Katrin Nyman Metcalf

Üldiselt võib tõdeda, et Eestis on sõnavabadus tagatud nii seaduses kui ka praktikas. Olulisi probleeme ei ole ning olukord ei muutunud ka 2011. aastal. Pigem oli areng positiivne. Probleemid meedia valdkonnas on seotud pigem puuduliku suhtluskultuuri kui seaduse või riigivõimu poolt rakendatud piirangutega. Rahvusvahelises võrdluses tuuakse Eestit esile kui head näidet sõnavabadusest, eriti elektroonilise meedia valdkonnas, kuna interneti kättesaadavus on juriidiliselt tagatud ja seda loetakse põhiõiguseks.

Sõnavabadus on väga tähtis vabadus, nii iseseisva vabadusena kui ka mitme teise vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. Sõnavabadus on väljendatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) artiklis 10 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvides 44–46. See sisaldab nii vabadust väljendada oma mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – kui ka õigust teavet saada. Seega kuuluvad sõnavabaduse alla näiteks nii meediat puudutavad seadused kui ka teabele ligipääsu reguleerivad seadused ning andmekaitse seadused. Nagu enamik põhiõigusi, ei ole ka sõnavabadus absoluutne, vaid seda tohib teatud olukordades ja tingimustel piirata. Sellised piirangud on lubatud teiste õiguste (näiteks privaatsuse) kaitseks, aga ka julgeolekukaalutlustel. Samuti on EIÕK artiklis 10 otseselt öeldud, et televisiooni-, raadio- või filmiettevõtete litsentseerimine ei ole keelatud.

Sõnavabaduse alased seadused ja institutsioonid ning nende areng

Demokraatlikes, sõnavabadust austavates riikides ei ole tavaliselt eraldi reguleerivaid seadusi trükimeedia kohta. Trükimeedia väljaanded (raamatud, ajakirjad ja ajalehed) ei vaja registreerimist ega väljaandmise luba; erinevate trükiväljaannete arvu määrab turg. Muud piirangud meediale võivad tuleneda näiteks laimu kriminaal- ja/või tsiviilvastutusest, andmekaitseseadusest või karistusõigusest, mis puudutab vaenu ja vägivalla õhutamist. Sellised sätted kehtivad teatud ütluste kohta, olenemate nende tegemise viisist. Ringhäälingu kohta siiski on õigusriikides tavaliselt eraldi regulatsioon, sh litsentsi taotlemise protseduur koos vastava ametiga. Kuna ringhääling kasutab piiratud loodusressursi (raadiosagedusi), siis peab seda mingil määral reguleerima, pealegi toimivad sagedused vaid siis, kui need on kaitstud häirete eest.

Eesti meediat reguleeriv õiguskord on rajatud just nendele põhimõtetele. Kuid nagu mujal maailmas, ei ole meediaregulatsiooni põhitõed enam nii selged, kuna internet ja muu moodne tehnoloogia on hägustanud piiri ringhäälingu ja muu meedia vahel. Küsimusi tekitab ka praegune olukord, kus ringhäälingu kohta justkui peavad olema eraldi reeglid, kuid interneti kohta mitte. Internet on arenenud nii kiiresti ja etteaimamatult, et seadusandlus ei ole kaasa jõudnud, mistõttu on internet suures osas reguleerimata. See ei ole ainult probleem ainult Eestis, aga kuna Eestis on internetil ja internetimeedial suur tähtsus, on see Eestile kujunenud oluliseks küsimuseks. Mitmed päevakorral olevad meediaga seotud küsimused Eestis, Euroopas ja mujal on seotud just moodsa tehnoloogia tähendusega meedia regulatsioonile.

Eestis on hästi ülesehitatud ja hästi toimiv eneseregulatsioonil põhinev süsteem kaebuste tegemiseks ajakirjanduses levitatud valeinformatsiooni või eraellu sekkumise kohta. Kaebusi saab esitada kohtutele, juhul kui tegemist on õigusrikkumisega. Muul juhul, nagu eetika ja hea tava rikkumisel, saab kaebusi esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule. Reklaami kohta saab kaebusi esitada Reklaami Nõukojale, mis tegutseb Tarbijakaitseameti juures.

Seaduste areng

Seadusega sätestatud meediat käsitlevate reeglite hulgast võib esile tõsta karistusseadustiku vaenu õhutamise sätet paragrahvis 151.(1)

Eelmise aasta inimõiguste aruandes mainiti, et see säte on oma praeguses sõnastuses liialt kitsas, kuna nõuab isiku süüdi mõistmiseks reaalse ohu tõestamist ohvri elule või tervisele. Aasta jooksul ei ole selle paragrahvi sõnastuses muudatusi tehtud.

Olulisem seadusemuudatus meediavaldkonnas on 2011. aasta jaanuaris jõustunud meediateenuste seadus, mis asendab senist ringhäälinguseadust.(2) See muudatus ei ole sõnavabaduse mõttes oluline, kuna tegemist on pigem terminoloogia ja ringhäälinguga seotud protseduuride kooskõlastamisega Euroopa Liidu uute meedia-alaste reeglitega (eriti ELi 2010. aasta 5. mail jõustunud audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga 2010/13/EU), mis omakorda on tingitud uuest tehnoloogiast. Põhimõtted, millele tuginedes antakse ringhäälingule saatelubasid, ja muud olulised põhimõtted jäävad üldiselt samaks. Uus seadus muudab tele- ja raadioringhäälingulubade süsteemi lihtsamaks ja paindlikumaks, mis omakorda mõjub hästi meedia mitmekesisusele. Uuendati ka alaealiste kaitse reegleid. Seaduse nimes kasutatud termin „meediateenused“ on kooskõlas Euroopa Liidus kasutusel oleva kaasaegse terminoloogiga ja hõlmab mitmeid erinevaid tehnoloogiaid, mitte ainult traditsioonilist ringhäälingut.

Meediateenuste seadus ei reguleeri trükimeediat ega internetis levivat televisiooniga mittevõrreldavat meediat. See tähendab, et käesolev seadus ei reguleeri võrgupäevikuid (blogisid), veebilehti jms. Nagu eelmainitud ELi direktiivgi, laieneb meediateenuste seadus internetile ainult televisiooni ja tellitavate televisioonilaadsete teenuste ja raadioringhäälingu kaudu, kui need kasutavad internetti levimeetodina.

Mitmed muudatused meedia-maastikul on seotud uute tehnoloogiatega. Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas tähendab elektroonilise meedia kiire areng seda, et seadused ja muud reeglid ei jõua arengule järele ning et muutunud olukorras püütakse rakendada vanasid, mõneti juba aegunud reegleid. Sellega võib kaasneda oht sõnavabadusele, näiteks olukorras kus intellektuaalomandi kaitse tõttu nõutakse kontrolli internetis leviva sisu üle. Siin võib näiteks mainida aktuaalset „Anti-Counterfeiting Trade Agreementi“ (ACTA) (võltsimisvastast võitlust käsitlevat kaubanduslepingut), mille eesmärk on luua ülemaailmne õiguslik raamistik intellektuaalomandi õiguste kaitseks ja võitluseks piraatkaubandusega. Debatis on väidetud, et ACTA võib ohustada eraelu puutumatust. Praktikas tähendab kavandatud süsteem internetiteenuse osutaja laialdast vastutust, nimelt on internetiteenuse osutaja kohustatud kontrollima internetiliiklust. Lepingu saatus ei ole veel teada, kuna Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel on selle allkirjastamiseks aega 2013. aasta märtsini.

2010. aastal pälvis meedias suurt tähelepanu nn allikakaitseseadus,millest oli pikemalt juttu eelmises inimõiguste aruandes. Seadus jõustus 31. detsembril 2010. Meedias ei ole 2011. aastal sellest seadusest palju juttu olnud ja kui on, siis on pigem leitud, et allikakaitseseaduse kehtimine ei ole dramaatilisi muudatusi kaasa toonud. Pressinõukogu esimees Sulev Vaher väitis näiteks 2012. aasta algul, et võib nõustuda presidendi sõnadega seaduse väljakuulutamisel, et midagi hullu sellest tulemas ei ole. Samas mainis Vaher, et ehk peab veel ootama, enne kui saab lõpliku hinnangu anda.

Kohtupraktika

Aasta jooksul ei ole sõnavabaduse valdkonnas olulisi kohtuasju olnud. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) ei olnud Eesti vastu ühtegi sõnavabadusega seotud kaasust.  Põnevusega võib oodata EIK otsust Delfi kaebuses Eesti vastu, mille kohus võttis menetlusse 11. veebruaril 2011.

Sõnavabadusega seostub siiski üks Riigikohtu otsus andmekaitse kui ühe sõnavabadust piirava aluse kohta.(3)

AS EMT ja Andmekaitse Inspektsiooni vahelise vaidluse teemaks oli: kas krediidivõimekuse hindamise eesmärgil andmete edastamiseks ja kogumiseks on vaja andmesubjekti nõusolekut – kas vastavalt isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 11 lg 7 p-le 2 kahjustab andmete edastamine andmesubjekti õigustatud huve ülemääraselt või mitte?

Riigikohus tegi esmalt selgeks, et andmete avalikustamine toimub määratlemata isikute ringile ehk avalikkusele, kuna andmete edastamisel on tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega määratletavale isikute ringile ning et edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et andmete edastamine eeldab lisaks nimetatud normides toodud tingimustele andmesubjektide nõusolekut. Viidates Euroopa Liidu Kohtu praktikale leiti, et kui andmete töötlemine on kooskõlas andmekaitsedirektiivi ammendava ja piirava loeteluga juhtudest, millal isiku andmete töötlemist võib pidada õiguspäraseks, ja mis on sätestatud IKS-is, ei ole ruumi lisatingimusteks (näiteks isiku nõusolekuks).

Kohus viitas oma varasemale praktikale, mis rõhutab, et „Eesti õigust tuleb tõlgendada võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades. Siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolu korral tuleks eelistada Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.“ Kohus märkis, et reeglid sisaldavad kaalutlusruumi, mille raames tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord tuleb arvesse võtta konkreetse juhtumi asjaolusid. Kaalumisel tuleb arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti õiguste olulisust. Kohtuotsuse kaudu on sellega veelkord toonitatud nii andmekaitse olulisust kui ka seda, et Eesti õiguse rakendamisel tuleb silmas pidada Euroopa Liidu õigusakte ja kohtupraktikat.

Nagu mainitud, toimub Eestis meedia eneseregulatsioon Pressinõukogu kaudu. 2011. aastal Pressinõukogus menetletud kaebuste arv on viimase kümne aasta kõrgeim. Nõukogu esimees Sulev Valner leiab, et see viitab pigem ajakirjanduse eneseregulatsiooni heale tasemele ning inimeste teadlikkuse tõusule, kui suurtele probleemidele meediaga.(4)

2011. aastal võeti Pressinõukogus vastu 67 kaebust ja tehti 61 otsust. Aastal 2010 olid näitajad vastavalt 42 ja 34, aasta varem 54 ja 31.  2011. aasta otsustest olid 33 taunivad ja 28 õigeksmõistvad. Kahe varasema aasta jooksul on taunivate otsuste osakaal olnud suurem. Eelkokkulepete ning tagasi võetud või tagasi saadetud kaebuste arv jäi umbes samale tasemele (vastavalt 3 ja 6).

Avalik arutelu

Meediamaastiku probleemina on avalikus arutelus lisaks puudulikule suhtlus- ja diskussioonikultuurile esile toodud ka institutsioonide kriitikatalumatust. Arutelus mainitakse ka tihti, et ajakirjandus on liiga pealiskaudne ja meelelahutuslik. Need teemad ei ole uued ja 2011. aasta jooksul ei ole ka kuigi palju muutunud. Varasemast rohkem on võib-olla mainitud, et üha enam hoiduvad halva diskussioonikultuuri pärast avalikku arutellu sekkumast inimesed, keda oleks debatis huvitav kuulda. Mis puutub internetikommentaaridesse, kus diskussioonikultuuri puudus on eriliselt teravalt näha, siis jätkub arutelu selle üle, kuidas seda olukorda parandada. Foorumid püüavad teatud standardeid rakendada, aga siiani tulutult.

Muudest meedia-alastest sündmustest Eestis võib esile tõsta 2010. aastal läbi viidud televisiooni digitaliseerimist. Eesti oli sellega Euroopas esimeste hulgas. Üldiselt läks üleminek hästi. Kuna Eestis on üsna suur osakaal kaabeltelevisioonil ja internetitelevisioonil (mille tarbijad ei pea ise midagi muutma), pidi väiksem osakaal vaatajaid ise uusi seadmeid hankima. Samas olid maal ja külades elavad inimesed, kellel oli erinevatel põhjustel raske ise muutusega toime tulla just need, kes pidid ise seadmeid muretsema. Sageduste muutumise tõttu on mitmel korral olnud vajadust seadmete installatsiooni muuta. Kuigi tegemist on tehnilise küsimusega, on see oluline sõnavabaduse seisukohast, sest digitaliseerimisega kaasneb oht, et ligipääs ringhäälingule väheneb, ja eriti selle elanikkonna seas, kes sõltub ringhäälingust ühiskondlikus elus osalemiseks ja teabe saamiseks. Riigikogus tehti 2011. aasta algul arupärimine digitaliseerimise ja paari eratelekanali vabalevist kadumise kohta. Üldiselt on hinnangud digitaliseerimise kohta kahetised, kuid tegemist on ülemaailmse protsessiga ja Eestis selle protsessi käigus erilisi sõnavabaduse või teabele ligipääsuga seotud probleeme ei ole olnud.

Teine teema, mis põhjustas laialdast debatti, oli maksumaksja raha kasutamine Tallinna Linnavalitsuse telekanali loomiseks. Tekkisid protestiliikumised, mis olid selle vastu ja kulutatud raha muul otstarbel kasutamise poolt. Vaba meediaga ühiskonnas on igati õigustatud küsimus, kas riigil või kohalikel valitsustel on otstarbekas telekanaleid luua. Kuigi neil on kohustus elanikele informatsiooni jagada, on selleks ka teisi viise, mis maksavad vähem. Silmas tuleb pidada ka seda, et kui selliseid infokanaleid luuakse, ei tohi neil kunagi olla poliitilise propaganda eesmärki.

2011. aasta sügisel äratasid tähelepanu kultuuriministri ütlused selle kohta, missuguseid raamatuid peaksid avalikud raamatukogud laenutama. Kuigi tegu on pigem rahastamise küsimusega, kui teatud raamatute keelamisega, tekitas see siiski ulatusliku debati selle kohta, kas ministeerium püüab tsensuuri teostada ja ette kirjutada, mida inimesed lugeda tohivad. Seda ei saa just pidada sõnavabaduse piiramiseks, kuid debatis esitati seda küsimust ka sõnavabaduse vaatevinklist.

Trendid

Eesti omapära on teabele väga suures mahus just interneti kaudu ligipääsemine ja eriti sage ristkasutamine X-tee kaudu. Eesti sellealased kogemused on endiselt eeskujuks mujal maailmas. Kuigi Eestis on ette tulnud illegaalselt teabele ligipääsemise juhtumeid ning ametiasutustel on olnud probleeme andmekaitsega hooletuse tõttu või muudel põhjustel, on elektroonilise info kasutuse mahtu arvestades selliseid probleeme ette tulnud väga harva. Probleeme on iga aastaga vähem ja 2011. aastal ei tõusnud esile märkimisväärseid probleeme. Samuti on oluline, et inimeste ligipääs teabele ei oleks mitte ainult teoreetiline, vaid ka praktiline. Kuna erinevatel elanikkonna gruppidel on erinevad võimalused, on oluline, et riik tagab teabele ligipääsemiseks nii mitmekülgsed võimalused kui võimalik. See võib tähendada näiteks avalikus kohas internetile ligipääsu tagamist või individuaalset abi interneti kasutamisel või teatud teenuste saamist mõnel muul moel.

Üks probleem Eesti meediamaastikul, mis aastaga ei ole paranenud, on see, et eesti- ja venekeelne meedia on suures osas sisult erinev. Pealegi jälgib venekeelne elanikkond suurel määral Venemaa meediat, mis tähendab, et eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel on märkimisväärne lõhe ning et elatakse erinevatel meediamaastikel. Seetõttu ei jõua valitsuse teated ja muu sarnane teave venekeelse elanikkonnani alati õigel kujul. Sellist olukorda ei saa muuta seadustega ega ei peakski seda üritama. Muudatus peab toimuma info ja muude „pehmete“ meetmete kaudu. Aasta jooksul ei ole sellel alal aga midagi muutunud.

Soovitused:

  • Muuta karistusseadustiku paragrahvi 151, tõhustamaks võitlust vaenu õhutamisega, sh internetikommentaariumides. KarS tõhustamine koos teadlikkust tõstva selgitustööga vastustest, mis kaasneb avaliku sõnavõtuga, paraneb ka suhtluskultuur.

Allikad:

1 RT I 2001, 61, 364.

2 RT I 06.01.2011.

3 Riigikohtu halduskolleegiumi otsus. Kohtuasi number 3-3-1-70-11 (12. detsember 2011).

4 Kohtuasi number 3-3-1-70-11. 5.