma õiguste kaitsmiseks.

 

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Aruanne “Inimõigused Eestis 2018-2019” tuleb peagi! Selleks, et aruanne 10. detsembril ilmuda saaks, on meil vaja veel sinu toetust. Inimõigused kuuluvad kõigile ja meie soov on, et inimesed oleksid Eesti olukorrast teadlikud. Toeta teadmiste levikut.

Annetan
#inimoigused-eestis