Tanel Kerikmäe keskusest, inimõigustest ja haridusest

Professor Tanel Kerikmäe on tuntud rahvusvahelise õiguse jurist ja teadur. Oma magistri- ja õiguslitsensiaadi õpingud tegi ta Helsingi ülikoolis. Doktoriõpingud läbis ta Audentese Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis. Lisaks on ta õppinud Cambridge’is, Oxfordis, Turus, Edinburgh’is, Firenzes ja mujal. Ta on Jean Monnet professor, Baltic Yearbook of International Law juhatuse liige ja enam kui 50 artikli ja publikatsiooni autor. Ta on  olnud ekspert Vabariigi Valitsusele Euroopa õiguse, sh inimõiguste, alal. Tanel Kerikmäe on praegu Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor, Jean Monnet Euroopa õiguse õppetooli hoidja ja Euroopa õiguse professor.

1. Oled Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi direktor – millist rolli täidab õiguse instituut Eestis?

Õiguse instituudi eesmärgiks on pakkuda head õigusharidust ja seda rahvusvahelisel tasemel tehtud teadustööle toetudes. Kuivõrd meie üliõpilaskond on rahvusvaheline, ulatub meie mõju järjest enam mujale maailma, eelkõige naaberriikidesse. Eestis näen meie rolli selles, et eristume teistest õppekeskustest oma spetsialiseerumiste kaudu. Seda muidugi laiapõhjalise hariduse boonusena. Üheks prioriteediks on kindlasti ka inimõigused, mida õpetame koguni kolmes keeles. Kogu TTÜ õigusõppe koondumine õiguse instituuti on juba andnud võimalusi koostööks teiste erialade esindajatega (IT, energeetika, majandus, avalik haldus). Oleme Eesti ühiskonnale andnud silmapaistvaid spetsialiste, kelle seas leidub nii mõnigi tuntud tippametnik või õigusekspert. Püüame käia ajaga kaasas ja olla innovaatilised ja anda maailmale laia silmaringiga ning eelarvamusteta spetsialiste. Oleme avatud, alustan järgmisel aastal näiteks Rahvusvahelise õigusteaduskondade assotsiatsiooni (IALS) juhatuse liikmena, mis annab võimaluse veelgi enam tunnetada õigushariduse trende maailmas.

2. Kas inimõigusi peaks ülikoolides rohkem õpetama/käsitlema? Miks?

Inimõigused on kursus, millega alustasin oma õpetamistegevust ülikoolis. Näen, et ühelt poolt tähtsustatakse inimõigusi enam – seoses kriisidega maailmas, inimese prioriteetsusega riigi ees. Teisalt aga on inimõiguste nimel tehtud argumendid tihti politiseeritud ja devalveerivad inimõiguste tegelikku sisu ja eeldatavat mõju inimese ja riigivõimu vahelistes suhetes. Olen sellest oma kolleegi Katriniga (Nyman-Metcalf), kes samuti kuulub EIK nõukokku, kirjutanud uurimuse erialaajakirja, mis peaks peagi trükivalgust nägema. Just ülikool on kohaks, kus valdkonda saab objektiivselt käsitleda. Inimõigusi ei peaks tudeerima vaid juristiks pürgijad vaid ka muud sotsiaalteaduste valdkonna üliõpilased aga miks mitte ka tehnikavaldkonna õppurid. Tänapäeva tehnoloogiline areng on juriidilisest mõttest kaugel ees. Inimõigused on põhiväärtused, millega tuleb arvestada aga ka kõige arenenumas ettevõtlus- ja majanduskeskkonnas.

3. Kuulud ka inimõiguste keskuse nõukogusse juba keskuse asutamise algusest peale. Mismoodi inimõiguste keskusega kokku sattusid ja milline on Sinu kokkupuude inimõigustega aegade jooksul?

Usun, et võin end lugeda EIK asutajaliikmeks. Hea meel on tõdeda, et EIK on jäänud TTÜ õiguse instituudiga seotuks ja mitmed olulised projektid on tehtud koostöös. EIK juhtfiguurid Kari ja Marianne on tegevad ka õiguse instituudis õppejõududena. Minu enda kokkupuuted inimõigustega on erisugused. Olen mitmel kontinendil läbinud koolitusi ja kursusi inimõiguste vallas ja kirjutanud kaks oma teaduskraadi tööd Helsingis just inimõigustest (aus õigusemõistmine ja Euroopa inimõiguste konventsiooni rakendamine Eestis). Praktikas olen oma teadmisi rakendanud näiteks Kirgiisias, kus EL projekti raames andsime välja riigiõiguse õpiku, kuhu kirjutasin inimõiguste peatüki või siis näiteks Luzerni ülikoolis, kus õpetasin suvekoolis inimõiguste rakendamist Euroopa Liidus. Suhtlen senini üliõpilastega Kambodzast, kes on inimõiguste valdkonnast ülihuvitatud – loodame ühes Phnom Penh ülikoolis alustada uute kursustega, mille üheks elemendiks inimõigused. See ei ole lihtne ülesanne, kuivõrd valitsuse tasemel kinnitatakse uurimisteemad, millega ülikoolid tegeleda võivad.

4. Millisena näed Eesti Inimõiguste Keskuse tulevikku – kuhu suunas liigutakse või kuhu suunas tuleks liikuda?

Loodan, et EIK pöörab oma tähelepanu sinna kus seda vajatakse, kaasab uusi tegijaid ja jääb sõltumatuks. Hea algus on tehtud ja usun, et EIK sõnal on tulevikus sama motivatsiooniga jätkates ühiskonnas rohkem kaalu. Vähemuste kampaaniad on saanud suure tähelepanu ja kindlasti muutnud paljude suhtumist, usun, et EIK võiks sama innuga viia läbi ka teiste inimõiguste kaitse kampaaniaid, et kinnistada oma tasakaalustatud kuvandit. Nii nagu riik ei tohiks isoleerida end avalikust arvamusest, peaks ka EIK olema avatud organisatsioon – see annab võimalusi tegeleda valdkondadega, kus abi kõige enam vajatakse. Loodan projektitöö kõrval ka enam meediakajastusi, et kogutud teadmised jõuaksid inimesele võimalikult lähedale. Hea meel on tõdeda, et inimõiguste aastaaruanne on muutumas järjest toekamaks ja ühiskonnas märgatavaks.

5. Milliseks hindad inimõiguste hetkeolukorda Eestis? On mõni valdkond, millega liiga vähe tegeletakse või mis vajaks märkimisväärselt rohkem tähelepanu kui ta hetkel saab?

Arvan, et Eesti suhteline edulugu eurokriisi ajastul on paljuski tulnud inimeste arvelt ja sotsiaalriik on kahanenud meie välise edu pandina. Inimõigused võiksid saada Eestis tugevaks märgiks, mille alusel õigusriiki ja inimese õiguskindlust toetatakse. Peamine probleem tundub olevat inimeste teadlikkus. Võrdse kohtlemise riived puutuvad silma läbi mitmete valdkondade. Peame aitama nõrgemaid. Inimõigused ei tohiks olla küll kaaluga võrreldavad, kuid laiemad sotsiaalsed probleemid alla vaesuspiiri elavate ja detailne menetlusõiguslik probleem jõukama elanikkonna esindaja puhul peaksid saama riigi poolt vähemalt tasakaalustatud lähenemise. Inimõigused peaksid taastama oma prestiiži ja selge sisu. Loomulik, et elu edenedes muutub ka õiguste sisu kuid sellised muutused peaksid olema konsensuslikud, arusaadavad ja mitte vastanduma varasematele arusaamadele. Muutuvas maailmas peavad olema ka püsivad väärtused. Üheks nendest on kahtlemata inimõigused.

Annetades toetad inimõigusi!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse! Ka väikesel summal on kaal, kui suure südamega inimesi on hulganisti.

Annetan
#inimoigused-eestis