Kari Käsper

Poliitilised arengusuunad

Õigusemõistmise valdkonnas suuri muudatusi viimase kahe aasta jooksul toimunud ei ole. Oluline areng puudutas eelkõige riigi õigusabi kättesaadavust.

2015. aasta kevadel alustanud valitsuse tegevusprogrammis[1] on konkreetse sammuna nimetatud kohtuvõimu sõltumatuse arendamist – suurendatakse kohtute enesekorraldusõigust. Samuti soovib valitsus kohtumenetlust kiirendada, eemaldades põhjendamatuid takistusi kohtuasjade kiireks menetlemiseks. Samas soovitakse laiendada kohtueelseid ja -väliseid võimalusi. Need on tervitatavad sammud, millega on ka varem tegeletud. Lisaks on valitsusel plaanis analüüsida võimalusi, millega anda eestkosteorganisatsioonidele ja vabaühendustele õigus kaitsta oma sihtrühmade õigusi kohtus. Sellesuunaline analüüs peaks 2015. aasta lõpuks Justiitsministeeriumis ka valmima. Täna on piiratud õigused kohtutes oma sihtrühmade õigusi kaitsta vaid keskkonnaorganisatsioonidel, aga kindlasti vajaksid sarnast õigust ka vabaühendused, mis tegelevad inimõiguste kaitsega (sealhulgas eelkõige diskrimineerimiskaasuste korral), kus ohvrid üksi pole sageli valmis ega võimelised kohtusse pöörduma.

Õigusabi kättesaadavus on kohtumenetluse tõhustamise kõrval teine probleemne valdkond. Praegu toimiv süsteem ei võta piisavalt arvesse erinevate ühiskonnagruppide takistusi õigusabile ligipääsul. Näiteks on olnud suuri probleeme nii varjupaigataotlejate õigusabiga (Eesti Inimõiguste Keskuse juures tegutsenud varjupaigataotlejate õiguskliiniku rahastamine lõpetati, mistõttu halvenesid varjupaigataotlejate võimalused saada kvaliteetset ja kiiret õigusabi) kui ka vene keelt kõnelevate inimeste ligipääsuga kohtumõistmisele. Õigusabi ja õigusnõu andmise korra muutmine selliselt, et kvaliteetne õigusabi oleks kõigile kättesaadav, on oluline eeldus, et tagada juurdepääs õiglasele kohtupidamisele. Hädavajalik on tasuta õigusalane kohtueelse nõustamise laiendamine, milleks on praegu ette nähtud vaid väga kasinad ressursid (2015. aastal 130 000 eurot), ent mille järele on vajadus suur.

Institutsionaalsed arengusuunad

2015. aastal lõppesid nii senise õiguskantsleri Indrek Tederi kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi ametiajad. Uueks õiguskantsleriks nimetas Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul tunnustatud õigusteadlase, senise Tartu Ülikooli avaliku õiguse professori ja Vabariigi Presidendi õigusnõuniku Ülle Madise.

Võrdõigusvoliniku valimiseks korraldas sotsiaalkaitseminister avaliku konkursi, mille läbiviimist ja tulemusi kritiseeriti valdkondlike vabaühenduste poolt (märkus, autor osales ka ise konkursil).[2] Uueks võrdõigusvolinikuks sai valiku teinud ministriga samasse erakonda kuuluv poliitik Liisa Pakosta, kelle vastavust kvalifikatsiooninõuetele tugevalt kritiseeriti. Voliniku valimine näitas, et protsess tuleb depolitiseerida, ja seda tuleb selgemalt reguleerida, et tulevikus tagada pädeva ja sõltumatu inimese ametikohale valimine. Võrdõigusvoliniku puhul on jätkuvalt mureks ka ressursside äärmine piiratus, mis takistab eesmärkide saavutamist.

Statistika ja uuringud

Kohtumenetluse tõhusust hindava Euroopa Komisjoni 2015. aasta EL-i õigusemõistmise tulemustabeli järgi[3] on Eesti kohtumenetluse ajalise kestvuse osas Euroopa Liidu paremate või keskmike hulgas, välja arvatud maksejõuetuse menetlustes, kus Eesti paistab silma negatiivselt. Kohtumenetluses on Eesti Euroopa Liidu keskmisega võrreldes esirinnas elektrooniliste kanalite kasutamises, samas kulub kohtutel keskmiselt ühe inimese kohta suhteliselt vähe raha, moodustades vaid 0,2% SKT-st. Ka advokaatide suhtarv Eestis ühe inimese kohta on EL-i üks väiksemaid. Tulemustabelist selgub veel, et Eesti inimesed tajuvad kohtusüsteemi valdavalt sõltumatuna.

EL-i põhiõiguste amet tegi uuringu ettevõtlusvabadusest, mille raames uuriti Eestis ka juurdepääsu kohtumenetlusele.[4] Aruandest selgub, et paindumatud riigilõivud, vähene info (eriti riigikeelest erinevates keeltes) ja pikaajalised maksejõuetusmenetlused on põhilised probleemid ettevõtjate jaoks.

Kohtupraktika

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni kuuendat artiklit puudutavaid kohtulahendeid oli 2014. aastal ja 2015. aasta oktoobri lõpuni Euroopa Inimõiguste Kohtus kokku neli, millest kahe puhul tuvastas kohus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rikkumise.

Kohtulahend Jüssi Osawe vs. Eesti[5] puudutas oma lapse põlvnemise tuvastamist paralleelselt sünniakti kande ebaõigeks kuulutamise menetlusega. Kuigi Strasbourgi kohus leidis, et Eesti menetlusõigus, mis nõuab nende kahe menetluse järjestikust, mitte paraleelselt läbiviimist, võib olla formalistlik, ei takistanud see siiski kaebajal oma õigusi kohtus kaitsta. Kaebaja jättis aga esimese menetluse otsuse ise vaidlustamata. Seetõttu leidis kohus, et Eesti ei olnud konventsiooni rikkunud ja kaebaja oleks pidanud kasutama riigisisest kohtusüsteemi.

Kaasuses Rummi vs. Eesti[6] konfiskeeris Eesti kriminaalmenetluse käigus väidetavalt salakaubana Eestisse toodud 100 kg hõbedat, ligi 1 kg kulda ja 5 briljanti. Salakaubavedamises kahtlustatav inimene oli kinnipidamisasutuses enesetapu sooritanud ja seetõttu kriminaalmenetlus ka lõpetati. Määruskaebust, mille kahtlustatava abikaasa kohtule esitas, et vara tagasi saada, ei rahuldatud. Kahtlustatava abikaasa kaebas asja Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mis leidis, et kuna konfiskeerimise määrus oli suurte puudujääkidega, ja ka ringkonnakohta määrus põhistamata, oli Eesti rikkunud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Lisaks leidis kohus, et rikutud oli ka konventsiooni esimese protokolli esimest artiklit (õigus omandile), sest kaebaja abikaasat polnud süüdi mõistetud, mistõttu polnud selge, et tegemist on kuritegelikul teel omandatud varaga. Samuti pidas kohus liiga pikaks siseriikliku kohtumenetluse kestust (2001–2009). Kohus mõistis Eesti riigilt kaebajale kui kolmandiku vara pärijale 64 456 eurot ja 96 senti konfiskeeritud vara väärtuse eest koos intressidega, 8500 eurot mittevaralise kahju (kannatuste) eest ja 4000 eurot kohtukuludeks.

Kaasus Veits vs. Eesti[7] puudutas samuti omandi konfiskeerimist. Konfiskeeriti korter, mille kaebaja vanaema oli ostnud kuritegelikul teel saadud vara eest ja kinkinud kaebajale, kes oli tollal alaealine. Kuigi kaebajat ei kaasatud kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse (mille tulemusel tema vara konfiskeeriti), leidis Strasbourgi kohus siiski, et tema huvid olid esindatud läbi tema ema ja vanaema, kelle suhtes kriminaalmenetlus läbi viidi. Seega polnud Eesti riik konventsiooni artiklit 6 rikkunud.

Kohtulahendis Tolmachev vs. Eesti[8] oli kaebaja vaidlustanud kohtus avaliku korra rikkumise eest saadud 80-eurose rahatrahvi. Kohtuistungile ta ei läinud, vaid sinna läksid tema kaitsja ja ta isa. Maakohus otsustas jätta kaebuse läbi vaatamata, sest kaebajat polnud kohal. Ka ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega. Euroopa Inimõiguste Kohus sellega ei nõustunud, sest leidis, et kaebaja soov, et teda esindab kaitsja, ei tähenda, et ta on loobunud oma õigusest kaitsele ja õiglasele menetlusele. Kohus oleks omal algatusel võinud kohtuistungi edasi lükata või vähemalt proovida kohtuasja lahendada ka ilma kaebaja kohaloluta. Seega leidis inimõiguste kohus, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6.

Soovitused

  • Anda inimõiguste valdkonna huvikaitseorganisatsioonidele õigus kaitsta sihtrühmade õigusi kohtus.
  • Tõsta tasuta õigusnõustamise kättesaadavust, sealhulgas vähemusgruppidele ja varjupaigataotlejatele.
  • Luua selged reeglid võrdõigusvoliniku ametisse nimetamiseks, mis tagaksid ametikoha sõltumatuse.
  • Kaaluda tsiviilkohtumenetluse puhul riigilõivu tasumise paindlikumaks muutmist.

 


[1] Valitsuse tegevusprogramm. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/et/valitsuse-tegevusprogramm.

[2] Loe konkursist lähemalt Sulev Vedleri artiklist „Võrdõigusvoliniku valimine. Skandaali tagamaa. 28 väikest neegrit“. 23.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/vordoigusvoliniku-valimine-skandaali-tagamaa-28-vaikest-neegrit?id=72507531.

[3] 2015. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabel. Brüssel. 9.3.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/justice/effective-justice/files/justice_scoreboard_2015_et.pdf.

[4] Loe kokkuvõtet ajakirjast Maksumaksja. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/category.php?categoryid=159.