Tanel Kerikmäe, Aivi Remmelg, Sandra Särav

Eesti Vabariigi haridusseadus sätestab, et riik ja kohalik omavalitsus peavad tagama Eestis igaühe võimalused koolikohustuse täitmiseks alusharidusest kuni kõrghariduse omandamiseni,[1] Eesti Vabariigi põhiseadus kohustab kooliealisi lapsi õppima seaduses määratud ulatuses ning tagab sealjuures õiguse õppemaksuta hariduse omandamisele riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides.[2] Kindlasti on heaks märgiks suhteliselt edukast haridussüsteemist PISA 2012 uuringu tulemused,[3] mis näitavad, et Eesti põhikooli tase on maailma parimate seas ja Euroopa absoluutses tipus ning tulemused on paranenud võrreldes varasemate (2006. ja 2009.) aastatega. Sellised tulemused saavad ilmselt püsima jääda motiveeritud õpetajaskonna puhul.

Õpetajate streigi järel tõstis valitsus õpetajate miinimumpalka, mis on käesolevast aastast 800 eurot kuus.[4] Reaalne statistika selles osas on siiski varieeruv ning taas on päevakorral küsimused õpetajatele reaalse palgatõusu tagamisest ja vajadusel oma õiguste eest seismisest ka streikimides.[5] Kuid lisaks õpetajatele tuleb tavakoolides tegeleda ka erivajadustega  õpilastega, kes vajavad sotsiaalpedagoogide, psühholoogide jt abi, et õpingutega toime tulla. Abipersonali palgaküsimused jäetakse kohalike omavalitsuste lahendada, mis piirab erivajadustega õppijate õigusi ja võimalusi õpingutega toimetulekuks.

Koolivõrgu korrastamise kava tekitab koolides, omavalitsustes ja lastevanemates pingeid ning teadmatust tuleviku suhtes. Riigikontrolli audit toob välja, et Haridus- ja Teadusministeeriumis puudub selge arusaam, millises asukohas peaksid õppeasutused  paiknema, samuti ei ole lõpuni selge, kuidas toimub riigigümnaasiumide moodustamise üle otsustamine ning kui palju neid peaks riigis üldse olema.[6] Tarmo Olgo selgitab olukorda: „kui õpilaste arv on kümnendiga vähenenud ligi kolmandiku, siis koolide arv vaid kuuendiku. Liigne koolide arv põhjustab haridusvaldkonnas lisakulutusi. Ka liigsed koolid tuleb komplekteerida õpetajate ja muu vajaliku personaliga. HTM prognoosis selle aastatuhande alguses, et aastaks 2008 on Eestis veidi üle 9000 õpetaja ametikoha. Tegelikkuses on see arv ligi 12 000 ehk veerandi võrra prognoositust rohkem.“[7] Otsustamatus koolivõrgu kujundamisel toob riigile ja  kõigile puudatud osapooltele  kahju ja ebaselgust tuleviku suhtes, sest otsused oleks pidanud tegema juba enne koolivõrgu korrastamist, kuivõrd statistika selles osas on olnud kättesaadav. Palju poleemikat tekitas ka riigieksamite uus, ühe-punktiline lävend, mis rakendub 2014. aastal, mille järel on siis võimalus näha muudatusi üldises eksamitulemuste tabelis.

Maapiirkondades põhikoolide sulgemine õppijate vähesuse tõttu toob lastele kaasa pikema koolitee ja koolipäeva. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi ei tohiks põhikooli õpilastel kooli jõudmiseks kuluda rohkem kui 60 minutit,[8] kuid ka see tähendab koolipäeva pikenemist ligi kahe tunni võrra olukorras, kus puuduvad teised võimalused. Seega on eriti maapiirkondade lapsed ebavõrdses seisus võrreldes nt Tallinnas või Tartus elavate õpilastega. Teisalt, regionaalsed muudatused tõmbekeskuste suunas on suurendanud teatud piirkondades elanike arvu ja tugevnevat vajadust nii lasteaia- kui koolikohtade järele. ÜRO lapse õiguste konventsiooniga liitunud riigid,  kelle hulka kuulub ka Eesti, on kokku leppinud põhimõtetes, mille järgi  peab haridus olema aluseks lapse isiksuse, vaimuannete ning vaimsete ja kehaliste võimete võimalikult täiuslikuks arendamisele ning väärtuste kasvatamisele.[9] Neid põhimõtteid toetab ka Eesti Vabariigi lastekaitseseadus, sätestades ka lapse õiguse puhkusele ja jõudeajale, kuid kas nimetatud põhimõtteid toetab ka käimasolev koolivõrgu kava, mille kohaselt suletakse paljud väikekoolid ning laste koolitee ja osavõtt huvitegevusest jääb seetõttu kauguse tõttu kättesaamatuks.

Alates 2013. õppeaastast käivitunud haridusreformi eesmärgiks peetakse kõrghariduse kvaliteedi tõstmist, ebamõistliku dubleerimise vähendamist ning ülikoolidevahelise koostöö elavdamist. Reformiga kasvab ülikoolide rahastamine riigi poolt, mis on tasuta kõrghariduse rakendamise eeldus. Samas on mõistetav, et väljend „tasuta kõrgharidus“ ei ole otseselt kohaldatav kõigile kõrghariduse ambitsioonidega noortele. Kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks loodi ülikoolide rahastamisreform, loobuti riikliku koolitustellimuse mõistest ning mindi üle tegevustoetuse süsteemile.[10] Sisseastumiseks ja koolis püsimiseks on rakendatud teatud kriteeriumid nagu kumulatiivne täies mahus õppimine. Õppetoetust ja õppelaenu saab üliõpilane taotleda ainult täiskoormusega õppides.[11] Tulemus­likkust hinnatakse palju laiemalt kui vaid lõpetajate arvu järgi. Selles osas on veel vara järeldusi teha, kuivõrd tulemused haridussüsteemis ilmnevad alles aastate pärast.

Üliõpilaste hinnangul ei arvesta õppetoetuste seadus ka edaspidi tudengi tegelikku sissetulekut, ehkki suur muudatus 2013. aasta 19. detsembril  Riigikogus vastu võetud seaduse muutmise eelnõuga[12] parandas ebaõiglust toetuste süsteemis. See tooks Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt juurde vähemalt 1000 täiendavat toetusõiguslikku üliõpilast ning on Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Johann Peetre sõnul oluline edasiminek.[13] Vajaduspõhise õppetoetuse loomisel oldi seisukohal, et taotlemine ja määramine peab olema lihtne ja kiire, tuginedes eelneva aasta tuludeklaratsiooni andmetele,[14] kuid ometi ei rakendu seadus kõigile võrdselt, toetust jagatakse juba aegunud andmete alusel või kõiki asjassepuutuvaid tõendeid hindamata.[15]

Tasuta kõrgharidusõppele üleminekuga muudeti ka üliõpilastele makstavaid toetusi. 2013. õppeaastast ülikooli astunud tudengitel on õigus saada pere sissetulekust sõltuvalt 75—220 euro suurust vajaduspõhist õppetoetust, mis seob üliõpilased kuni 24. eluaastani perekonnaga. Samas on perekonna mõiste väga kitsas, näiteks ei peeta toetuse arvestamisel üliõpilase pereliikmeteks vanema uut elukaaslast ning tema lapsi, seda isegi mitte juhul, kui rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmed ühtivad.[16]

Ministeeriumi prognoosi kohaselt hakkab vajaduspõhist õppetoetust saama hinnanguliselt ca 37% üliõpilastest, kes õpivad täiskoormusega,[17] paraku esimese taotlusvooru järel määrati vajaduspõhine õppetoetus vaid 2264-le tudengile. 2013. aastal oli vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õigus umbes 14 000-l tudengil. Taotluse esitas 3857 tudengit ning toetus määrati 2264-le tudengile, mis tähendab, et 1583 taotlust ei vastanud tingimustele.[18]

Seadusemuudatustest tuleks veel mainida õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seadust, mille kohaselt rakendub õppelaenu kustutamine, mis kohaldus püsivalt töövõime kaotanud isikutele, nüüd ka inimestele, kellel puudub töö, kuid kes hooldavad sügava puudega last, isegi kui valla- või linnavalitsus toetab puudega lapse hooldamist.[19]  Lisaks võeti vastu uus kutseõppeasutuse seadus[20] tänaseks aegunud 1998. aastal jõustunud seaduse asemel. Muudatused hõlmavad muuhulgas uute kutseõppe liikide määratlust ning üleminekut senistelt kutseõppe liikidelt uue kvalifikatsiooniraamistikuga õppeliikidele. Märkimisväärt on ümberkorraldused, mille alusel saavad õpilased lõpetada kutsekooli ka juhul, kui on täitnud õppekava ainult osaliselt, kusjuures kutsekoolidel on õigus vähendada õppekavade mahtu; lisaks on tekkinud praktiliste oskustega spetsialistidel ettevõtlusest võimalus astuda kutsekooli õpetajaks ka otsest õpetajaharidust omandamata.

Kaasava hariduse põhimõte

Eesti „Üldharidussüsteemi arengukavas aastateks 2007-2013“ on seatud eesmärgiks, et haridusasutuses peab kesksel kohal olema laps/õpilane.[21] Sama arengukava kinnitab, et üks haridussüsteemi toimimise põhialuseid on kaasava hariduse põhimõte, mille kohaselt tuleks eelistada haridusliku erivajadusega[22] laste õpetamist kodulähedases lasteaias või koolis koos teiste lastega ja kui vähegi võimalik, hoiduda lapse suunamisest erilasteasutusse: „hariduslike erivajadustega õpilastele võrdsete võimaluste tagamiseks ja kaasava hariduspoliitika elluviimiseks on seadusandlikult loodud võimalusi erinevate tugiteenuste (logopeediline abi, parandusõpe, individuaalne õppekava, kasvatusraskustega laste klassid, pikapäevarühmad, koduõpe jne) rakendamiseks.“[23]

Statistikaameti väljaanne „Laste heaolu“[24] näitab, et ligikaudu kolmveerand kõigist 1,5–3-aastastest lastest käivad lastehoius ning peaaegu kõik 4–6-aastased lasteaias. Kuni 3-aastaste laste lastehoiuvõimalused on alates 2008. aastast vähenenud. Peamine põhjus on see, et kohalikud omavalitsused ei suuda tagada lastehoiukohti kõigile soovijatele. Eesti haridussüsteemi mureküsimus on lapsed, kes ei täida koolikohustust, langevad koolist välja enne põhihariduse omandamist või jäävad haridussüsteemist kõrvale pärast põhikooli lõpetamist ilma kutseharidust omandamata. Enamasti ei ole koolist kõrvalejäämine pelgalt lapse laiskuse või väheste võimete küsimus, vaid viitab keerulistele probleemidele lapse ja teda puudutavate süsteemide, sealhulgas haridussüsteemi, suhetes.[25]

Erinevalt tavalasteaedadest on erilasteaedades tugispetsialistidena ametis ainult eripedagoogid ja logopeedid, psühholooge ega sotsiaalpedagooge seal ei ole. Võrreldes viie aasta taguse ajaga on erilasteaedades töötavate tugispetsialistide arv vähenenud.[26] Asjaolu, et tavalasteaedades on nende arv vastukaaluks suurenenud, kinnitab, et Eesti alushariduses järgitakse kaasava hariduse põhimõtteid.[27]

„Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013“ rõhutab, et kaasava hariduse põhimõtete edasine rakendamine koos nõustamise ja tugispetsialistide teenuse kättesaadavusega hariduslike erivajadustega õpilastele sobiva õppekeskkonna tagamisega on äärmiselt oluline.[28] Tugispetsialistide abi kättesaadavuse parendamiseks on koolid koostöös kohaliku omavalitsusega palganud vajaliku eriettevalmistusega töötajad. Viimasel viiel aastal on nende hulk Eesti koolides mõnevõrra suurenenud. Lapsed, kelle kool ei asu elukoha lähedal, saavad vanemate taotlusel ja kohtade olemasolul elada kooli õpilaskodus. Eelmisel õppeaastal oli Eestis õpilaskodu 28 riigikooli, 6 erakooli ja 46 kohaliku omavalitsuse kooli juures. Õpilaskodudes oli kohti ligikaudu 2500-le lapsele. Enamik kohtadest asus riigi omanduses olevate põhikoolide juures. Põhikoolis õppivatest lastest pakutakse õpilaskoduga koolis õppimise võimalust eelkõige erivajadusega lastele ning sotsiaalmajanduslike probleemide ja toimetulekuraskustega perede lastele, kelle koolikohustuse täitmine satuks muidu ohtu. Kohaliku omavalitsuse hallatavate põhikoolide juures on kohti ligikaudu 700 ja see ei ole viimasel viiel aastal oluliselt muutunud. Peamiselt piirab õpilaskodu kohtade loomist kohalike omavalitsuste finantsvõimekus. Käimasoleva haridusreformi käigus loodavate riigigümnaasiumide juures olevates õpilaskodudes on peaaegu 300 kohta.[29]

Hea praktika

Õpilaste kaasamisele ja koolielu huvitavamaks muutmisele panustas ka aasta keskel tutvustatud gümnaasiumi valikkursuste komplekt, mille kohaselt sisaldab uus gümnaasiumi õppekava uusi huvipakkuvaid õppeaineid. Need interdistsiplinaarsed materjalid loodi lisaks traditsioonilisele temaatikale, eesmärgiga edendada just loodusteaduse õppesuunal õppijate teadmisi, rakendades infotehnoloogia vahendeid.[30] Ainematerjalid on kättesaadavalt peamiselt ülikoolidele tuntud Moodle’i keskkonnas.[31]

Õpilaste kaasamise juures on oluliseks faktoriks nende endi motiveeritus ja initsiatiiv. Ühe hea näitena võib tuua noorteühingu Avatud Vabariik, mille üheks eesmärgiks on hariduse kvaliteedi ja õpikeskkonna parendamine ning õpimotivatsiooni tõstmine. Ühingusse kuulub üle 1500 inimese vanuses 16—26 aastat, neist üle poole räägivad vene keeles.[32]

Olulisemaks on muutumas erineva haridustasemega institutsioonide omavaheline dialoog. Avatud Eesti Fond kuulutas 2013. aasta koosmeele preemia vääriliseks algatuse „Tagasi kooli“, mis on muutunud aastaringseks kodanikuhariduslikuks ettevõtmiseks. „Tagasi kooli“ avardab traditsioonilise õppetöö piire ning lähendab vahetu kogemuse kaudu kooli ühiskonnale ja ühiskonda koolile.[33] Veel üheks võimaluseks, kuidas selline arutelu võiks toimida, on 2013. aastal alanud Euroopa Komisjoni poolt rahastatud TTÜ õiguse instituudi projekt, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu alase teadmuse tõstmine gümnaasiumitasandil, kasutades selleks ülikooli akadeemilisi ressursse.[34]

Eesti inimarengu aruanne 2013/2014 rõhutab rahvastiku vananemisest  tulenevat elukestva õppe filosoofiat, ehk hariduses osalemist hällist hauani, mida vaadeldakse alushariduse omandamisest kuni täiskasvanute hariduses osalemiseni.[35] Ehkki naiste osakaal on kõrghariduse omandanute seas meeste omast suurem, ilmneb et kõrgepalgaliste töökohtade vaatluses on see vastupidine. Hariduse vastavus majanduse vajadustele kummutab avalikes aruteludes leviva arusaama, et meil õpivad noored valesid erialasid. Euroopa Komisjon toob välja, et inimesed töötavad allpool oma õpitud oskuste ja teadmiste taset, hariduslikule kvalifikatsioonile mittevastava töö tegijate määr on üks liidu kõrgemaid, ulatudes oluliselt kõrgemale keskmisest tasemest (mis on 20%-i). Uuringutest tuleb välja, et vaatamata meie õppurite väga headele tulemustele rahvusvahelises võrdluses, on oluliseks puuduseks ülisuur sõltuvus hariduse riiklikust rahastamisest ja kutseõppe nõrk tase ning nõrk seotus tööturuga, samuti õpetajate madal palgatase.[36]

Inimõiguste Instituut viib ellu projekti „Inimõigused haridussüsteemis“. Projekti eesmärk on panustada süstemaatilistesse positiivsetesse muudatustesse inimõiguste-alase hariduse andmisel Eestis nii formaalses kui mitteformaalses haridussektoris, arendada välja inimõigustesõbralike koolide võrgustik ja pakkuda kooliga sama kogukonna vabaühendustele teemakohast koolitust ning uusi ajakohaseid õppematerjale. Projekti elluviimisel saavad kaksteist Eesti kooli loodava „Inimõigusi austavate koolide“ võrgustiku liikmeks, kus edendatakse inimõigusi mitmekesist reaalsust silmas pidades. Samuti tõlgitakse ära ja võetakse kasutusele noortele inimõiguste õpetamiseks Euroopa Nõukogu käsiraamat „Compass“.[37]

Õigus haridusele tähendab lisaks ligipääsule ka õigust heale haridusele, mis vastab tööturu nõuetele. Siinjuures tuleb vaadelda nii taseme-, täiendõppe kui ümberõppe võimalusi. Kahtlemata on kõrgemalt haritud inimesed tööturul paremas seisus,[38] kuid vajadus heade oskustööliste järele eeldab riigipoolset panustamist kutsehariduse olulisele parandamisele.

Statistika

Laste teadmiste poolest on Eesti koolis antav haridus rahvusvahelises plaanis konkurentsivõimeline. Seda kinnitavad head tulemused rahvusvahelistes võrdlusuuringutes. Oktoobris ilmunud OECD algatatud uuringu PIAAC[39] andmete kohaselt on eestlaste oskused üle keskmise – Eesti 16–65-aastased paigutusid funktsionaalses lugemisoskuses 24 uuritud riigi seast 7. kohale, matemaatilises kirjaoskuses olime pingereas 11. kohal ning arvutikasutuse ja probleemilahenduse oskus andis eestlastele 16. edetabelikoha. Detsembris avaldatud PISA 2012 uuring[40] aga liigitab meie 15-aastaste põhikooliõpilaste taseme maailma parimate hulka, kusjuures Euroopas asume absoluutses tipus. Loodusteadustes on Eesti Euroopa pingerea 1.—2. kohal põhjanaaber Soomega. Kogu testis märgitud 65 riigi võrdluses paigutusid Eesti noored loodusteadustes 4.–7. kohale koos Soome, Jaapani ja Koreaga. Lugemises ja matemaatikas hinnatakse Eestit maailmas 11. koha vääriliseks, mis Euroopa tasandil tähendab 3.–6. kohta.

Samas laste vaatenurgast ei ole olukord sugugi nii pilvitu. Tervise Arengu Instituudi uuringutest selgub, et paljud kooliskäivad lapsed on stressis ja ülekoormatud[41] ning kalduvad mõnuaineid tarbima.[42] Tõsine probleem Eesti kooliõpilaste arvates on koolikiusamine ja ‑vägivald, mida tingib hierarhiline, kihistunud ja eristav koolikeskkond.[43]  Rahvusvaheliste uuringute tulemuste põhjal Eesti kooli kohta järeldusi tehes tuleb aga olla ettevaatlik, kuna uuringud hõlmavad sageli küllalt kitsast vanuserühma ega esinda kõigi kooliõpilaste arvamusi. Poisse ja kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilasi koheldakse Eesti koolis teistmoodi kui tüdrukuid ja parema sotsiaal-majandusliku taustaga õpilasi. Samuti näitab see, et Eesti õpetaja pandud hinne ei mõõda ainult lapse teadmisi, vaid ka lapse käitumist, hoiakuid ja harjumusi õpetaja silme läbi.[44]

Peale poiste ja tüdrukute kohtlemise erinevuste Eesti koolis ning selle tagajärjel juba põhihariduse tasandil tekkiva soolise lõhe[45] juhivad nii PISA 2006. kui ka 2009. aasta tulemused tähelepanu erinevustele eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste ning maa- ja linnalaste koolielus ja -tajus, mille järgi on vene õppekeelega ja maakoolide lapsed teistest halvemas olukorras.[46] Lapse õigus haridusele ja lapse heaolu koolis ei tähenda pelgalt õigust kohale klassiruumis ja koolipingis. Seda on võimalik tagada vaid siis, kui samal ajal on tagatud ka paljud teised lapse põhiõigused, austatakse lapse inimväärikust, suhtutakse sallivalt õpilaste erinevustesse jne.

Kohtulahendid

Kohtulahendid näitavad möödunud aastal jätkuvalt probleeme Tallinna erakoolide rahastamisel. „Ajal, mil erakoolid peavad pidama Tallinna linnavalitsusega kohtulahinguid neile seadusega ettenähtud toetuse osas, andis Tallinn silmagi pilgutamata 30 000 eurot sihtasutusele, mille sihipärase tegevuse kohta puudub igasugune selgus,“ ütles maavanem Ülle Rajasalu,[47]  selgitades ametliku järelevalve algatamist koolitusloata tegutseva Vene Lütseumi rahastamise tagamaade kohta.

Selleks, et kätte saada toetusi, on erakoolid sunnitud pöörduma kohtusse. Näiteks Rocca al Mare Kool kaebas Tallinna linna kohtusse 35 259 euro väljamõistmiseks erakooli tegevuskulude katteks 2012. aasta novembrikuu eest.[48] Kohtu määrusega lõpetati menetlus kaebust menetlusse võtmata, sest Tallinna linn eraldas ettenähtud summa. Sama tendents puudutab ka lasteaiakoha saamist,[49] kus menetlus lõpetati põhjusel, et kaebaja esitatud probleem leidis lahenduse. Ülenurme Vallavalitsuse kinnitusel ei olnud lasteaiakoha eraldamine seotud sellega, et kaebaja pöördus kohtu poole.

Hariduse kvaliteeti puudutav kohtulahend tehti kõrgkool Euroakadeemia suhtes, kus Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri (EKKA) hindamisnõukogu esitas Haridus- ja Teadusministrile ettepaneku mitte anda erakõrgkoolile Euroakadeemia keskkonnahoiu õppekavagrupis (taotletud õppekavas) doktoriõppes õigust õpet läbi viia ja väljastada vastavaid akadeemilisi kraade ja diplomeid, kuivõrd ei olnud täidetud kõrgharidusstandardist tulenevad kvaliteedinõuded.[50] Kohus jäi seisukohale, et haridusministri otsus õppe läbiviimise lõpetamise kohta oli seaduspärane ja põhjendatud.

Kõrgharidusele võrdse juurdepääsu tagamiseks võivad ülikoolid vastuvõtule erinevaid kriteeriumeseada . Näiteks piirarvude seadmine sisseastumisperioodiks on leidnud EIÕK kohtulahendi.[51] Kaebajaid ei võetud õppima eksamitulemuste alusel koostatud pingerea tõttu, sest Itaalia ülikoolides kehtib numerus clausus põhimõte. Kaebajad leidsid, et ülikoolidesse vastuvõtu korraldamine ei taga nende õigust haridusele. Piirang loeti legitiimseks ja proportsionaalseks ning selle kehtestamisel ei leitud rikkumisi. Samuti leiti, et numerus clausus põhimõte on tasakaalus avaliku huviga tagada ülikooli lõpetajate tööhõive. Ülikoolilõpetajate arvu suurendamine tooks kaasa surve ühiskondlikele vahenditele töötute kõrgharidusega isikute ülalpidamiseks. Kohtuotsuse tegemisel jäi üks kohtunikest eriarvamusele, kuna ei pidanud lahendit proportsionaalseks – „Numerus clausus ei ole proportsionaalne piirang ülikooliharidusele juurdepääsuks, sest Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule on avatud kogu ühenduse tööturg. Seetõttu ei ole õigustatud lähtuda üksnes Itaalia tööturu vajadustest.“

Piirarvude seadmine kõrgkoolides nii tasuta kui tasulistele õppekohtadele on problemaatiline ka tänases Eestis. Arusaadav on riigi poolt rahastatavate õppekohtade piirarvude kujundamine dialoogis õppeasutuse ja Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Tasuliste ja võõrkeelsete õppekavade puhul jääb kõrghariduses rahvusvahelistumist oluliseks pidavale Eestile arusaamatuks neile piirangute seadmise alus.

Soovitused:

  • Luua selgus õpetajate ja koolide abipersonali tasustamise kriteeriumite osas.
  • Kaasata lapsevanemad ja huvigrupid koolivõrgu kujundamisprotsessi ning piiritleda KOV-i ja riigi otsustuspädevus.
  • Analüüsida täiendavalt õppetoetuse ja õppelaenu problemaatikat.
  • Kutseõppeasutustes kindlate reeglite järgimine õppekava täitmisel.
  • Täiustada erivajadustega laste huvide tagamise mehhanismi.
  • Prioritiseerida kaasava hariduse põhimõtet hariduspoliitiliste otsuste tegemisel.

[1] Eesti Vabariigi haridusseadus. RT 1992, 12, 192.

[2] Eesti Vabariigi põhiseadus. RT 1992, 26, 349.

[3] Pisa 2012 tulemused. 10.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513776

[4] Vabariigi Valitsuse määrus. RT I, 27.12.2013, 19. Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja töötasu alammäär.

[5] Voltri, R. „Õpetajad streigist: välistada ei saa midagi“. Postimees. 12.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2694692/opetajad-streigist-valistada-ei-saa-midagi. 13.02.2014.

[6] Haridusinvesteeringute juhtimine. Riigikontrolli aruanne. 3.10.2013.

[7] Olgo. T.  „Jah, härra (haridus)minister! Ülehomme on tõesti juba hilja!“ Maaleht. 18. oktoober 2013.

[8] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. RT I 2010, 41, 240. §7 lg 2.

[9] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[10] Rahastamisreform ehk üleminek tegevustoetuse süsteemile. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=12053, 10.02.2014.

[11] Kõrgharidusreform ja vajaduspõhine õppetoetus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513078, 05.02.2014.

[12] Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. RT I, 10.01.2014, 4.

[13] Õppetoetuste seadus ei arvesta ka edaspidi tudengi tegelikku sissetulekut. Eesti Üliõpilasliidu pressiteade. Arvutivõrgus kättesaadav: http://eyl.ee/?p=8057.

[14] Männik, J. Keskfraktsioon nõuab ministrilt vastuseid vajaduspõhise õppetoetuse puuduste kohta. Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni pressiteade. 13.01.2014. Arvutivõrgus kättesaadav:

http://www.riigikogu.ee/index.php?id=178162, 20.01.2014.

[15] Lass, M. „Vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/2631888/maarja-lass-vajaduspohise-oppetoetuse-maaramise-hindamisel-ei-arvestata-tegeliku-vajadusega, 10.01.2014.

[16] Õppetoetuste ja õppelaenu seadus. RT I 2003, 58, 387.

[17] Kõrgharidusreform ja vajaduspõhine õppetoetus. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513078, 20.01.2014.

[18] Lass, M. „Vajaduspõhise õppetoetuse määramise hindamisel ei arvestata tegeliku vajadusega“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/2631888/maarja-lass-vajaduspohise-oppetoetuse-maaramise-hindamisel-ei-arvestata-tegeliku-vajadusega, 10.01.2014.

[19] Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seadus. RT I, 02.07.2013, 2.

[20] Kutseõppeasutuse seadus. RT I, 02.07.2013, 1.

[21] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007—2013“ perioodiks 2011—2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236 , 03.02.2014.

[22] Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et haridusliku erivajadusega on laps, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse muuta või kohandada õppe sisu, -protsessi, kestust, -koormust, -keskkonda ja töökava või teha järeleandmisi taotletavates õpitulemustes. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. RT I 2010, 41, 240. §46 lg 1.

[23] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007-2013“ perioodiks 2011-2013. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236 , 03.02.2014.

[24] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[25] Ibid. Lk 89.

[26] Ibid. Lk  91.

[27] Ibid. Lk 93.

[28] „Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007–2013“. Haridus- ja Teadusministeerium.

Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?03236,(30.08.2013.

[29] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[30] Eesti Teadusagentuur. Uued õppematerjalid gümnaasiumitele. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.etag.ee/teaduse-populariseerimine-2/teame-programm/uued-oppematerjalid-gumnaasiumile/.

[31] Üldhariduskoolide/Gümnaasiumi valikkursused. Arvutivõrgus kättesaadav: https://moodle.e-ope.ee/course/index.php?categoryid=511 .

[32] Noorteühing Avatud Vabariik. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.or.ee .

[33] Tagasi kooli. Arvutivõrgus kättesaadav: https://tagasikooli.ee/, 12.02.2014.

[34] TTÜ õiguse instituudi projekt Euroopa kodaniku teadlikkuse ja kaasatuse taseme tõstmine: jätkusuutliku teadmuse tagamine gümnaasiumihariduse tasandil.

[35] Eesti inimarengu aruanne 2013/2014. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/eesti-inimarengu-aruanne/eesti-inimarengu-aruanne-2013/2014.

[36] Ibid.

[37] Projekti lehekülg (Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eihr.ee/haridus/inimoigused-haridussusteemis/) ja õppematerjal Compass (Arvutivõrgus kättesaadav: http://eycb.coe.int/compass/).

[38] Ibid. Lk 27.

[39] PIAAC uuring Eestis. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513467, 07.02.2014.

[40] Pisa 2012 tulemused. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.hm.ee/index.php?0513776 , 10.02.2014.

[41] Aasvee, K., Eha, M., Härm, T., Liiv, K., Oja, L., Tael, M. 2012. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine.

2009/2010. õppeaasta Eesti HBSC uuringu raport. Tallinn: Tervise Arengu Instituut.

[42] Uimastite tarvitamine koolinoorte seas: 15–16-aastaste õpilaste legaalsete ja illegaalsete

narkootikumide kasutamine Eestis. 2012. / Toim M. Kobin, S. Vorobjov, K. Abel-Ollo, K. Vals.

Tallinn: Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituut ja Tervise Arengu Instituut.

[43] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.

[44] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014.  Lk 95.

[45] Toots, A., Lauri, T. 2013. Haridus. – Eesti Inimarengu Aruanne 2012/2013. Eesti Maailmas.

Tallinn: Eesti Koostöökogu. Lk 27–36.

[46] Ilves, K. Laps hariduses ja noorsootöös. Laste heaolu. Eesti statistika. Tallinn.  2013. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.stat.ee/65395, 6.01.2014. Lk 95.

[47] Gnadenteich, U. „Harju maavanem  algatas järelevalve Vene lütseumi  rahastamise üle.“ Postimees.  11.02.2014. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://tallinncity.postimees.ee/2693492/harju-maavanem-algatas-jarelevalve-vene-lutseumi-rahastamise-ule, 11.02.2014.

[48] Tallinna Halduskohtu määrus 3.01.2013 nr 3-12-2695.

[49] Tartu Halduskohtu määrus 08.05.2013 nr 3-13-580/19.

[50] Tartu Halduskohtu otsus 17.05.2013 nr  3-11-3040.

[51] Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 02.0.2013 nr 25851/09; 29284/09; 64090/09.