Mieke Janssen: haridus ühendab

Eesti Inimõiguste Keskust külastas eelmisel nädalal Hollandi vabaühenduse Art.1 Midden Nederland juht Mieke Janssen, kes tutvus nii keskuse töö ja mitmekesisuse võrgustiku tegemistega kui jagas kogemusi Hollandist.

Art.1 on Hollandi suurim inimõigusorganisatsioon, kus töötab 12 inimest ja igal aastal võetakse ka kolm-neli praktikanti. Organisatsiooni nimi tuleb Hollandi põhiseaduse esimesest artiklist, mille kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida. Mieke Janssen (pildil paremal, koos Inimõiguste Keskuse nõukogu liikme Piret Mårtenssoniga) ise on tunnustatud mitmekesisuse juhtimise ekspert, kelle kirjutanud õpikuid ja juhendmaterjale kasutavad nii Hollandi ettevõtjad ja firmajuhid kui ka personalitööd õpetavad koolid.

„Art.1 on tuntud bränd, sellega teeme ka palju tööd, avaldame trükimaterjale ja reklaame,“ räägib Mieke. „Kõige rohkem töötab aga isiklik kontakt inimeste ja organisatsioonidega, seda on meie töös u 25%. Nii tekib usaldus ja nähakse inimõigustega tegelemises ka oma kasu.“

EIK nõukogu liige Piret Mårtensson ja Mieke Janssen.

Tegutsemiseks saadakse riigilt raha, et mh aidata ettevõtteid tegelema mitmekesisuse ja kaasatusega. Holland liitus üle-euroopalise mitmekesisuse kokkuleppe võrgustikuga 2015. aastal ning täna on hõlmab nende võrgustik 120 ettevõtet ja vabaühendust. Art.1 ei koordineeri võrgustiku tööd, nagu teeb seda Inimõiguste Keskus Eestis, kuid teeb nendega oma regioonis tihedat koostööd.

Mieke tuli Art.1 juhiks oma ettevõttest, kus ta oli aastakümneid tegelenud personaliteenuste ja nõustamisega. See andis hea stardipositsiooni, sest paljud firmad tundsid teda ja liitumine võrgustikuga oli loomulik – usaldus oli varem nii igapäevatöö kui personalitöö raamatutega välja teenitud.

Diskrimineerimisest Hollandis

Hollandis suhtutakse diskrimineerimisse tõsiselt. Kui näiteks firma on diskrimineerimise eest süüdi mõistetud, siis ei saa ta enam riigile teenuseid osutada perioodil, mis määratakse kohtu otsusega. Riik on andnud võimaluse ka inimõigusorganisatsioonidele luua nimekirjasid firmadest, kes pidevalt diskrimineerimisega silma paistavad. Sellistesse häbinimekirjadesse ei taha keegi sattuda ja see distsiplineerib.

„Tippjuhtkond peab ennast mitmekesisuse leppega siduma ja olema ise aktiivne, vastasel juhul ei sünni otsuseid, mis mõjutaksid tervet organisatsiooni,“ rõhutab Mieke korduvalt ja soovitab alustada lihtsamast. „Mitmekesisust tasub alustada erinevatest praktikantidest. Erinevuste austamine tõstab meeskonnavaimu ning haritud inimene peaks saama panustada nii firma kui ühiskonna arengusse sõltumata oma rassist, usust või seksuaalsest orientatsioonist.“

Mieke osutab uuringutele, mille kohaselt on vahe erinevate kultuuride ja rahvuste vahel tunduvalt väiksem kui erinevused madala ja kõrgema haridusega inimeste vahel.

„Kõige rohkem on Art.1 pidanud tegelema vanuselise diskrimineerimisega, juba 45+ vanuses inimestel on keeruline tööd leida,“ räägib Mieke. „Keeleoskus pole Hollandis probleemiks, kõik oskavad riigikeelt. Ometigi on täheldatav araabiapäraste perenimedega inimeste diskrimineerimine värbamisel, kus nimi ja usk võivad saada takistuseks. Samas on tööjõuvajadus suur ja värbajad oma teadlike või teadvustamata stereotüüpide tõttu jäävad ilma pädevast ja motiveeritud tööjõust.“

Art.1 keskendub paljus just diskrimineerimisele tööturul, aga tegeletakse ka vähemusgruppide aitamisega, koostöö on pagulaste ja puudega inimeste organisatsioonidega. Probleeme on ka noorte emade tööle naasmisega, kuna juhtkonna tasemel on endiselt vähe naisi. 43% naistest on kogenud töökohal diskrimineerimist raseduse ajal või pärast lapsepuhkuselt naasmist. Kõige levinum on praktika, kus ei saada oma endist töökohta tagasi ja ollakse sunnitud jätkama madalama palga ja positsiooniga.

Hollandis saavad mehed vanemapuhkust vaid 4 päeva, naised 16 nädalat. Lapsehoid on Hollandis aga väga kallis ja seepärast on õnnelikus olukorras need noored, kelle tööelule aitavad kaasa lapsi hoidvad vanavanemad.

„Vanematel töötutel inimestel on oma organisatsioonid ja nemad on ka ametiühingute prioriteet, meie aitame juriidilistes küsimustes ja nõustame. Püüame näidata tööandjatele, et vaatama peaks inimeste pädevusi, kvalifikatsiooni ja haridust, mitte erinevat kultuuritausta.“

Kui vanemad inimesed on tööst ilma jäänud, siis tööotsingute ajal saavad nad 70% endisest sissetulekust. Pärast seda jäävad ainult sotsiaaltoetused, mis on u 800-1000 eurot kuus. Meie jaoks rikkalik, Hollandi elukalliduse juures väga väike summa. Mieke sõnul on Hollandi riigisektoris igal aastal regulaarne palgatõus. Seepärast ei taheta sealt väga lahkuda, sest erafirmades peab alati ise läbi rääkima ning mingit regulaarsust ei ole. Vabaühendustel on kollektiivlepingud, kuid samuti puuduvad iga-aastased palgatõusud.

Järgmisel aastal soovitatakse Miekel siiski pensionile jääda – mitte seaduse tõttu, vaid nii on Hollandis tavaks, et noortele ruumi teha. Hetkel peal ta siiski läbirääkimisi jätkamise osas, sest Mieke teadmised ja energia võiksid veel pikalt teisi teenida.

„Ega kõigi jaoks ideaalset olukorda ei saabu kunagi,“ on Mieke realist. „Peame siiski selgitama, harima, aitama seadusi muuta. Niisama ei juhtu midagi.“

„Meie ja nemad“

Mieke sõnul on viimase viie aasta jooksul ühiskonnas segregatsioon kasvanud. Varem võeti erinevusi normaalse ja loomulikuna – inimesed lihtsalt on erinevad. Siis aga tõstsid pead parempopulistid, kes hakkasid rääkima vastanduste keeles: „meie ja nemad“. Selline lihtlauseline lahterdus on lihtsalt mõistetav, kuid tekitab hulgaliselt probleeme, mitte ei lahenda neid.

Tuntuim populistides on poliitik Geert Wilders, kes on küll ise indoneesia juurtega, kuid heledama olemuse saavutamiseks blondeerib juukseid ja on kõige suurem migrantide vastu võitleja. On ka otsest provotseerimist. Üks paremäärmuslik partei taotles kohalikelt võimudelt luba ramadaani ajal kuue linna mošeede ees sealiha grillida. Võimud nägid õnneks läbi soovi vägisi konflikti tekitada ja luba ei antud.

„Ega Art.1 ei pühi probleeme vaiba alla, muidugi on juhtumeid, kus kuriteo on toime pannud pagulane või erineva kultuuritaustaga inimene,“ selgitab Mieke. „Siin on nii riigi, iga tööandja kui meie tööpõld, kuidas mh harida eri traditsioonidest ja kultuuridest tulnuid. Mitmetest riikidest tulnutele pole kodumaal näiteks üldse räägitud midagi seksiga seonduvast. Näiteks, milline on naiste positsioon Euroopas? Kas LGBT inimesed tihkavad kapist välja tulla, ega neid ei rünnata? Jällegi – kõigi nende teemadega tuleb avatud maailmas tegeleda, mitte oodata piiride sulgumist või probleemide iseeneslikku lahendumist.“

Samas on ka vastupidiseid ja väga positiivseid näiteid. Üks Hollandi koristusfirma korraldab igal aastal integratsiooniõhtusööki, mis toimub 20 linnas, mõnes toetab ka kohalik omavalitsus. Selliselt üksteisega kohtudes ja vesteldes on kõige kindlam ka üksteise maailma mõistmine.

„Ühiskond vananeb, töökäsi on puudu ja see stimuleerib migratsiooni. Lihtsalt öeldes on meil inimesi vaja ja me peame neid ühiskonda integreerima,“ tõdeb Mieke. „See ei puuduta sugugi nö madalapalgalisi lihttöid, näiteks IT-sektor vajab just kõrgelt haritud inimesi ja innovatsioon sünnib ju mitmekesisusest.“

#mitmekesisus #mitmekesisuse-kokkulepe #vordne-kohtlemine