Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.

Tundub, et mu Ghana kogemus on kokkuvõttes mitmetahulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma ei ole väga palju kirjutanud organisatsioonist, kellega koos me töötame. Võttis aega, enne kui päris kindlad olime, et organisatsiooni kui sellist ei eksisteeri (vähemalt mitte sellisel kujul nagu nad lubanud olid). Nende finantsilised võimalused on aastatega kokku kuivanud, seega ei saa nad endale lubada kontorit (milleks hetkel on mu magamistuba), töötajaid, teisi vabatahtlikke ja laiemat strateegiat selle kohta, mida üldse teha tahetakse. Seega oleme päevad läbi Joanaga oma majas kahekesi – meenutab sotsioloogilist eksperimenti või tõsielusarja Big Brother (mida ei vaataks keegi, kuna draamat meil majas pole).

Lisaks sellele ei eksisteeri ka neid väheseid tööülesandeid, mida meile lubati – kuna valitsus keelas illegaalse kullakaevandamise (kullakaevandamisest 95% on Ghanas illegaalne), siis pole meil mõtet viia läbi ka erinevaid töötubasid. Oleme organisatsioonile olnud pigem külla tulnud turistid, kellele paar korda nädalas huvitavaid vaatamisväärsusi näidatakse. Iga kord, kui me kellegagi kohtume, tutvustab meie koordinaator meid kui õpilasi, kes lihtsalt suve Presteas veedavad ja siis saame kummaliste pilkude osaliseks, kuna tõesti – keegi ei tule siia linna oma suve veetma.

Kindlasti pole need 45 päeva olnud ajaraiskamine – oleme laiendanud oma teadmisi kullakaevandamisest ja nendega seotud ohtudest, oleme tutvunud ja suhelnud erinevate inimestega, kes kullakaevandustega seotud on, aga kogu eelnevale viidates ei saa me kahjuks neid teadmisi planeeritult rakendada.

Samuti oleks meil ohtlik külastada edasi kaevandusi, kuna relvastatud sõjavägi viib seal läbi reide ning meie turvalisus oleks ohus. Lisaks on teatud piirkondades rohkelt relvastatud rööve, kuna endistel kaevuritel pole tööd ja raha. Sellises olukorras oleks võimatu viia läbi töötubasid kullakaevanduste mõjust loodusele, kuna inimesed on näljas ja töötud. Samas oleme saanud olla siin väga erilisel ajal, mil nii suured ja karmid muutused kullakaevanduste ümber Ghanas toimuvad.

Vastvõttev organisatsioon otsustas, et nad ei tegele uuest aastast enam kullakaevanduste ja seotud problemaatikaga vaid valivad hoopis uue tegevussuuna – seega ei saa me neid aidata ka uue aasta tegevussuundade väljatöötamisel.

Olime Joanaga valiku ees, kuidas edasi. Oleme siin Presteas olnud kahekesi ühes majas 24/7 ja nii juba 45 päeva. Oleme teinud siin ära kõik, mis selles keskkonnas antud hetkel võimalik. Arutasime oma organisatsiooni esindajatega teemat ning ka nemad leidsid, et info nende tegevuste kohta pole kaasajastatud ja neil pole meile mõistliku rakendust leida.

Kas olla siin veel 45 päeva?

Meie päev näeks sellise juhul välja selline:

06.00 Äratus

06.30 Jalutuskäik (saame seda siis teha, sest päeval on ohtlik, palav ja tolmune)

07.30 Hommikusöök

08.30 Jooga, raamatu lugemine vms, meie katusel

12.00 Teeme tööasju (proaktiivsed tööd, mida saame pärast koju tulles kasutada avalikkuse teavitamisel)

14.00 Lähme turule, kord nädalas reedeti, muidu nurgapealsesse poodi

16.00 Magame, kuna turulkäik on meid väsitanud

18.00 Teeme süüa

19.00 Sööme

21.00 Magame

Tunneme aga ise, et 45 päeva seda kõike teha oli piisav kogemus ja üksteise tundma õppimine.

Teine võimalus oleks varem koju tulla, siis aga peaks uue lennupileti ostma ja broneeritud piletist loobuma. Kokkuvõttes läheks see liiga kalliks.

Kolmandaks variandiks oleks Presteast lahkuda ning leida endale uus kodu ja organisatsioon, kelle heaks töötada. Eriti, kuna oleme juba nii kaugele tulnud, peaksime aega efektiivselt ära kasutama.

Otsustasime kolmanda valiku kasuks ning asume teele. Seega lõpetan tro-tro lauluga, sest sinna nüüd sammume, et Presteast minema sõita.