Marianne Meiorg keskusest ja inimõigustest

Marianne Meiorg on üks Eesti Inimõiguste Keskuse asutajatest ja juhatuse liikmetest. Ta on töötanud mitme inimõigusalase projekti juhina koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Inimõiguste Instituudina ning samuti töötanud õigusassistendina rahvusvahelises advokaadibüroos. Kuidas Marianne just õigusvaldkonnani jõudis ja miks inimõiguste keskus loodi, sellest kohe pikemalt.

1. Oled inimõiguste keskuse üks asutajatest, olles ise õppinud inimõigusi Nottinghami ülikoolis. Mismoodi jõudsid just inimõigusteni ajal, mil neist Eestis tegelikult veel väga palju ei räägitud?

Mul tekkis inimõiguste huvi juba endises Concordia ülikoolis õppides, aga otsusele jõudsin Essexi ülikoolis vahetusüliõpilasena õppides. Seal (ja hiljem Nottinghami ülikoolis, kus ma tegin oma magistrikraadi) õpetasid inimõiguste ainet inimesed, kelle raamatute ja artiklite järgi ülikoolides õpetatakse. Sellel on üliõpilasele, kes veel ennast otsib, suur mõju kui oma ala korüfeed jagavad oma teadmisi ja kogemusi.

Enne Essexi ülikooli vahetusüliõpilaseks minekut olid mul jõudnud tekkida kahtlused, et kas õigust õppima minnes olin ikka õige valiku teinud – äriõigust, kohtumenetlust ja muud sellist väga tehnilist ja, olgem ausad, inimestest kauget teemat õppides, tundus, et see ei ole küll ala, millele tahan kogu oma elu pühenduda. See tundus lihtsalt nii igav. Kinnitust sellele sain oma bakalaureuse ja magistriõpingute vahel õigusbüroos töötades, kus ma nägin kuidas juristid tegelesid päevast päeva lepingute koostamise ja ümberkirjutamisega, vaieldes vahel ühe või kahe sõna pärast. Nägin ka olukordi, kus juristid pidid tegelema küsimustega, mis tekitasid neis dilemmasid moraali tasandil – nt endise abikaasa vabastamine kohustusest maksta oma esimestes eluaastates lapsele alimente. See kõik tundus minu jaoks vale.

Inimõigused puudutavad aga inimesi otseselt ja igal juhul on eesmärgiks demokraatlikum, parem ja õnnelikum ühiskond. Dilemmasid moraali tasemel ei teki, kuna tead, et lõplik eesmärk on see, mis on ühiskonna ja iga inimese huvides. Ja kuna see on väga lai valdkond, siis võib huvi korral tegeleda kriminaalõigust või omandit puudutavatest küsimustest inimese maine ja andmekaitse küsimusteni. Minu huvid ongi seinast seina – võrdne kohtlemine, pagulased, õigus abielluda.

2. Mismoodi ja millest tekkis teil, kahel noorel inimesel, idee käivitada inimõiguste kaitsega tegelev keskus?

Algselt sai inimõiguste keskus asutatud endise Audentese ülikooli siseselt õigusteaduskonna koosseisus. Kuna see teaduskond oli kasvanud välja Concordiast, siis oli sellel pikk ajalugu inimõiguste õpetamisel. Nii õppejõududel kui üliõpilastel oli teema vastu jätkuvalt suur huvi. Senini on Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut (mis on Audentese õigusteaduskonna järglane) Eestis ainuke koht, kus inimõigusi sellisel tasemel õpetatakse – see on bakalaureuse tasemel kohustuslik aine. Lisaks õpetamisele, oli ülikoolil olnud läbi aastate mitmeid inimõigusalaseid projekte. Seetõttu tundus loogiline paiguta kogu see tegevus ühe keskuse alla, mille põhiülesanne ongi nii inimõiguste õpet kui teadustegevust arendada. Kõik see langes kokku ka minu naasmisega ülikooli (seekord küll õppejõuna).

Eraldi sihtasutuse lõime seetõttu, et meie tegevus hakkas õppe- ja teadustegevuse raamidest väga tugevalt väljuma, samuti tahtsime hakata inimesi nõustama. Selleks tundus sobilikum eraldiseisev organisatsioon. Kuigi näiteks PROGRESS projekt (avalikkuse tuntud “erinevus rikastab” kampaania) jäi siiski endiselt ülikooli alla. Teeme tänaseni tihedat koostööd ülikooliga – meil on sõlmitud ka koostööleping – ja ülikooli õpilased osalevad mitmes meie tegevuses kas praktikantidena või vabatahtlikena.

3. Hiljuti oli inimõiguste päev, mis oli Eestile sel korral eriti eriline, sest täitus 20 aastat inimõiguste väärtustamist taasiseseisvunud Eestis. Kuidas hindad Eestis inimõiguste vallas toimunut selle aja jooksul

Sellele küsimusele on mul alati raske vastata. Ei taha kunagi lihtsustatult üldistada, mis võib viia vale arusaamani Eestis toimuvast ja samas ei taha minna ka detailidesse, mis ei pruugi teemaga mittetegelevatele inimestele tegelikult midagi öelda.

Küll aga võin välja tuua 2011. aasta, kui ühe erilise aasta, mille jooksul toimus inimõiguste vallas Eestis väga palju: aktiivsed arutelud väga pakilistel teemadel nagu sooline võrdõiguslikkus, riigilõivud kohtusse pöördumisel, laste õigused, patsientide õigused (seoses olukorraga hooldushaiglates), seksuaalvähemuste õigused jne. Need on ka ühed raskemad teemad meie ühiskonnas, mis on ühel või teisel põhjusel unarusse jäänud. Eks me veel näeme kas nende arutelude tulemusel ka midagi muutub.

4. Aasta alguses avaldatud OECD raporti järgi on eestlased ühed kõige sallimatumad vähemuste suhtes ja oleme järk-järgult isegi üha sallimatumaks muutunud. Kuidas sulle tundub, kas see on nii ja kui on, siis miks eestlased üha sallimatumaks muutuvad?

Jälle üks raske küsimus. Pean tunnistama, et selles vallas on mul halvemaid ja paremaid päevi. Mõnikord tundub, et olukord on väga hull, teinekord jälle tundub, et mis siin siis nüüd nii hullu ikka on – oleme ju täpselt samasugused inimesed nagu mujalgi maailmas, on meiegi seas sallimatumaid ja sallivaid inimesi. Pean tunnistama, et need päevad, mil juhtun kommentaariumides ringi vaatama, kujunevad tõenäoliselt neiks halvemateks päevadeks.

Kui aga jätta tunded ja isiklikud arvamused kõrvale, siis kahjuks erinevad küsitlused ja uuringud näitavad tõesti arengut halvemuse poole. Selle trendiga seisavad silmitsi tegelikult enamik Euroopa riikidest. Samas on Euroopa Liit võtnud endale eesmärgiks see trend peatada ja loodetavasti ühiste jõududega see ka õnnestub.

5. Kus näed Eestit inimõiguste valdkonnas 20 aasta pärast – inimesed on sallivad ja oma õiguste eest osatakse seista, diskrimineerimist teadvustatakse või on see sootuks kadunud, sest kõik on sellest nii teadlikud?

See oleks fantastiline kui võiksin ühel päeval inimõiguste keskuse ukse enda taga kinni lüüa olles rahul, et nüüd on kõik – kogu töö on tehtud. Aga inimõigused on mõnes mõttes salakavalad. Kui tundub, et oled juba jõudnud oma eesmärgini, siis tõenäoliselt on selleks ajaks toimunud ühiskonnas juba omad edasiminekud, mis on kaasa toonud ka inimõiguste standardite tõusu ja sellega on ka eesmärk kaugemale nihkunud.

Seega lähtudes reaalsusest, ei kao inimõiguste kaitsmise vajadus ka tulevikus kuhugi. Et oleme oma riigile juba valinud demokraatliku ja inimõigusi austava tee, siis selles suunas me ka edasi sammume. Raskused ja vastased aitavad meil seejuures paremini enda jaoks eesmärke mõtestada ja lõppkokkuvõttes olla tugevamad.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#inimoigused-eestis
Ostukorv
  • Ostukorv on tühi.