10 küsimust inimõiguste kohta

Inimõiguste päeval, 10. detsembril 2018 möödub ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest 70 aastat. Eesti Inimõiguste Keskus tähistab seda inimõiguslaste aasta olulisimat sündmust mitut moodi. Muuhulgas kogusime Eesti inimestelt inimõigusi puudutavaid küsimusi, ning inimõiguste päeval said 10 olulisemat neist vastused. Aitäh kõigile, kes küsimusi saatsid!

1. Miks te ei tegele kõigi inimõigustega vaid ainult geide, pagulaste ja mingi mitmekesisusega?

Meie jaoks on kõigi Eesti inimeste inimõigused väga olulised. Inimõiguste Keskus seisab selle eest, et Eestis oleks inimestel võimalik oma unistusi täita ja ühiskonna liikmed püüaksid üksteist mõista.

Panustame oma töös eelkõige nendesse teemadesse, kus on enim inimõiguste puudujääke või lausa rikkumisi ning need teemad ja sihtgrupid sõltuvad suuresti ühiskonnas toimuvast. Nii on meie jaoks täna väga oluline ka puuetega inimeste õiguste kaitse, oleme näiteks üle aasta juba Ellex Raidla advokaadi Meris Vellingu abiga esindanud liikumispuudega noormeest kohtuvaidluses Tallinna linnaga.

Saavutasimegi selles vaidluses hiljuti olulise vahevõidu, nimelt tõdes kohus, et kohalik omavalitsus peab tagama, et inimene ei jääks enda puudest tingituna vajaliku abita. Täpsemalt saab kohtutee kohta lugeda siit.

2. Kas tänapäeva Trumpi ajastul on inimõigused üldse olulised?

Ikka on. Inimõigusi kui selliseid ei sea keegi kahtluse alla, ka trumpid mitte. Pigem tekitavad küsimusi inimõiguste seas mõned poliitiliselt vastuolulised teemad nagu rände ning varjupaiga ja vähemustega seotud küsimused.

Maailma viimaste aastakümnete areng on üldiselt ikka selles suunas, et inimõigusi kaitstakse rohkem ja paremini ning seetõttu tekitavad need teemad ka kõneainet ja vastuseisu, sest muutus sellistes küsimustes pole kõigile ühtmoodi arusaadavad. Näiteks transinimeste õigused, mida Trump teiste seas ründama on asunud, on maailmas alles hiljuti laiemat tunnustamist leidnud.

Trumpi ja teiste illiberaalsete riigijuhtide puhul peaks rohkem muret tundma selle pärast, et rünnatakse demokraatlikke institutsioone nagu kohtud, vaba ajakirjandus, kodanikuühendused jne. See võib nõrgendada võimalusi inimõiguste rikkumisi avalikkuse ette tuua ja seega tekitada inimõiguste rikkujate jaoks karistamatuse tunde.

Donald Trump. Foto: Gage Skidmore/flickr

3. Kas migratsioon on inimõigus?

Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti kohaselt on igal inimesel õigus lahkuda ükskõik missuguselt maalt, kaasa arvatud kodumaalt. Samas ei kaasne selle õigusega automaatselt õigust siseneda vabalt valitud maale – reeglina on riikidel suveräänne õigus kontrollida teiste riikide kodanike sisenemist oma territooriumile.

Siiski seab rahvusvaheline õigus sellele suveräänsusele teatud piirid, kõige olulisemalt selle, et riigid ei tohi oma piirilt tagasi saata inimesi, keda ähvardab koduriigis tagakiusamine või muu tõsine oht. See keeld on sätestatud 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis, millega Eesti ühines 1997. aastal.

Nüüdseks on seda põhimõtet kinnitanud veel mitmed teised inimõigusalased lepingud. Samuti on migratsiooniga seonduvaid õigusi laiendanud Euroopa Liidu õigus, näiteks võib riikidel teatud juhtudel olla kohustus lubada inimesi oma territooriumile nende perekonnaelu austamiseks.

Seega, kehtiva rahvusvahelise õiguse alusel ei ole võimalik öelda, et migratsioon vabalt valitud riiki oleks inimõigus, kuid samas pole ka riikidel piiramatut õigust takistada teiste riikide kodanike ligipääsu oma territooriumile.

4. Ma pole aru saanud, kui vähemused nõuavad endale õigusi, siis kas nad tahavad rohkem õigusi kui tavalised inimesed, või miks vahel tundub, et meedias on selline narratiiv?

Tegelikult on vähemused ju samamoodi osa ühiskonnast ja tavalised inimesed nagu meie kõik. Erinevatel eluetappidel võib igaüks kuuluda mõnda vähemusgruppi, kelle õigused pole päriselt kaitstud. Näiteks on meil levinud vanemate inimeste diskrimineerimine tööturul ja teatud vanusest alates on Eestis inimestel keerulisem leida sobivat tööd tulenevalt ealistest stereotüüpidest. Me kõik jääme aga kord vanaks ja eakate soov, et tööturul diskrimineerimine lõppeks, ei ole eriõiguste nõudmine, vaid soov eneseteostuseks sarnaselt kõigile teistele.

Sarnane oli lugu kooseluseadusega, seksuaalvähemused ei nõudnud endale rohkem õigusi, vaid samasuguseid õigusi ja võimalusi, nagu need on olemas juba heteroperekondadel. Näiteks reguleerib kooseluseadus mitmeid perekonna vara, laste hoolduse ja ka elu kõige kurvema poolega -kaaslase surmaga – seotud küsimusi. Kooseluseadus annab kooseluperedele kindlustunde, aga mitte erilise positsiooni Eesti ühiskonnas, sest pere on pere.

Ka Eestisse sõja ja tagakiusu eest põgenevad pagulased ei saa Eestilt mingeid eriõigusi, neile kehtivad samad seadused ja nad saavad vajadusel samu sotsiaaltoetusi, mida teisedki eestimaalased.

Tasub mõista, et meedias pälvivad eelkõige tähelepanu konfliktid ja vastandumised. Seega kajastatakse tihti vähemuste teemasid sensatsioonilise nurga alt või võimendatakse üksikuid nähtusi. Meedia kaudu levitatavad narratiivid mõjutavad aga otseselt inimeste hoiakuid vähemuste suhtes, seega tasub hoida kriitilist meelt, avatud südant ja proovida üksteist mõista. Vaid niimoodi saame Eesti, kus meil kõigil on hea elada.

5. Mis inimõigusi Eesti riik hetkel rikub?

Me ei tea täpselt ega saagi teada. Paljudes valdkondades pole head infot olukorra kohta ja kuna inimõigusi ja inimesi on palju, siis ei saa ühegi riigi kohta sajaprotsendiliselt seda öelda. Aga igas riigis on kahtlemata asju, mida tuleks teha teisiti, et inimõigusi mitte rikkuda.

Näiteks inimõigustega vastuolus olev sideandmete laussäilitamiskohustus puudutab kõigi Eesti elanike inimõigusi, aga inimesed ise ei tundu olevat eriti sellest teadlikud või häiritud. Aga üldiselt selliseid olukordi, kus kõigi inimeste inimõigusi nii massiliselt rikutakse, Eestis ei ole.

Ka üldiselt või enamuse puhul hästi kaitstud inimõiguste puhul võib juhtuda, et mõne puhul seda kaitset siiski pole. See tuleb välja siis kui inimene on miskit moodi vähemus või satub kuidagi erilisse olukorda. Näiteks paljud Eestis sündinud ja pikalt elanud venelased on kodakondsusest ilma jäetud. Lisaks muidugi palju kõneainet tekitanud lesbide, geide, bide ja transide puhul, kus tegemist on väikese, varasemalt marginaliseeritud vähemusega, et sageli pole nende peale mõeldud ühiselu reeglite loomisel. Lisaks varjupaigataotlejad, kelle puhul võib sageli juhtuda, et neid peetakse asjatult kinni.

Täpsemalt saab Eesti olukorra kohta lugeda meie aruandest “Inimõigused Eestis 2016-2017”.

6. Miks inimõiguste keskusel annetusi on vaja, te saate ju projektiraha?

Eesti Inimõiguste Keskuse enamus rahastusest tuleb erinevatest rahvusvahelistest ning Eesti-sisestest kõigile avatud projektikonkurssidel osalemisest ning annetustest. Annetusi vajame erinevatel põhjustel:

Projektirahastus on mõeldud konkreetsete projektis ettenähtud tegevuste läbiviimseks ehk on sihtotstarbeline. See piirab oluliselt raha kasutusvõimalusi ja paindlikkust. Projektid on üles ehitatud nii, et enamikel on kohustuslik omafinantseering (see võib olla 5-20% projekti eelarvest), mis on raha, mille ise peame leidma, et projekti üldse ellu viia. Näiteks kui taotleme 100 000 eurot maksvale projektile toetust, peame leidma omafinantseeringu, mis võib olla kuni 20 000 eurot. See on üks põhjus, miks me vajame oma toetajate abi.

Projektirahastust pole kõigele olulisele. Me ei saa projektide abil finantseerida paljusid tegevusi, mis otseselt aitavad kaasa inimõiguste tagamisele Eestis, sest selliseid projektikonkursse pole. See hõlmab näiteks kohtus käimist, inimõiguste aruande väljaandmist ning kiiret reageerimist vajavaid tegevusi, mida ei saa ette planeerida. Suurimaks abiks siin on olnud viimastel aastatel meie toetajad ja me oleme selle eest tänulikud.

Samuti on rahastuse mitmekesisus oluline, et saaksime oma strateegilisi eesmärke täita. Projektirahastus on hüplik, projektid algavad ja lõpevad erinevatel aegadel, seega võib tekkida vajadus paar kuud üüri maksta või töötajate palgafondi toetada, et Eesti Inimõiguste Keskus ja meie ekspertiis ei kaoks.

Viimaseks ja kõige olulisemaks peame aga seda, et meile tehtud annetuse läbi saab igaüks panustada ise inimõiguste edendamisse Eestis ning olla osa inimõiguste liikumisest. Koos oleme mõjusamad: www.humanrights.ee/anneta

Foto: rawpixel/Unsplash

7. Miks ei ole LGBT inimesed riigile olulised? Miks riik ei toeta organisatsioone, mis tegelevad LGBT õigustega?

Päris nii ei saa väita, kuigi arenguruumi on veel omajagu. 2016. aastal jõustunud kooseluseadus on oluline samm LGBT Inimeste õiguste tunnustamisel. Seadus võimaldab samast soost partneritega paaridel registreerida kooselu ja lapsendada peresiseselt lapsi ning paljud pered on seda võimalust ka kasutanud. See on omakorda aidanud kaasa kooseluperedes kasvavate laste turvatundele. Teisalt tekitab jätkuvalt probleeme kooseluseaduse rakendusaktide puudumine ning pole ka näha, et riigikogul või justiitsministril oleks soovi muuta kooseluseadus täiesti toimivaks ja LGBT inimeste õigusi austavaks.

LGBT kogukonna teemadega tegeleb Eestis peamiselt Eesti LGBT Ühing. Eesti Inimõiguste Keskus seisab LGBT inimeste inimõiguste eest tulenevalt ühiskondlikust vajadusest, nii oleme näiteks edukalt aidanud kohtus lesbipaare, kellele on lapsendamisest keeldutud üksnes eelarvamuste tõttu, seisnud selle eest, et samast soost partneritega kooselu- ja abielupaaridel oleks tagatud õigused Eesti elamisloa saamisel ning panustanud läbi uuringute ja küsitluste valdkonna paremasse mõistmisesse. Nii Eesti LGBT Ühing kui Eesti Inimõiguste Keskus on oma tegevuseks saanud rahastust Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist ja Hasartmaksumängu Nõukogult, seda aga läbi avalike projektikonkursside, mis on olnud avatud kõigile Eesti vabaühendustele.

8. Ma tahaksin teada, mitu pagulast tegelikult Eestis on ning kas teie toote neid siia?

Eesti Inimõiguste Keskus ei too pagulasi Eestisse ega aita mingil viisil kaasa varjupaigataotlejate saabumisele Eesti territoorimile. Me pakume õigusnõustamist ja esindust varjupaigataotlejatele ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutele, kes on juba Eesti pinnal. Selle eesmärgiks tagada, et Eesti varjupaigasüsteem on õiglane ja tõhus, samuti et kaitse saanud isikud on oma õigustest teadlikud ning oskavad Eesti õigusruumis orienteeruda.

Eestis hetkel viibivate pagulaste arvu me täpselt öelda ei oska, aga alates 1997. aastast on Eesti andnud rahvusvahelise kaitse ligikaudu 500 inimesele. Käesoleval aastal on oktoobri lõpu seisuga Eestisse saabunud 76 varjupaigataotlejat, positiivse otsuse ja pagulasstaatuse on saanud 12 varjupaigataotlejat. Ümberpaigutamise ja ümberasustamise kavade järgi on viimase kolme aasta jooksul Itaaliast, Kreekast ja Türgist vastu võetud 206 rahvusvahelise kaitse saajat.

Eestis on pagulaste arv võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega järjepidevalt üks kõige madalamaid. Samas tuleb muidugi meeles pidada, et Eestisse saabub välismaalasi mitmetel teistel seaduslikel alustel – näiteks elamislubadega õppimiseks või töötamiseks – ja pagulased moodustavad Eestis viibivatest teise riigi kodanikest vaid väikese osa.

Eesti paadipõgenikud 1944. aastal, foto: estonica.org

9. Millal Eesti ühineb Euroopa Sotsiaalhartaga?

Euroopa sotsiaalharta, mille Eesti on ratifitseerinud vaid osaliselt, on Euroopa inimõiguste konventsiooni (mis puudutab vaid suhteliselt piiratud osa inimõigustest) varju jäänud. Erinevalt EIÕK-st ei ole sotsiaalhartal kohtutaolist järelevalvemehhanismi ning seetõttu on keerulisem riikidelt selle sätete täitmist nõuda.

Laiem vastus on ka selles, et sotsiaalsed inimõigused on jäetud ajaloolistel põhjustel unarusse, ja mitte ainult Eestis. Osalt on see olnud poliitiline valik, osalt vähene teadlikkus. Ka Eesti Inimõiguste Keskuse töös ei ole me sotsiaalsetele inimõigustele palju tähelepanu pööranud. Seda viga jõudumööda ka parandame, alates sellest, et järgmise aasta “Inimõigused Eestis” aruandes toome seda teemat rohkem sisse. Kuna selle väljaandmine on annetajate abil, siis saab siin kõige otsesemalt oma püsiannetusega selle suuna arendamisele õla alla panna. www.humanrights.ee/anneta

10. Miks mina, valge heteromees, peaksin inimõigusest hoolima?

Inimõigused on igaühele, mitte ainult vähemustele. Valge heteromehena saad inimõigustest kasu samamoodi nagu mittevalge lesbi või ükskõik kes teine inimene. Esiteks annavad inimõigused kaitse ja võimalusi sulle kui indiviidile: kunagi ei või teada, kas ja mis olukorras võib inimõiguste kaitsest väga otseselt kasu olla. Teisalt aitab inimõiguste kaitse kõrge tase kaasa sellele, et kõigil oleks ühiskonnas turvalisem, et ühiskond oleks sidusam ja inimesed õnnelikumad. Kõik võidavad kui inimõigused on hästi kaitstud.

 

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#inimoigused #inimoigused-eestis #keskus #kooseluseadus #pagulased #vaenukone #vaenukuriteod #vordne-kohtlemine