Võitlus Poola abordikeelu vastu

Egert rääkis Aleksandra Reczuchiga Poola abordikeelu tagamaadest ning vastuhakust. Aleksandra on antropoloog ja sotsiaalvaldkonna uurija, kes õpib praegu Poola Teaduste Akadeemias doktoriõppes, kus ta kirjutab konservatiivide ja liberaalide käitumisnormidest ning -mudelitest põgenikekriisi kontekstis.

Nagu ma aru saan, kehtib Poolas alates 1992. aastast üldine abordikeeld. Viimane seaduseelnõu lubas aborti teha, kui ema elu on ohus või kui rasedus on kuritöö tulemus, või kui loode on arenguhäirega (sh Downi sündroomiga loodete abort). Uute muudatustega soovitakse ka sellistel juhtudel abort keelustada. Kas see vastab tõele ja mis on selle muudatuse eesmärk?

Asjalood on nii, et 1992. aastal nõuti abordiseaduse uuendamiseks rahvahääletust. Oli kaks kava, millest katoliku kirik toetas tugevalt seda, mis keelaks abordid (selle kava järgi oleks seadus muudetud rangemaks ja aborti lubatud üksnes siis, kui raseduse jätkumine ohustaks naise elu või tervist). Katoliku kiriku mainimine on siinkohal ülitähtis, sest poliitikud, ma ütleks, et isegi müüsid naised maha toetuse eest, mida kirik ametiühinguliikumisele Solidaarsus kunagi pakkus, ja tänulikkuse märgina võeti uus seadus 1993. aastal vastu. 1993. aastal võeti vastu pereplaneerimise, inimloote kaitse ja raseduse katkestamise tingimuste seadus (07.01.1993), mille järgi lubatakse kolme erandit:

1) kui raseduse jätkumine ohustaks naise elu või tervist;

2) kui rasedus on kuritöö tulemus või

3) kui loode on raske väärarenguga.

1996. aastal hääletas postkommunistlik valitsus selle seaduse uuendamise poolt ja lühikest aega oli abort lubatud ka sotsiaalsetel põhjustel. Varsti pärast seda saadeti seadus konstitutsioonikohtusse ja 1997. aastal avaldas kohtu esimees oma arvamuse et sotsiaalsetel põhjustel abordi tegemine on põhiseadusvastane. 1997. aastal, pärast „tänavalahingud”, nõudsid piiskopid valikuvõimalust pooldavate parlamendiliikmete väljaheitmist kirikust ja avalikust elust ning nende parlamendiliikmete nimekiri, kes olid uuendamise poolt, levis kulutulena (niivõrd, kuivõrd midagi sai 1996. või 1997. aastal kulutulena levida). Surve ja konstitutsioonikohtu arvamuse/otsuse tõttu vahetati 1997. aastal seadus uuesti 1993. aasta versiooni vastu. Postkommunistid lubasid, et kui nad võidavad tulevikus valimised, leevendaksid nad abordiseadust ja teeksid lobitööd abordi parema kättesaadavuse tagamiseks.

Postkommunistid tulid uuesti võimule varastel 2000. aastatel, mil Poola ühines ELiga – 2002. aastal allkirjastasid feministid ja aktivistid kirja (100 naise kiri), mis kutsus üles seadust liberaliseerima ning teema üle avalikult arutlema. Mõned piiskopid nimetasid seda kirja avalikult rumaluseks ja seadust ei muudetud.

Alates 2016. aastast on eri parempoolsed jõud üritanud suruda seimis (parlamendi alamkoda) läbi kodanikualgatusi (kodanikel on õigus esitada seaduseelnõu, kui nad koguvad vähemalt 100 000 allkirja) uute õigusaktide vastuvõtuks, mis keelaksid abordi tegemise. Praeguseks on neid vist olnud kaks: üks, kus abort taheti muuta karistatavaks (2016. aasta mustad marsid), ja teine, st praegune menetlus, kus tahetakse keelata ka raskelt kahjustunud loote abort.

Mis on selle eesmärk? Algatuse #zatrzymajaborcje (#peatageabort) eestvedajad väidavad, et 96% abortidest tehakse seetõttu, et loode on kahjustunud. Ausalt öeldes tundub see mulle kahtlane, kuna nad kirjutavad, et 96% abortide puhul tapetakse lapsed eugeenilistel põhjustel. Nad peavad raske või surmava väärarengu kahtlusega loote aborti eugeenilisel põhjusel tehtud abordiks. Kaja Godek, üks projekti algatajaid, ütleb, et selline ettevõtmine „annab inimõigused rühmale, kellel pole praegu ühtegi neist õigustest”. Kuigi tõele au andes ei ole ma sugugi kindel, kas selline statistika on üldse kuskil olemas, ja niipalju kui mina tean, ei peeta praegu Poola seadustes loodet „sündimata inimolendiks”.’

Kui tõenäoline on, et muudatusettepanek vastu võetakse?

Pole aimugi. Ma arvan, et see on võimalik, kuigi loodan, et nii ei juhtu. Parlamendi õigluse ja inimõiguste komisjon avaldas projekti suhtes positiivset arvamust ning varsti (täpne kuupäev pole veel teada) võtab ka sotsiaalpoliitika ja perede komisjon projekti arutluse alla. Mingil ajal algatati ka projekt #ratujmykobiety (#päästame_naised), mis tegi ettepaneku muuta abordiseadus liberaalsemaks ja tutvustada riigiülest seksuaalharidusprogrammi, kuid kuna see sisaldas ka nn nõudmisel aborti, otsustasid parlamendiliikmed, et nad isegi ei arutle parlamendis selle üle.

Mis tulemus on teie arvates sellel, kui muudatusettepanek vastu võetakse?

See kaotab sümboolselt igasuguse võimaluse rasedust katkestada – praegu peetakse seda tabuks kuid naised teavad, et eeltoodud kolmel juhul saavad nad abi. Lisaks olen ma üsna kindel, et keeld mõjutaks ka üleüldist juurdepääsu reproduktiivtervisele, sünnieelsetele läbivaatustele ja seksuaalharidusele – seksiga seotud probleemidest rääkimine muutuks veelgi keerulisemaks.

Mis oli üldise abordikeelu esialgne eesmärk ja kas selle täitmine on olnud siiani edukas? Kas sellel on olnud rohkem häid või halbu tagajärgi? Kas on üldse olnud arutelusid 1992. aasta abordikeelu tühistamiseks?

Niipalju kui mina tean, seostus keeld kiriku ja selle rolliga Poola poliitikas. Eesmärk oli minimeerida abortide arvu eelduse tõttu, et loode on laps. Nagu ma enne mainisin ja kuna selle üle arutleti Poolas ulatuslikult, peetakse seda kingiks kirikule, et näidata tänulikkust nõukogude ajal osutatud toetuse eest.

Kas see on olnud edukas? Noh, aborte tehakse Poolas endiselt, ka põranda all, ja rikkamad lähevad välismaale – Saksamaale, Austriasse, Slovakkiasse … Minu arvates ei ole raseduse katkestamises palju muutunud, küll aga on muutunud suhtumine aborti. Abordi tegemine muutus pea võimatuks, isegi kui oli objektiivselt õigus rasedus katkestada. Näiteks Podkarpackie provintsis (2014. aasta rahvaloenduse põhjal on seal umbes kaks miljonit elanikku), mis asub mägipiirkonnas Ukraina ja Slovakkia piiril, ei paku ükski haigla seda teenust, isegi seaduses lubatud juhtudel.

Mis puutub algatustesse ja arutelusse, siis, jah, mõned on olnud: enne ELiga ühinemist või 1996–1997 või kui osal naistel keelati abordi tegemine, nt Alicja Tysiąc, kellel oli oht sünnituse käigus nägemisvõime kaotada (vt lähemalt siit), või kui terve riik vaidles selle üle, kas vägistatud 11aastane tüdruk on võimeline sünnitama. Nagu eespool mainitud, edastati 2002. aastal 100 naise kiri, mis kutsus üles Poola seadust Euroopa standarditega kooskõlastama. Mulle meenub ka juhtum 2000. aastatest naistega laeva Langenort pardal, mis üritas Gdańskis silduda. Enne 2010. aastat püüdis Izabela Jaruga-Nowacka (Barbara Nowacka, #ratujmykobiety ettepaneku peakorraldaja ema) abordikeeldu tühistada, kuid hukkus Smolenski lennukatastroofis ja parlament ei võtnud tema ettepanekut isegi mitte arutlusele.

Alates 2016. aastast on kodanikualgatuse korras tehtud need kaks eelmainitud ettepanekut – ühelt poolt keeldu toetav ettepanek ja teiselt poolt selle liberaliseerimist pooldav #ratujmykobiety. 2017. aasta küsitluste järgi toetas umbes 40% vastanutest seaduse liberaliseerimist. Samas, ajakirjanike Lidia Ostałowska ja Dorota Szymborska väitel olid pooled 1992. aastal küsitletud inimestest abordiseaduse muutmise vastu.

Minu arvates mõjutas abordikeeld keelt, mida sellest protseduurist rääkides kasutatakse – lootest sai laps ja naiste õiguste asemel räägitakse sündimata inimese õigustest. Valikuvõimaluse pooldajate ratsionaalne loogika põrkus abordivastaste üliemotsionaalse keelega millega rõhutakse hirmudele. Ja see ongi minu arvates kõige hullem, mis on juhtunud – naised usuvad, et abort on väga ohtlik, ning abordist on saanud tabu, mille kohaselt on see häbiväärne tegu ja raseduse katkestanud naised on lapsetapjad. Minu arvates muutis 1993. aastal jõustunud seadus ühiskonna arusaama abordist, raseduse katkestamisest sai tapmine. Leian ka, et abordi tegemine põhjustel, mis pole seaduses lubatud, muutus vähem aktsepteeritavaks.

Kas olete osalenud abordipooldajate kogunemistel? Milline on naiste sõnum? Kas kogunemised on ainult naistele või võivad mehed ka panustada?

Jah, olen. Sõnum on valitsusvastane, valikuvõimalust pooldav ja isegi naisi võimestav  nt. teeme selle ise ära, rohkem naisi poliitikasse, naised kukutavad selle valitsuse. See on ka vaimulikkonna vastane ja minu arvates isegi sotsiaalsem kui paar aastat tagasi – asi ei seisne enam niivõrd üksikisiku valikus, vaid on ka loosungeid, mis rõhutavad solidaarsust ja sotsiaalabi neile naistele, kes ei saa endale lubada välismaal abordi tegemist.

Poola naisliikumised on kasutanud algusest peale seda visuaali, nii sotsiaalmeedias, kui avalikel kogunemistel.

Ma olen protestidel ka mehi näinud, seega arvan, et nad on teretulnud, kuigi sõnum on suunatud naistele. Viimase nn musta reede ajal korraldasid mõned mehed lapsehoidu, toitlustamist jms protestijate toetuseks, et naised saaksid üksnes protestile keskenduda.

Mil määral on uus õigusakt valitseva partei jaoks päevakajaline ja kui suur on kiriku roll?

Valitsev partei ei räägi keelust eriti – see on kodanikualgatus, kuid praegune valitsus on väga katoliiklik ja parlamendiliikmed paistavad keeldu toetavat. Mis kirikusse puutub, siis on üldteada, et preestrid tihtipeale arvustavad kirikus missa ajal naisliikumisi ja proteste. Lisaks kutsub vaimulikkond poliitikuid üles seadusettepaneku poolt hääletama, avaldades neile sel moel survet – Poolas usutakse, et kiriku toetus aitab valimised võita.

Kas üldise abordikeelu toetamises on vanuserühmade vahel suuri erinevusi?

Ausalt öeldes pole mul aimugi, kuna on vaid väga vähe kohti, kus sa näed silmanähtavalt kedagi, kes on abordivastane. Algatuse eestvedaja Kaja Godek, seadusemuudatuse ettepaneku autor, on üsna noor naine, kellel on Downi sündroomiga poeg. Eelmise keeluseaduse ettepaneku tegi organisatsioon Ordo Iuris, mis on äärmiselt traditsiooniline roomakatoliku vabaühendus, kes tegeleb õigusriigi ja -kultuuriga.

Seega, üldjuhul räägivad televisioonis neist algatustest noored naised, kuid kui kohata tänaval kedagi, kes kannab plakatit kirjaga „Abort on mõrv”, on kandjaks enamasti vanemapoolne naine või mees. Avalikus arutelus toetavad üldist keeldu ilmekamalt meessoost parlamendiliikmed ja teised mehed, kuid see võib olla mõjutatud eeldusest, et mehed on need, kellel on arvamus – naiste ja meeste vahekord on poliitikauudistes ning vestlussaadetes alati meeste poole kaldu.

#inimoigused