Arvamusfestivali on algusest saadik saatnud kahtlejate koor, kas on sellistel jututubadel üldse mingit mõtet. Delfi ja EPLi peatoimetaja Urmo Soonvald küsis seda ka viimati raadiosaates, mis oli oma olemuselt jututuba-arvamussaade. Päevalehtede arvamusartiklid on populaarsed ja arvamusi pritsivad jutusaated raadios kuulatavuse tipus. Kas neist piisab ja eraldi festivali polegi vaja?

Arvamusfestivali väärtus peaks olema suur nimelt ajakirjandusele, kes võiks otsida ja leida festivalilt uusi inimesi tava- ja harjumuspäraste igal-pool-ja-alati-arvajate hulka. Tarkade inimeste kontsentratsioon Paides nende kahe päeva jooksul oli kõrge ja eriti huvitav oli kuulata inimesi, keda ajakirjandus pole veel „arvamusliidri“ staatusse tõstnud.

Muidugi oli Arvamusfestivalil ka palju neid, kes esinesid „oma tuntud headuses.“ Ja oli neidki, kes on valmis alati ilma ettevalmistuseta ükskõik millises diskussioonis osalema – kahjuks rohkem just poliitikute seas. Palve erakondadele edaspidiseks kontrollida oma esinejate pädevust konkreetse arutelu valdkonnas, muidu tekibki ajakirjanikel mulje, et mõttetu on kaks päeva mingit ümarat mulli kuulata.

Arvamusfestivali soovitustes tõime välja demokraatia, suhtluskultuuri, teaduse ja ERRi alad ning kahtlemata sealsed diskussioonid olidki kõrge kvaliteediga. Demokraatia ala arutelu uudiste tarbimisest tänasel valeuudiste ajastul peaks kuuluma kooliprogrammi ning seepärast tasub laiemalt levitada Eesti Väitlusseltsi kokku pandud kriitilise meediatarbimise põhimõtteid. Ilma selle teadmiseta on oht langeda iga värvika postituse ja „uudise“ lõksu.

ERRi lava õpetas ennekõike kultuurset arutelu, kus räägiti nii eesti ja vene koolide lõimumisest, ahistamise ja #metoo temaatikast ja ajakirjanduse rollist valeuudiste ajastul. Ka duellina välja reklaamitud Tarmo Jüristo ja Hardo Pajula mõttevahetus oli intellektuaalselt nauditav, sõltumata poliitilistest või ideoloogilistest eelistustest. Selle kõrval oli üllatavalt kahvatu festivali lõpetanud erakonna esimeeste väitlus, kus peale loosungite ja üksteise ülekordamise erilisi vaimuvälke ei sähvinud.

Meie soovitustes jäi paraku kahe silma vahele lastearutelude ala, mille sisust oleks laiemalt kasu nii tulevastel otsustajatel endal kui tänastel lastevanematel – kust tulevad hoiakud (ikka koduse köögilaua tagant), kuidas nutiseade mõjutab õppimist, mis on nutikiusamine ja kuidas sellega toime tulla, milline osa lapse elust kuulub nutiseadmetele jne. Targad ja nutikad lapsed need nutiajastu omad.

Teine soovitustes liigvähest tähelepanu saanud ala oli reedene sotsiaalse innovatsiooni ala, kus oli tasakaalus sügavad teadmised ja kogemused ning vaimukas väljenduslaad. Mõtlema panid keskmise töömotivatsiooni numbrid: töökohtadel on keskmiselt motiveerituid vaid 15%, 60% on ükskõikseid ja tervelt veerand töötajatest töötab vastu! Tegu pole Eesti eripäraga, kuid tööandjate jaoks on see kahtlemata mõttekoht. Arutelualal käidi välja ka uute ühiskondlike algatuste ideid nii vanemaealistele mõeldud praktikaprogrammist, erivajadustega inimeste transporti võimaldavast sõidulahendusest, noortele mõeldud inseneeriakomplektidest, hariduslike erivajadustega õpilastele mõeldud abivahendeid koondavast keskkonnast, kui paljust muust.

Kas festivali on vaja? Seni, kuni võrdõiguslikkus tähendab (publiku vaikival heakskiidul) mõne esineja jaoks endiselt, et „mehed ja naised tahetakse muuta samasugusteks“ või kodanikuühendustest kardetakse ohtu riigile, on festivalil tööpõld veel lai ning rahumeelse ja viisaka arutelu harjutamiseks on Arvamusfestival suurepärane koht. . Seni jätkame ka meie selgitustööd.