Egert peab Ghanast blogi, loe miks ja kui kauaks ta seal on.

Jõudsime oma uude elupaika Prestea linna südaöö paiku ja päris väsinuna, seega õiged emotsioonid saime alles järgneval päeval.

Meie uus kodu meenutab kangesti suviti vanaema juures elamist: kaevust tuleb vett tuua, kuked äratavad hommikul üles. Tegelikult kuked ei ärata, sest nemad hakkavad kirema alles 05.30, äratab kella viiest kuni päeva lõpuni maja küljes asuvatest ruuporitest kostuv müügi- ja usujutt. Kohalikud panevad oma muusika volüümi maksimumi peale, et nad seda juttu ei kuuleks, seega küla õõtsub terve päev muusikarütmis.

Huvitav tähelepanek: Kohalikud lähevad magama üldjuhul kell 21.00, peale mida on linn inimtühi. Ärgatakse viie paiku, mulle tundub, et ka meie oleme selle rütmiga juba harjunud. Miks see nii on? Hommikuti on valge ja jahedam, kuuest õhtul läheb juba pimedaks ning elektriga on nii nagu on.

Majas elab veel peale minu mu tandempartner Joana Saksamaalt ning kohalik kingamüüja Nana. Kõigil on eraldi toad ning jagame kööki ja pesuruumi. Ja tegelikult on meil majakaaslasi veel: köögis hiired, tubades ja katusel sisalikud – õues ootavad meie ülejääke kanad ja kitsed.

Me Joanaga jagame kanistrit, kust võtame vett enda pesemiseks ja toidu valmistamiseks. Tavaliselt on peredel kaks kanistrit: üks meestele ja teine naistele ning vaid meeste kanistrist tohib toidu valmistamiseks vett võtta. Naiste oma on vaid pesemiseks, kuna nad pidavat olema mustemad.

Kuna meie toad nägid tühjad välja, hakkasime oma uut kodu ka koheselt kohendama, kööki ehitasime nõude pesemiseks ja pottide hoiustamiseks riiulid, tubadesse meisterdasime kohad riiete hoidmiseks, puhastasime katuse ning panime pesuruumi kardinad.

Siin väike ülevaade meie uuest kodust, olen vahel kaadrist väljas ja heli võib olla vaikne (kuna wifit siin saadaval pole, siis videomaterjali palju ei tule).

Prestea

Lugesin just artiklit, et Prestea teed on Ghana ühed halvimad ja tõesti, kui siin ringi sõita on vahel tunne, et sõidad justkui ameerika mägedel. Samas, kui muusika mängib ja hüpled rütmis, võib see päris vahva olla, ei midagi hullu.

Väiksemad kullakaevandused asuvad keset linna, seega on linn päris tolmune (valge särgiga välja minnes muutub see õhtuks pruuniks). Muidu on tegu linnaga nagu väiksemad linnad ikka siin Aafrikas. Igal pool pakutakse midagi, igaüks on väike ärimees. Kitsastes oludes saavad kõik lõpuks hakkama.

Esimene turulkäik

Olles 30 000 inimesega linnas pea ainuke heledama nahavärviga inimene, siis sa saad alguses loomulikult palju tähelepanu (seda juhtub erinevana igal pool, ka Eestis).

Uksest välja minnes on kohalikud siin meiega ettevaatlikud; meid lihtsalt uudistatakse kaugelt. Usun, et see läheb paari nädalaga üle ja siis oleme juba omad. Teel turule tajume pilke ning hüüdeid “bruni”, “white man” ja nii edasi. Peab ise otsustama kas tunda ennast sellest häirituna. Mina ei tunnre, kuna tean, et selle taga ei ole halba tähendust või negatiivset ajaloolist tausta.

Kõige siiramad on laste reaktsioonid. Esimene kommentaar, mis ma neilt sain, oli et, “You look like Jesus”. Kahju muidugi, et Jeesus peab automaatselt valge mees olema. Samuti on ümber me maja igapäevane laulukoor “Sister Joana”, “Mr Egert”, sest oleme nende jaoks lihtsalt nii huvitavad. Riigikeel on Ghanas inglise, aga kodus ja väljas räägitakse kohalikku murret Mfantse’t ning lapsed õpivad inglise keelt alles koolis – seega on meil ka nendega raske suhelda.

Turult saab kõike: liha, kala, puuvilju ja juurvilju. Esimesel nädalal ma eriti söögiga katsetama ei hakanud, seega olen söönud riisi nii ubade kui hernestega terve nädala. Aga mulle meeldib siin turul käia, siis tean et mu raha ei saa keegi anonüümne, vaid keegi, kes on kauba kasvatamisega vaeva näinud – ja vaeva nad näevad.

Linna üldpildis on näha hästi palju Ameerika lippe (riietus, kodud, majad). Tundub, et siin on kestmas veel Obama vibe.

Nädala Hiplife muusikapala on Sayvee – Love Forever (Banana)