Kari Käsper

Juurdepääs õigusemõistmisele hõlmab endas võimalust nii kohtu- kui kohtuväliste menetluste kaudu oma õigusi kaitsta ja vaidlusi lahendada.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Poliitilise arengu osas on tähelepanu jätkuvalt kohtumenetluse pikkuse lühendamisel ja kvaliteedi suurendamisel.

2013. aastal lõppes Märt Raski üheksaaastane ametiaeg Riigikohtu esimehena. Uueks Riigikohtu esimeheks nimetas Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul Priit Pikamäe, kes on esimene sellele ametikohale asunud kohtunik, kes on varem töötanud kohtunikuna kõigis kolmes kohtuastmes.[1] Uus Riigikohtu esimees kardinaalseid muutusi kohtusüsteemis vajalikuks ei pea.[2]

Kohtuväliste sõltumatute institutsioonide osas ei toimunud olulisi muudatusi. Nende riigieelarveline rahastamine 2013. aastal jäi suurtes piirides eelneva aastaga samale tasemele: õiguskantsleri eelarve suurenes 2012. aastaga võrreldes 3,4% 2,069 miljoni euroni; soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku eelarve suurenes 4,3% 62 351 euroni ja andmekaitse inspektsiooni eelarve enim, ca 6% 631 329 euroni.[3] Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik sai ka täiendavat riigieelarvevälist rahastust Norra toetustest eeldefineeritud projekti „Soolõime ja õiguskaitsega sugude võrdsuseni“ elluviimiseks perioodil 25. märts 2013 — 31. detsember 2015 kogusummas 700 000 eurot.[4] Samas tuleb märkida, et mainitud summa on sihtotstarbeline ning suunatud vaid soolise võrdõiguslikkuse teemale, mistõttu ei saa pidada voliniku rahastust piisavaks seadusega talle pandud ülesannete täitmiseks.

Muudatusi ei toiminud ka sõltumatute institutsioonide mandaadi ega sõltumatuse osas. Jätkuvalt on õhus küsimus Andmekaitse Inspektsiooni sõltumatusest (sest asutus asub Justiitsministeeriumi haldusalas). Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik on eelarve taotlemise protsessist, kontori füüsilisest asukohast ja ametisse nimetamise protsessist tulenevalt tugevalt seotud Sotsiaalministeeriumiga. Ainus riigivõimust täielikult sõltumatu institutsioon on õiguskantsler, mille sõltumatuse tagab põhiseadus.

Seadusandlik areng

Justiitsministeerium tuli 2013. aastal välja eelnõuga, mille eesmärk on kohtumenetluskulude määramist kiirendada.[5] Senise praktika kohaselt arvutatakse ja otsustatakse kohtumenetlusega seotud kulud alles pärast kohtuotsuse jõustumist ning kulude jagamisega seotud vaidlused võivad venida aastate pikkuseks. Justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt määratakse menetluskulud reeglina sama menetluse raames sama kohtuniku poolt. Muudatusi on toetanud ka kohtute haldamise nõukoda.[6] Eelnõu menetlemine jätkub 2014. aastal.

Statistika ja uuringud

2013. aasta kohtustatistika kohaselt oli esimeses astmes tsiviilasjade arvestuslik keskmine menetlusaeg 2013. aasta 31. detsembri seisuga 168 päeva (2012. aasta samal ajal 197 päeva, 2011. aastal 206 päeva), väärteomenetluste puhul 62 päeva (2012. aastal 58 ja 2011. aastal 88 päeva). Ringkonnakohtutes oli keskmine menetlusaeg 2013. aasta lõpus tsiviilasjade puhul 166 päeva, kriminaalasjades 42 päeva ja haldusasjades 335 päeva. Kui võrrelda kohtumenetluse ajalist kestust teiste EL-i riikidega,[7] on Eesti pigem keskmiste või keskmisest paremate näitajatega riik, kõige kauem võtab aega maksejõuetuse lahendamine.

Riigikohus vaatas 2013. aastal läbi 66 põhiseaduslikkuse järelevalvega seotud asja, mille olid algatanud peamiselt kohtud (33) või muud isikud (23).[8] 32 asja puhul ehk peaaegu pooltel juhtudel tunnistati õigustloov akt põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (7-l juhul) või vaid põhiseadusega vastuolus olevaks (25-l juhul). Üks rahuldatud kaebus puudutas ka valimiskomisjoni tegevust. Rahuldamata jäeti, või põhiseadusega vastuolu ei leitud, 18-l korral ning läbi vaatamata lükati tagasi 14 taotlust, kaebust või protesti.

Riigikohtu menetlusse võeti 2013. aastal 21% haldusasjades tehtud avaldustest ja kaebustest, tsiviilasjade puhul oli näitaja 23% ja kuriteo- ja väärteoasjades 16%.[9]

2013. aastal esmakordselt avaldatud EL-i õiguskaitse tulemustabeli[10] kohaselt on Eestis veel arenguruumi ka kohtute tegevuse hindamisel: kuigi on olemas tulemused ja kvaliteedinäitajad ning korrapärane hindamissüsteem, ei ole Eesti kohtutes kvaliteedistandardeid ega kvaliteedipoliitikat ja -süsteeme jälgivaid ametnikke. Eesti on EL-is esirinnas elektroonilisel suhtlusel kohtu ja poolte vahel. Kohtute eelarve eurodes ühe elaniku kohta ning advokaatide arv on Eestis samas EL-i tagasihoidlikumaid. Kohtusüsteemi tajutakse üldiselt sõltumatuna (maailmas 21. kohal).

Kohtupraktika

Üheks olulisemaks kohtulahendiks 2013. aastal oli kahtlemata Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-4-1-20-13,[11] millega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks riigilõivuseaduse sätted, mille kohaselt oli e-toimiku süsteemi kaudu hagi esitamise korral riigilõiv väiksem kui teistel viisidel. Riigikohtu hinnangul riivavad erineva suurusega riigilõivumäärad selles olukorras intensiivsemalt nende isikute kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõigusi, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu. Riigikohus võttis esmalt seisukoha, et „[s]arnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele“.[12] Seega ei välista kohus tingimata riigilõivude erisusi, tulenevalt kasutatavatest vahenditest, kui need toovad kaasa olulise hüppe menetlusökonoomias.

Selles kaasuses ei arvanud Riigikohus siiski, et e-toimiku kasutamine aitaks menetlust oluliselt tõhustada, sest toimikuid peetakse kohtutes ka paralleelselt paberil (mistõttu trükivad kohtud elektrooniliselt saabunud dokumente massiliselt välja). Riigikohus kritiseeris ka kohtute töökorraldust ning kahtles, kas antud juhul tõhustamine tähendab tegelikult ressursikulu kandumist kohtult menetlusosalistele, kes ei pruugi andmete sisestamisel olla sama pädevad kui kohtuametnikud.[13] Samuti leidis kohus, et kui isikul puudub võimalus või oskus kasutada arvutit või internetti või anda digiallkirja, ei motiveeri rahaline surve teda ikkagi e-toimiku kaudu dokumente esitama.[14]

Kohus heitis e-toimikule ette ka seda, et tegemist on alles juurutamisjärgus ning vähese kasutajasõbralikkusega infosüsteemiga:

“Mugava ja kasutajasõbraliku avaliku e-toimiku korral ei näe kolleegium põhjust, miks peaks keskmine Interneti kasutamise kogemusega Eesti elanik vajama rahalist erikohtlemist selleks, et kallutada teda esitama avaldus kohtule avaliku e-toimiku kaudu. Järelikult ei ole kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik. … [S]eni, kuni avalik e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik või menetlusosalised ei ole seda veel harjunud kasutama, ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka mõõdukas abinõu. Praegusel juhul on kaalukausil õigusriigi ühed kõige olulisemad põhiõigused. Niisuguse kaaluga põhiõiguste riivet ei saa õigustada alles juurutamisjärgus oleva infosüsteemi võimalikult kiireks propageerimiseks.”[15]

Euroopa Inimõiguste Kohus tegi artikliga 6 ehk õigusemõistmisega seotult Eesti suhtes 2013. aastal kolm kohtuotsust. Kõigi kaasuste puhul leidis inimõiguste kohus, et Eesti on inimõiguste konventsiooni rikkunud.

Lahendis Martin vs. Eesti[16] leidis Euroopa Inimõiguste Kohus ühehäälselt, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6, kuna ametivõimud survestasid kaebajat loobuma enda (tema vanemate) valitud advokaadist. Tõsises kuriteos süüdistatud alaealise kaebaja väitel ei lubanud politseiuurijad eeluurimise ajal tema vanemate valitud advokaadil teda külastada ning survestasid teda kirjutama avaldust, millega ta loobub oma vanemate valitud advokaadist, väites talle, et advokaat pole saadaval. Samuti väitis kaebaja, et selle asemel survestati teda nõustuma, et teda esindab advokaat, kelle olid välja valinud uurijad ise riigi õigusabi korras ning kes kaebaja hinnagul tegutses pigem ametivõimude kui kaebaja huvides. Eelnevast tulenevalt lasi ta ennast mõjutada ning tunnistas ennast kuriteos süüdi. Kohus leidis, et lähtuvalt süüdistatava east ja psühholoogilisest ebastabiilsusest ning formaalse esindaja vahetamise menetluse järgimata jätmisest, ei olnud kaebajale tagatud õigus olla esindatud enda vabalt valitud kaitsja poolt. Kohus mõistis Eesti riigilt kaebajale välja mitterahalise kahju hüvitise 4500 eurot, lisaks menetluskulude hüvitamise.

Lahendites Vronchenko vs. Eesti[17] ja Rosin vs. Eesti[18] leidis Euroopa inimõiguste kohus, et Eesti rikkus konventsiooni artiklit 6, kuna ei võimaldanud väidetavalt alaealiste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud ja füüsilist vägivalda tarvitanud isikutel ohvreid küsitleda. Mõlemas kaasuses tugines kohus isikute süüdimõistmisel peamiselt alaealiste ohvrite tunnistustele, mida nad olid teinud videosalvestatud intervjuude käigus politseiuurijatega. Kohtus tunnistamist pidasid lastekaitsetöötajad ja psühholoogid ohvreid liigselt traumeerivaks. Kuna süüdistatavate kaitsjatel ei olnud üheski staadiumis võimalik kasvõi kaudselt ohvrile küsimusi esitada ning süüdimõistmine põhines peamiselt ohvri ütlustel, ei olnud inimõiguste kohtu arvates kaebaja õigused õiglasele kohtumõistmisele tagatud. Kolm kohtunikku jäid siiski eriarvamusele, leides, et kohtupidamise käigus anti kaebaja esindajale piisavalt võimalusi oma kaitseõigusi teostada. Kohus määras kummalegi kaebajale Eesti riigilt mitterahalise kahju hüvitiseks 5200 eurot.

Olulised avalikud arutelud

Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas 6. juunil 2013. aastal Riigikogu menetlusse eelnõu, mille kohaselt tuleks kindlustada 50 kõige olulisema Eesti õigusakti tõlkimine ja kättesaadavaks tegemine vene keeles, et aidata venekeelsel elanikkonnal seadustest paremini aru saada.[19] Ettepanek põhjustas mitmeid arutelusid nii meedias kui juuraringkondades. Ettepanekut toetasid nii advokatuuri esimees kui mitmed vabaühendused ja mõttekojad, nende hulgas Poliitikauuringute keskus PRAXIS,[20] Balti Uuringute Instituut ja Eesti Inimõiguste Keskus. Valitsus ja põhiseaduskomisjon ei toetanud eelnõu, see ei leidnud ka Riigikogu täiskogu istungil toetust ja lükati tagasi.

Soovitused: 
  • Tagada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule kõigi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks piisav riigieelarveline rahastus.
  • Luua täiendavad meetmed venekeelse elanikkonna õigusteadlikkuse tõstmiseks, näiteks teha tasuta vene keeles kättesaadavaks olulisemate õigusaktide tekstid ja kaaluda venekeelse info lisamist veebiküljele www.juristaitab.ee.

[2] Ibid.

[3] 2013. aasta riigieelarve seadus

[5] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/58772

[6] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.just.ee/59014

[7] ELi õiguskaitse tulemustabel. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2013:0160:FIN:ET:PDF

[9] Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=79

[10] Ibid.

[12] Ibid. Punkt 56.

[13] Ibid. Punkt 65.

[14] Ibid. Punkt 63.

[15] Ibid. Punktid 70 ja 71.