Merle Albrant

Kuigi orjus ja sunnitöö on tänapäeval keelatud, esineb seda peidetuna aladel, mida esmapilgul selle teemaga seostada ei osata . Ka inimkaubandus on üks tänapäevane orjuse vorm. Seetõttu on ka siin põhiline tähelepanu pööratud inimkaubanduse teemale ning trendide ja olukorra analüüsimisele. Suurimaks arenguks selles valdkonnas saab kindlasti pidada seadusandlikku arengut, nimelt inimkaubandust reguleeriva seaduseelnõu väljatöötamist.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Justiitsministeerium on koostanud aastateks 2010–2014 vägivalla vähendamise arengukava, mille üheks eesmärgiks on inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine.  2011. aastal avaldati arengukava esimese täideviimise aasta kohta aruanne, milles toodi ülevaade arengukavas püstitatud eesmärkide täitmisest. Aruande kohaselt panustati 2010. aastal inimkaubanduse valdkonnas sunniviisilise töö ja tööjõu ärakasutamise eesmärgil viljeletava inimkaubanduse olukorra kaardistamisele ning inimkaubandusega kokku puutuvate spetsialistide koolitamisele. Inimkaubanduse juhtumite (eelkõige piiriüleste) menetlemisel on mitmel juhul loodud riikidevahelisi uurimisrühmi. Lisaks alustas 2010. aastal Sotsiaalministeerium koostöös MTÜga Omapäi saatjata ja kaubitsetud laste eestkostesüsteemi väljatöötamisega: kaardistati hetkeolukord, koostati detailsem eestkostja ametiprofiili ja ülesannete kirjeldus, otsiti ja koondati potentsiaalsed eestkostjad ning valmistati ette koolitusmaterjalid.

Seadusandlik areng

Kõige märkimisväärsem inimkaubandusalane areng 2011. aastal toimus seadusandluse vallas – valmis inimkaubandust kriminaliseeriv eelnõu, millega täiendatakse karistusseadustikku (KarS). Lisatakse erinevatel eesmärkidel toime pandud inimkaubanduse koosseisud. Loodetavasti kiidab Riigikogu need muudatused 2012. aastal heaks.

Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõuga muudetakse orjastamise koosseisu sõnastust  ning täiendatakse seda uute koosseisudega, mis puudutavad erinevatel eesmärkidel toime pandud inimkaubandust.

KarSi paragrahvi 133 uus sõnastus näeb ette orjastamise koosseisu, mis sisaldab järgmisi vorme: 1) inimese asetamine orjusesse; 2) inimese asetamine olukorda, milles ta on oma tahte vastaselt sunnitud tegema tööd või osutama teenust, tegelema prostitutsiooni või muu seksuaalset ärakasutamist võimaldava tegevusega, täitma muud alandavat ülesannet või panema toime kuritegu; 3) inimese hoidmine vähemalt ühes eelnimetatud olukorras; inimese müümine või ostmine.

Karistusseadustikku lisatakse uus säte – paragrahv 133 – mis näeb ette karistuse tegude eest, mis on toime pandud orjastamise eesmärgil, kui puudub orjastamise põhikoosseis või inimese seksuaalset ärakasutamist sisaldav eesmärk. Välja toodud orjastamise vormid on järgmised: 1) inimese värbamine, 2) vedu, 3) üleandmine, 4)  saatmine, 5) vastuvõtmine, 6) varjamine, 7) ruumi andmine. Tegu peab olema  toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla või pettusega, võimu, haavatava seisundi või muu väljapääsmatu olukorra ärakasutamisega või inimest kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse või soodustuse tegemise või vastuvõtmisega.

Muudatused peaksid KarSi viima kooskõlla rahvusvahelisest õigusest tulenevate nõuetega, sh kohustusega kriminaliseerida kõik inimkaubanduse vormid riigisiseses õiguses. Sellised nõuded tulenevad Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastasest konventsioonist (artiklist 18), Euroopa Liidu Nõukogu 19. juuli 2002 raamotsusest 2002/629/JSK, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2011/36/EL, ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni täiendavast naiste ja lastega kaubitsemise ning muu inimkaubanduse ärahoidmise ja selle kuriteo eest karistamise protokollist.

Uus eelnõu on suur samm Eesti õigusloome arengus inimkaubanduse ohvrite abistamisel ja ohvritele seadusandliku kaitse tagamisel, eriti sellepärast, et orjastamise koosseisus ei ole enam fraasi „tahte vastaselt“. Ka justiitsminister toonitas, et „Selline muudatus tähendab seda, et inimkaubanduse eest süüdistuse esitamiseks pole vaja tõendada, et kannatanu ei olnud kuriteo toimepanemisega nõus, välistades sedasi olukorrad, kus süüdistatav tooks kohtus välja mahuka lepingu, millega kannatanu oleks justkui nõustunud enda ekspluateerimisega.“

Lisaks aitaks KarSi muudatus kaasa inimkaubanduse kohta statistika kogumisele. Kehtivas seadusandluses puudus inimkaubanduse kui kuriteo koosseis, mistõttu oli raske saada ülevaadet inimkaubanduse juhtumitest ja ohvritest. Eelnõu Riigikogus heakskiitmisel peaks statistilises mõttes tekkima adekvaatne ülevaade inimkaubandusega seotud juhtumitest, kui need juhtumid jõuvad menetlusse ning neid menetletakse vastavalt eelnõus kirjeldatud kuriteo tunnustele.

Kohtupraktika

2011. aastal ilmus järjekorras viieteistkümnes kriminaalpoliitika uuringute väljaanne. Väljaandes selgub, et 2010. aastal anti kohtu alla neli kuritegelikku gruppi, kes tegelesid isikute illegaalselt üle piiri toimetamisega või prostitutsiooni vahendamisega. 2010. aastal mõisteti orjastamises süüdi neli isikut ja neid karistati 1–3,5aastase vangistusega, neist üks sai karistuseks reaalse vangistuse, teistele mõisteti tingimisi vangistus 1–4,5aastase katseajaga. Kõigis neis orjastamisjuhtumites oli tegemist prostitutsiooni vahendamisega vägivalla ja sunni abil, kus kannatanuteks olid naised, sh ka alaealised. Näiteks kohtuasi nr 1-07-8975, kus „[k]ümnele isikule mõisteti kuni 2 aastat ja 7 kuud vangistust tingimisi aadressil Tedre 3 asunud bordellis prostitutsioonile kaasaaitamise eest. Vahendajateks olid neljakümnendates eluaastates mehed, kes täitsid bordellipidamises mitmesuguseid töid: nt uksehoidja, baarmen-administraator, autojuht ja tegevjuhid. Tavaliselt organiseerisid tüdrukutele ja taksojuhtidele maksmist ning klientidelt raha võtmist baarmenid-administraatorid. Enamik karistatud isikuid tegutses asutuses ühe aasta jooksul ning vahendas vähemalt kaheksa naise prostitutsiooni.“ Prostitutsioonile kaasaaitamises mõisteti 2010. aastal üleüldse süüdi 26 isikut, kolm neist mõisteti lisaks süüdi ka orjastamises.

Eesti Päevalehes kajastasti pikalt ühte inimkaubandusega seotud juhtumit, „Lasnamäe orjastatud naise juhtumit“, mis jõudis ka kohtusse. Mees müüs lastekodust pärit vaimupuudega naist lapsprostituudina, võttis endale naise raha (sh tema pangakaardi) ega lubanud tal üksinda korterist lahkuda. Olles kupeldamisega vahele jäänud, vormistas mees süüdistusest pääsemiseks naisega abielu. Olukorrast oli aasta aega teadlik ka Lasnamäe sotsiaalhoolekande osakond, kuid nad ei näinud selles probleemi. Sotsiaaltöötajate hinnangul oli selles peres kõik korras. Kriminaalasi jõudis kohtusse 2011. aasta märtsis, kuid milles täpselt talle süüdistus esitati, kas prostitutsiooni vahendamises, orjastamises või milleski muus, ei ole artikli autorile teada, samuti puudub info selle kohta, kas menetlus on lõppenud. Meedias avaldatud artikkel ajendas Sotsiaalministeeriumit kokku kutsuma Harju Maavalitsuse ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti esindajad, et juhtumit arutada.

Ette on tulnud ka inimkaubandusjuhtumeid, kus ohvriteks on välisriiki tööle läinud mehed. Kohtupraktikast saab tuua näite viiest Eestist pärit vene keelt kõnelevast mehest, kes läksid Ukrainasse ehitusele tööle. Ukrainas aga ootas neid ees tööandja ekspluatatsioon: nad pidid elama töökohas treileris, kus puudus soe vesi ja veega tualett. Samuti pidid mehed tegema ületunde, sh ka nädalavahetustel, ja töötama tasuta. Nad esitasid kaebuse, kuid piiriüleste protseduuriprobleemide tõttu Ukrainaga juhtum lõpetati. Kuna ekspluateerimine leidis aset Ukrainas ja ekspluateerija oli Ukraina kodanik, ei saanud Eesti asja menetleda ilma Ukraina võimude loata.

Statistika ja uuringud

2011. aastal ilmus tööorjust kajastav koondraport, mis koostati pilootprojekti raames koostöös Tartu Ülikooli, Varssavi Ülikooli ja HEUNI-ga ja selles käsitleti olukorda kolmes riigis: Soomes, Poolas ja Eestis (1).

Uuringust selgus, et inimkaubanduses on eriti naiste sunniviisilise prostitutsiooni lõikes (aga ka meeste ja naiste sunniviisilise töötamise lõikes) Eesti pigem nn allikariik ja vähesemal määral sihtkohariik. Mehed ja naised on sattunud sunniviisiliselt tööle Hispaaniasse, Norrasse ja Soome. Tuginedes statistikale ja võttes arvesse madalseisu tööturul, hinnatakse riski sattuda tööorjusesse või sunniviisilisele tööle väga kõrgeks. Juba aastal 2008 oli 10 000–15 000-l Eesti elanikul püsiv tööleping välisriigis.  Lahkumise peamine põhjus oli majanduslik, enamasti tööpuudus. Eraldi suurema riskigrupi moodustavad pikaajalised töötud, kelleks on sageli noorema- ja vanemaealised inimesed. Nemad on inimkaubitsejate pakkumistele veelgi haavatavamad, kui need, kellel on madalam sotsiaalne positsioon, madalam haridustase, ning kes on lühiajalised töötud.

Aruandes „United States Department of State Trafficking in Persons Report 2008, Estonia“ on Eesti kategooria langenud tier 2-tasandile, mis tähendab, et Eesti valitsus „ei täida täielikult miinimumstandardeid inimkaubanduse vähendamiseks; kuid siiski on tegemas jõupingutusi selles suunas.“ (2)

Eesti kategooriat langetati, kuna Eesti pole näidanud üles tahet seaduse muudatuste elluviimiseks, puudub eraldi inimkaubandusalane seadus ning olemasolev seadus ei keela ega karista adekvaatselt kõiki inimkaubanduse vorme, sh inimkaubanduse ohvrite vedu, vahendamist, sunni kasutamist jne.

2011. aastal andis Justiitsministeerium välja „Kriminaalpoliitika uuringud 15“, mis tõi välja, et viimase kaheksa aasta jooksul on Eestis registreeritud 15 orjastamise juhtumit, igal aastal keskmiselt üks-kaks juhtumit. Orjastamisjuhtumite näol võis kõige sagedamini olla tegu inimkaubandusega. Seadusliku aluseta vabaduse võtmise juhtumite näol ei ole uuringu põhjal tegemist olnud inimkaubanduse kuritegudega (näiteks esines 2010. aastal juhtumeid, kus ohver viidi metsa, seoti puu külge ja jäeti sinna).

Head praktikad

Hea praktika raames tuleks rõhutada erinevate vabaühenduste jätkuvat tööd nii inimkaubanduse ennetamise valdkonnas kui ka inimkaubanduse ohvrite abistamisel. Inimkaubanduse ohvreid aitavad Eestis MTÜ Eluliini rehabilitatsiooni keskus Atoll ning MTÜ Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaik, kes kokku aitasid 2010. aastal 57-t inimkaubanduse ohvrit. Lisaks sellele on olemas MTÜ Living for Tomorrow üleriiklik inimkaubanduse ennetamise tugitelefon 660 7320, millele saab helistada tööpäeviti 10.00–18.00, kuid nõustamine toimub ka e-posti (info@lft.ee) ja kodulehekülje (www.lft.ee) kaudu. Aastal 2010 on saanud inimkaubanduse ennetamise nõustamistelefonilt abi 643 inimest, enamasti vene keelt kõnelevad inimesed Tallinnast, neist pooled mehed ja pooled naised.

Trendid aruande perioodil

Elanikkonna teadlikkus  enda õigustest, sh õigusest  mitte teha sunniviisiliselt tööd, on üpris madal. See selgus ka eelpool nimetatud uuringust, mille kohaselt paljud praktikud ja õpetlased ei usu, et sunniviisiline töötamine on Eestis probleem. Sama hoiak ilmnes ka meediakajastuses, kus enamasti seostatakse inimkaubandust seksuaalse ekspluateerimise juhtumitega. (3)

Ühiskonna madala teadlikkuse tõttu on  teavitus väga oluline ning vajalik. Seetõttu on igati tervitatav  plaan  korraldada tööorjuse teemal  üle-eestilisi laiemale elanikkonnale suunatud teavitustegevusi, tutvustamaks turvalisi meetodeid välismaale tööle minemisel. Olulisel kohal on jätkutegevusena saatjata ning kaubitsetud lastele eestkostesüsteemi väljatöötamine. (4)

Soovitused:

  1. Jõuda inimkaubandust reguleeriva seadusemuudatuse vastuvõtmiseni Riigikogus.
  2. Tõsta elanikkonna teadlikkust inimkaubanduse ja tööorjuse teemadel nii ühiskonnas üldiselt, kui ka spetisalistide seas (sh tööandjate ühenduste, töötajate esindusorganisatsioonite, ametühingute, personali vahendamisega tegelevate organisatsioonide seas).

Allikad:

1. Trafficking for Forced Labour and Labour Exploitation in Estonia.

2. United States Department of State ‚Trafficking in Persons Report 2010 – Estonia.

3. Report series 68. Trafficking for Forced Labour and Labour Exploitation in Finland, Poland and Estonia.

3. Trafficking for Forced Labour and Labour Exploitation in Estonia.

4.  Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014: 2010. aasta täitmise aruanne.