Kristjan Kaldur

Rahvusvähemuste ja lõimumispoliitika vallas oli 2011. aasta Eestis üsna sündmusterohke. Teema oli paaril korral ka avaliku tähelepanu keskpunktis: nii Riigikogu valimiste ajal toimunud debattides kui ka seoses vene õppekeelega koolide reformiga kaasnenud poleemikaga. Kuivõrd viimase kahekümne aasta jooksul on valdkonnas toimunud mitmeid edasiminekuid ja ka tagasilangusi – meenutagem kas või Pronksiöö sündmusi –, siis ei ole rahvusvähemuste teema päevakorrast kadunud ning vajab jätkuvalt tähelepanu.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Üheks kõige olulisemaks rahvusvähemusi puudutavaks teemaks 2011. aastal oli septembris lõppenud eestikeelsele õppele üleminek vene õppekeelega koolides. Üleminek tähendab seda, et 2011/12. õppeaastal kümnendat klassi alustanud noored peavad järgneva kolme gümnaasiumiaasta kestel õppima 60 protsendi ulatuses õppeaineid eesti keeles. Reformi on tugevalt kritiseerinud nii mitmed vene õppekeelega koolide juhtkonnad kui ka Riigikogu liikmed. Juunis saatsid Riigikogu rahvusvähemuste saadikute ühenduse kümme liiget peaministrile ning valitsusele märgukirja, milles väidetakse, et venekeelsete koolide käsu korras eestikeelsele õppele üleviimine on põhiseadusevastane.(1) Oktoobris korraldas MTÜ Vene Kool Eestis reformivastase meeleavalduse Toompeal,(2) ühtlasi esitati seoses vene koolide olukorraga Eestis pöördumine OSCE rahvusvähemuste ülemkomissarile ja Euroopa Nõukogu inimõiguste komissarile.(3)

Reformiga seoses taotles ka 17 vene õppekeelega gümnaasiumit (11 Tallinnas ja 6 Narvas) üleminekuks ajapikendust. Neist kahele (täiskasvanute gümnaasiumitele) anti pikendus tingimusega, et koolid jätkavad järgneva kolme aasta jooksul intensiivset eesti keele õpetamist.(4) Ülejäänud koolide puhul valitsus erandite tegemist ei toetanud.

Vene koolide eestikeelsele õppele üleminekut on veel vara hinnata, kuna see sõltub mitmetest teguritest, alates õpetajate ettevalmistusest kuni korralike metodoloogiliste materjalide olemasoluni. Lisaks sõltub edukus ka osapoolte suhtumisest koolireformi. Samas näitab kõige viimane sellealane uuring, et kõige positiivsema suhtumisega ja eestikeelse õppe vajalikkusega nõustuv mitte-eestlaste grupp on just see, kes üleminekut ise kõige vahetumalt kogeb – noored ja õppijad.(5) Arvestades väljakujunenud olukorda võib aga eeldada, et rahulolematus reformiga ei lahene niipea ning jätkub ka järgnevatel aastatel.

Rahvusvähemuste ja lõimumise teemat puudutasid ka 2011. aastal toimunud Riigikogu valimised, kuigi sisulist diskussiooni esines valimisdebatis nendel teemadel siiski üsna mõõdukalt. Valimisvõitluses toimunud arutelude analüüsist jäi Mati Heidmetsa hinnangul kõlama tõdemus, et kui koalitsioonierakondade ideed lõimumispoliitika tõhustamisest on suhteliselt üldsõnalised, siis mida kaugemale jäävad erakonnad võimust, seda konkreetsemaks muutuvad nende seisukohad.(6) Näiteks, kui Rahvaliidu üheks konkreetseks seisukohaks oli määratlemata kodakondsuse süsteemi lõpetamine ja naturalisatsioonitingimuste leevendamine, või Vene Erakonna Eestis seisukoht – Keeleinspektsiooni likvideerimine, siis IRL seadis suhteliselt üldsõnaliselt kesksele kohale hariduspoliitika ning Reformierakond nägi ette rahvusvähemusest eestimaalaste konkurentsivõime parandamist ja eri ühiskonnarühmade omavahelise suhtluse tihendamist.(7)

Aprillis valitsuskoalitsiooni moodustanud erakondade – Reformierakonna ja IRLi – seisukoht kodakondsuspoliitika suhtes jäi aga sarnaseks eelmistel aastatel kehtinuga: vastavalt kokkuleppele kodakondsuspoliitika põhialuseid ei muudeta.(8) Tasub mainida ka juunis Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt algatatud, kuid Riigikogus esimesel lugemisel tagasi lükatud eelnõud (68 SE I) kodakondsuse seaduse muutmise seaduse kohta, mille kohaselt saanuks pärast 1992. aastat sündinud alla 15aastane laps naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ilma vanemate taotluseta juhul, kui tema vanemad on kodakondsuseta isikud ning elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat.(9)

Positiivse arenguna jääb silma juunis valitsuse poolt kinnitatud lõimumiskava rakendusplaan aastateks 2011–2013.(10) Rakendusplaani prioriteedid on eesti keele õppe tõhustamine nii koolis kui ka mitteformaalses keskkonnas ning erineva emakeelega inimeste vaheliste kontaktide ja koostöö soodustamine, et suurendada erinevate inimeste, eriti noorte, kaasatust ja aktiivsust Eesti ühiskonnas. Rakendusplaanis pööratakse tähelepanu ka kodanikeühenduste toetamisele ja noorte karjäärinõustamisele, samuti on üheks oluliseks eesmärgiks toetada ühise Eesti teaberuumi arendamist.(11)

Statistika ja uuringud

Euroopa riikide immigrantide integratsioonipoliitikaid võrdleva uuringu (MIPEXi) tulemuste tutvustamine Eestis asetas meedia tähelepanu alla Eesti kodakondsuspoliitika eesmärgid. Uuringust selgus, et Eesti integratsioonipoliitika üldiselt on oma liberaalsuselt ja avatuselt Euroopa võrdluses keskmisel tasemel, olles osades valdkondades, nagu näiteks immigrantide ligipääs tööturule ja pikaajalise elamisloa andmise reeglid, isegi leebem Euroopa keskmisest. Samas on Eesti kodakondsuspoliitika Euroopas üks konservatiivsemaid.(12)

Peamisteks probleemideks teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eesti karmimad keeletestid ning kodakondsuseta lapsed ja neile automaatselt kodakondsuse mittevõimaldamine.(13)

Ameerika Ühendriikide mõttekoja CSISi (Center for Strategic and International Studies) oktoobris avaldatud raport tõi välja etnilise lõhestatuse ohu Eestis.(14) Uuring kirjeldas Venemaa, Eesti ja Eestis elavate etniliste venelaste omavahelist suhestumist, keskendudes ühtlasi ka Venemaa nn kaasmaalaste poliitikale.(15) Raportis soovitatakse etniliste rühmade vaheliste pingete maandamiseks ja lahendamiseks rakendada erinevaid meetmeid: kohandada tööturukoolitused venelastele sobivamaks, täiendada ajalooõpet koolides selliselt, et õpilastel oleks võimalik tundma õppida erinevaid ajalootõlgendusi (nt Nõukogude okupatsioonist), edendada naturalisatsiooniprotsessi määratlemata kodakondsusega isikute hulgas ning tugevdada kodanikuühiskonda nii eesti kui venekeelsete organisatsioonide kaudu.(16) Lisaks sellele soovitati Eestil tähelepanu pöörata ka Venemaa kaasmaalaste poliitikale, seejuures märkides, et Eesti riigil ei tasuks hakata takistama Venemaa kaasmaalaste poliitikast lähtuvate organisatsioonide tegevust Eestis, vaid pigem tuleks keskenduda ja edendada juba seni toimivaid integratsioonipoliitikaid ning –meetmeid.

Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni Nõuandev Komitee avaldas novembris Eesti kohta järjekorras kolmanda raporti.(17) Selles toodi ühe peamise probleemkohana välja olukord, kus isegi kõrgelt kvalifitseeritud, väga hea eesti keele oskuse ja Eesti kodakondsust omavate venekeelsete inimeste hulgas valitseb arusaam, et nende tööalast arengut piirab n-ö klaaslae efekt – nad on olukorras, kus kõigist püüdlustest hoolimata on nende edasine areng etnilise tausta tõttu takistatud. Üks raporti peamistest ettepanekutest väidab, et etnilisi eestlasi eelistatakse tööturul isegi siis, kui kõik tingimused erinevast rahvusest kandidaatide puhul on samaväärsed, ja et selle olukorra vastu on vaja võidelda. Ebavõrdne olukord Eesti tööturul väljendub näiteks juba selles, et vene rahvusest inimesed Eestis saavad keskmiselt 10–15 protsenti vähem palka kui eestlased.(18) Lisaks kodakondsusele on Eestis ka teisi  palgalõhet tekitavaid tegureid: riigikeele oskus, haridustase ja geograafiline asukoht.

Lõimumispoliitika ja võrdsete võimaluste tagamisel tuleks tähelepanu pöörata ka Eestis varjupaiga saanud inimeste lõimumisele, mis on siiani olnud puudulik. 2011. aastal Balti Uuringute Instituudi poolt pagulaste hulgas läbi viidud uuringu põhjal selgus, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses (VRKS) sätestatud Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtmise kord ei toimi. Tasuta keelekursustel on osalenud vaid üks rahvusvahelise kaitse saanud isik kahekümnest intervjueeritust, kohaliku omavalitsuse tuge eluaseme leidmisel ning sisulist abi sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osas või teavet oma õiguste ja kohustuste kohta ei olnud saanud ükski uuringus osalenud kaitse saaja.(19) Kuna Eestis toimib juba välismaalaste (nn uusimmigrantide) lõimimise kava, mille osaks on ka välismaalaste (kolmandate riikide kodanike) kohanemisprogramm, siis oleks üks võimalus korraldada selle programmi raames ka rahvusvahelise kaitse saanud inimeste lõimimist: näiteks nende tööturule integreerimist ja keeleõpet.

Justiitsministeeriumi ametliku statistika kohaselt Eestis 2011. aastal rassilise vägivalla ilminguid ei registreeritud, samuti puudusid vastavasisulised kohtulahendid.(20) Samas osutati ajakirjanduses tähelepanu juhtumile, kus isikut trahviti oma blogis viha õhutamise eest.(21) Lisaks sellele juhiti Eesti Üliõpilaskondade Liidu poolt ajakirjanduses tähelepanu juhtumile, kus Tartus rünnati Kamerunist pärit vahetusüliõpilast.(22) Ka Euroopa Rassismivastase võrgustiku (ENAR) poolt avaldatud raport mainib mustanahalise tudengi vastu suunatud rünnakut Tartus.  ENARi raportis tõdetakse, et Eesti politseil puuduvad spetsiaalsed instruktsioonid kuidas käituda juhul, kui rünnaku ajendiks on rassistlik motiiv. Probleemidele sallivusega juhtis 2011. aastal tähelepanu ka OECD raport, millest selgus, et sallivuselt vähemuste vastu on Eesti OECD riikide hulgas viimasel kohal.(23)

 Head praktikad

Üheks heaks praktikaks rahvusvähemuste vallas saab pidada Äripäeva eestvedamisel ja Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondi, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse ja Kultuuriministeeriumi poolt toetatud mitmekultuurilise ettevõtte ja töökeskkonna konkurssi. Selle eesmärgiks on tunnustada Eesti ettevõtteid ja organisatsioone, kes väärtustavad ning edendavad mitmekultuurilist töökeskkonda. 2011. aastal pälvis ettevõtete kategoorias esikoha mahutite tootja, Eesti kapitalil tegutsev Estanc AS ning parimaks mitmekultuuriliseks avaliku sektori organisatsiooniks osutus Kohtla-Järve lasteaed Rukkilill.(24) Eelnevatel aastatel on esikoha võitnud mitmekesise ja rahvuslikult eripalgeliste töötajatega ettevõte Skype.

Olulisemad avalikud arutelud

Peamine rahvusvähemusi puudutav avalikkuse tähelepanu keskpunktis olev teema 2011. aastal oli vene õppekeelega koolide üleminek eestikeelsele õppele. Lisaks pöörati 2011. aasta teises pooles tähelepanu migratsiooniga seonduvatele teemadele – alates elamislubade müümise skandaalist ja lõpetades sisserändekvootide vajalikkuse ja sisserände vastasusega. Kuigi Saar Polli 2010. aasta uuringu kohaselt pooldab sisserännet takistavat konservatiivset poliitikat 71 protsenti Eesti elanikkonnast, (25) on antud teemal sõna võtnud analüütikute ja ettevõtjate seisukoht siiski üsna ühene – ilma immigrantideta Eesti enam hakkama ei saa ning Eesti arengu tagamiseks on sisserände suurenemine paratamatu.(26) Avalik arutelu migratsioonipoliitika üle on Eestis siiani toimunud väga tagasihoidlikult, mistõttu on võimalikult ulatusliku konsensuse saavutamiseks ja erinevate osapoolte seisukohtade väljaselgitamiseks vaja algatada kõiki ühiskonnagruppe kaasav laiapõhjaline debatt. Arvamust tuleks küsida nii poliitikutelt, ettevõtjatelt, tööandjatelt, ametiühingutelt kui tavakodanikelt.

Trendid aruande perioodil

Lõimumisprotsessi ühe indikaatorina arvestatakse sageli just määratlemata kodakondsusega isikute osakaalu Eesti rahvastikus. 2011. aasta oli erakordne, kuna esimest korda langes määratlemata kodakondsusega isikute arv Eestis alla 100 000 inimese piiri.(27) Samas tuleb tõdeda, et naturalisatsioonitempo on viimastel aastatel aeglustunud – kui 2005. aastal sai naturalisatsiooni korras kodakondsuse 7072 inimest ja 2006. aastal 4753 inimest, siis 2011. aastal oli naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saajaid ainult 1498.(28) Kodakondsuseta isikute küsimus kerkis 2011. aastal ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku (UNHCR) ülemaailmse kodakondsusetuse vastu võitlemise kampaanias, mille raames soovitati kõikidele Eestis pärast 1991. aastat sündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus anda.(29) Eesti valitsusparteisse kuuluva poliitiku sõnul võimaldavad aga praegu kehtivad seadused kodakondsuseta vanemate lastel saada kodakondsus ilma lisatingimusteta ning oluliseks tuleks pidada mitte niivõrd kodakondsuse automaatset andmist, vaid seda, et vanemate tahe ühe või teise riigi kodakondsuse saamiseks oleks selgelt fikseeritud.(30)

Soovitused

  • Üleminekul eestikeelsele õppele tuleb osapoolte suhtumise parandamiseks ja hirmude vähendamiseks jätkata mitmekülgse informatsiooni  edastamist ülemineku kohta, samuti tuleb jätkuvalt väga suurt tähelepanu pöörata õpetajate mitmekülgsele toetusele (nii metoodilisele kui ka emotsionaalsele).
  • Integratsioonimeetmete rakendamine Eestis rahvusvahelise kaitse saajatele tuleb muuta süsteemsemaks, kaasates sh antud sihtrühma lõimumisprotsessi senisest aktiivsemalt Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutust Meie Inimesed, näiteks võimaldades kaitse saanud isikutele osalemist uusimmigrantide kohanemisprogrammis.
  • Naturaliseerimise edendamine on jätkuvalt vajalik, kuid samal ajal tuleb silmas pidada ka seda, et kodakondsuse omandamine ei too automaatselt kaasa suuremat kaasatust või aktiivsust ühiskonnas.
  • Jätkama peaks positiivset tunnustust jagavaid ettevõtmisi, nagu näiteks mitmekultuurilise ettevõtte ja töökeskkonna konkursse, kuid ühtlasi ka kodakondsustseremooniate läbiviimisi.
  • Algatada tuleb kõiki ühiskonnagruppe kaasav ühiskondlik debatt sisserände teemadel, et rääkida selgeks, millist kasu saab riik sisserändest ning millised on sisserändega kaasnevad probleemid ja võimalikud ohud.

Allikad:

1 Aasaru, Heiki (2011). „Kümme riigikogu liiget kaitseb venekeelset õpet“, ERRi uudised. 17.06.2011.

2 Randlaid, Sven (2011). „Vene noored kogunesid Toompeale eesti õppekeele vastu meelt avaldama“, ERRi uudised. 11.10.2011.

3 MTÜ Vene Kool Eestis (2011). „Pöördumine OSCE Rahvusvähemuste Ülemkomissari hr. Vollebæki ja Europa Nõukogu Inimõiguste Komissari hr. Hammarbergi poole“.

4 Koppel, Karin (2011). „Kaks täiskasvanute kooli said loa venekeelseks õppeks, ERRi Uudised. 14.07.2011.

5 TNS Emor (2011). „Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes: mitte-eestlaste teadlikkus ja suhtumine“.

6 Kahu, Oliver (2011). „Erakondade küsitlus: lõimumispoliitika“. ERRi uudised. 16.02.2011.

7 Kahu, Oliver (2011).

8 Koalitsioonilepe (2011). „Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ning Eesti Reformierakonna valitsusliidu programm aastateks 2011-2015“.

9 Riigikogu. Kodakondsuse seaduse muutmise seadus 68 SE I. Algatatud 09.06.2011.

10 Reimaa, Anne-Ly (2011). „Kultuurilise mitmekesisuse osakonna infokiri 8/2011“, Kultuuriministeerium.

11 Seoses uue valdkondliku arengukava 2014–2020 koostamise ettevalmistamisega viidi 2011. aastal läbi ka laiaulatuslik Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring, mille tulemused selguvad 2012. aasta alguses.

12 Kallas, Kristina (2011). „MIPEX uuring: Eesti kodakondsuspoliitika on üks rangemaid Euroopas“. Balti Uuringute Instituut.

13 Toom, Uku (2011). „Eesti immigrandid ei pääse poliitikasse, küll aga tööturule“. ERRi uudised. 03.06.2011.

14 Conley, Heather ja Theodore Gerber (2011). „Russian Soft Power in the 21st Century“. CSIS.

15 Näiteks tuuakse raportis välja, et 34% noortest eestlastest suhtub venelastesse kas vaenulikkuse või hirmuga, samal ajal kui vene rahvusest noorte hulgas on see näitaja 8 protsenti.

16 Conley, Heather ja Theodore Gerber (2011).

17 Euroopa Nõukogu (2011). „Third Opinion on Estonia, Advisory Committe on the Framework Convention for the Protection of National Minorities“.

18 Salu, Mikk (2011). „Vene meestel ei tasu eesti keele õppimine ära“. Postimees. 06.06.2011.

19 Balti Uuringute Instituut (2011). „Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute hetkeolukord ning integreeritus Eesti ühiskonda“.

20 Justiitsministeerium (2011). Kirjavahetus e-posti teel. 21.09.2011.

21 Kuul, Marek (2011). „Vaenuõhutajast Lasnamäe blogijat trahviti 100 euroga“, ERRi uudised. 11.08.2011.

22 Loonet, Teelemari (2011). „ Mälzer: vahetustudengite ründamine on Tartus ammune probleem“. Tartu Postimees. 1.06.2011.

23 OECD (2011). „Society at a Glance 2011 – OECD Social Indicators“.

24 Sarapik, Raivo (2011). „Selgusid mitmekultuurilise organisatsiooni ja töökeskkonna konkursi võitjad“. Äripäev. Pressiteade. 28.04.2011.

25 Pors, Merje (2011). „Suurem osa eestimaalastest pooldab sisserände takistamist“. Postimees. 15.03.2011.

26 Vt näiteks: Valge, Jaak (2011). „Jaak Valge: sisseränne tagant- ja eestpoolt“. Postimees. 04.12.2011; Roots, Lehte (2011). „Elamislubadest, kvootidest ja ärist“. Eesti Päevaleht. 8.12.2011; Rainer Kattel artiklis Tamm, Merike (2011). „Kas sisseränne on Eestile lahendus?“. Postimees. 15.07.2011; Jüri Mõis artiklis „Jüri Mõis: avaliku sektori töötajad erasektorisse, immigratsioonipoliitika liberaalsemaks“. 2011. Eesti Päevaleht. 19.10.2011.

27 Siseministeerium (2011). „Siseministeerium kutsub määratlemata kodakondsusega inimesi Eesti kodakondsust taotlema“. Pressiteade. 25.04.2011.

28 Politsei ja Piirivalveamet (2012). Kodakondsus-ja migratsioonivaldkonna statistika.

29 ÜRO Pagulaste Ülemvolinik (2011). „Handbook on Statelessness for Parliamentarians goes Estonian“. Pressiteade. 25.08.2011.

30 Randlaid, Sven (2011). „Nutt: kodakondsuseta lapsed ei ole Eestis probleem“. ERRi uudised. 30.08.2011.