Kõik, kes tahavad GLEN programmist osa võtta, peavad osalema enne minekut kahel seminaril. Üks neist seminaridest toimus seekord Saksamaal ja teine, millest juba kirjutasin, Tšehhis.
Esimesel seminaril Saksamaal jalutasime ka metsas ja sain omale puugi jala külge, mis hiljem arenes puukentsefaliidiks 😑. Seega pidin hakkama kõvasti antibiootikume sööma, ning ei saanud teha koheselt ka nõutud vaktsiine.
Seega jäi terve reisi planeerimine ootele. Juuli alguseks olin puukentsefaliidist puhas ning hakkasin vaktsiine ja viisa asju ajama.
Passisaaga
Ghana viisat saab taotleda Berliinis, seega maksin oma viisatasu (160 eurot) ning saatsin nõutud dokumendid Saksamaale. Nädala pärast saabus vastus, et viisa on valmis ning peaksin sellele järele minema. Kuna Saksamaale asja polnud, üritasin nendega tulutult ühendust saada, et nad mu passi mulle vähemalt Eestisse tagasi saadaks. Peale kolmandat päeva see õnnestus ning vastus oli, et passi saatmine on ebaturvaline ning seda nad teha ei saa. Samuti hoiatati mind, et peale nädalat nemad mu passi olemasolu eest ei vastuta. Ühe lootusekiire nad ikkagi mulle jätsid: keegi kolmas isik võib sellele järgi minna – niipalju siis turvalisusest.
Suure vaevaga leidsin tuttava tuttava, kes mu passi saatkonnast kätte sai. Kuna tegu oli Eesti saatkonna töötajaga, oli ta väga üllatunud, et igaüks saab saatkonda minna ja kellegi isikuttõendava dokumendi sealt kätte saada (inimkaubanduse ja isikuvarguse oht on suur). Suur hunnik passe laua peal, võta milline soovid.
Aga teisel augustil, kolm päeva enne minekut, sain oma passi koos viisaga kätte. 👍🏼
Kõhuvalud
Kaks-kolm päeva enne minekut hakkas mu kõht valutama, seega mõtlesin, kas julgen ikka minna või äkki see midagi tõsist. Otsustasin, et kuna kuus kuud sellesse kõigesse panustatud, võtan riski ja lähen. Seega, laupäeval kell 8.00 väljusin Amsterdami ning kell 20.00 kohaliku aja järgi saabusin Accrasse (Eesti aeg 22.00). Lennujaamas läks kiirelt ning hoiatatud kahe tunni asemel sain läbi 40 minutiga. Lennujaamast välja minnes olin ümbritsetud rahvamassiga, kes kõik ootasid kedagi. Mind ootas mu tandemparter Joana ning koos võtsime kohaliku transpordi “tro-tro” ja sõitsime hotelli.
Hotellis sai kohtutud kahe teise osalejaga, kes tegutsevad Accras ning meie kohaliku koordinaatoriga Yawo-ga, kes järgmisel päeval meid Presteasse viib.
Kõhuvalus piinlesin ka terve öö Accras olles ning kaalusime juba ka haiglasse minekut, aga siis helistasin Eesti 1220 perearsti numbril ja seal rahustati mind maha. Kartsin, et mu reis Ghanasse jääb ühepäevaseks, aga seda õnneks ei juhtunud.
Prestea
Accrast liikusime bussiga Presteasse, alustasime sõitu kell 16 (tegelikult kell 14 olime juba bussis, aga buss enne ei välju, kui kõik kohad on täis). Kuna oli pühapäev, saime bussis ka kaks tundi jutlust kuulata (Ghanast ja religioonist kirjutan mõnel teisel korral pikemalt). Kuskil poole tee peal avastas keegi oma istme alt koti ning avas selle, mis ei olnud parim mõte, kuna koti sees oli mädanev kala, seega pidime tegema peatuse, et bussi tuulutada. Kell 23 olime Presteas ja esmasmuljet polnud, kuna oli kottpime ja me täpselt ei saanud aru, kus me oleme: igal pool olid vaid kitsed ja kanad.
Üritan nädala siin kohal olla, enne kui esmamuljeid uuest kodust ja kohalikust elust-olust jagan.