Daniel Vaarik

Inimõiguslaste needus

Kui vaadata asju selle järgi, kui igavalt nad kõlavad ja kui tähtsad nad on, siis on inimõigused kohe kõrvuti Goldilocki tsooni mõistega, mis kirjeldab tähtede ümber asuvat ala, milles asuvad planeedid õige atmosfäärirõhu olemasolul suudavad oma pinnal säilitada vedelas olekus vett. Mis on selles huvitavat peale selle, et kui maakera ei asuks Goldilocki tsoonis, siis poleks meie planeedil vett ega meid?

Me kõik elame keerulises tasakaalupunktis, millesarnased on kosmoses ehk mujalgi olemas, kuid mis on siiski üsna haruldased. Esimene kord, mil see teadmine tõesti huvitaval ja emotsionaalsel moel osa maakera elanikele jõudis, oli 1968. aastal, kui Apollo 8 missioonil olevad kosmonaudid pildistasid maad nii nagu see paistab kuult. Vaid see pilt üksi aitas olulisel määral kaasa rohelise mõtteviisi levikule kogu maailmas.

Ka inimõiguste olulisus jõuab suure hulga inimeseni siis, kui on olemas võimas jutustus või hingemattev visuaal. Probleem on aga selles, et selle näitliku materjali tekkimiseks on midagi juba halvasti. Võib olla on halvasti juba meie endiga.

Alles pärast sõdu, pogromme või lihtsalt karme inimõiguste rikkumisi, pärast seda, kui inimsuhted on laiali lennanud nagu pärlikee, mis on kaotanud nööri, hakatakse innukalt arutlema selle üle, kuidas hoida ära kõige halvema kordumine, sünnivad taas normid ja piirid, mille vajalikkusest üldiselt ei kahelda. Võimu kõrvale mõeldakse vastuvõimu mehanisme, et keegi ei muutuks liiga tugevaks, sest kardetakse, et varem või hiljem viib see tugevuse kuritarvitamiseni.

Peagi sünnivad uued inimesed, kasvavad suureks ja visuaalid on meelest läinud või muutunud liiga harjumuspärasteks. Peagi hakkavad nad küsima, et milleks on need deklaratiivsed normid üldse olemas? Tegelikult on seda üha raskem öelda, miks nad olemas on. Ükskord toimus väga suur ebaõiglus, kuid uus põlvkond ju nii iialgi ei teeks. Ühel päeval nähakse normides aga lihtsalt takistust, nad näivad olevat ajale ja tehnoloogiale jalgu jäänud ning kuna nad justkui ideaalselt ei tööta, võib uus põlvkond söösta pea ees täpselt vastupidises suunas, heites kergendusega kõrvale kogu varasema ajaloolise pagasi.

See on juhtumas jälle ja võib olla eriti tugeval moel, sest tänapäeva inimeste kätes on väga palju uut tehnoloogiat, mis annab neile täiesti uut tüüpi võimalused. Seejuures tundub paljudele, et näiteks demokraatia aluseks olev võimude lahusus pole ipadi äppide ajastul oluline, privaatsus on nagunii kaduv nähtus ja nii edasi.

Võim koondub suure tumeda keerisena nii nagu ta seda varem korduvalt on teinud. See olukord tundub isegi ilus, ihaldusväärne ja vaba, eriti hetkel, mil me kõik kujutleme ennast olevat võitev osapool, kes libistab vaikselt sõrme maagilise sõrmuse.

Inimõiguslased aga, kellel on enamasti terav silm, peavad tegelema seniste probleemidega ja nende uute optimistitega, kes on joovastumas oma põlvkonna leidlikkusest. Kes neid õiguslasi sel hetkel kuulda võtaks? Mida on väärt nende poolt pakutud manitsused nende uute ahvatluste kõrval?

Muide, see sissejuhatus ei olnud mõeldud olema pessimistlik. See oli hoopis mõeldud rõhutama seda, et inimõigused on olulised, ning see oli mõeldud pakkuma lohutust, et erinevalt maakera liikumisest Goldilocki tsoonis, on inimõiguste alal võimalik igaühel kasvõi natuke midagi ära teha.