Kogunemisvabadus

Tagasi eelmise peatüki juurde (“Sõnavabadus”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Diskrimineerimise keeld”)

Marianne Meiorg

Koosolekute korraldamise õigust ja vabadust reguleerivas regulatsioonis ei toimunud 2010. aastal märkimisväärseid muudatusi. Ka avalik tähelepanu piirdus üksikute artiklitega ajakirjanduses ning arvamusavaldustega sotsiaalmeedias. Väljapaistva erandina avaldas õiguskantsler 2010. aasta suvel soovitused Tallinna Linnavalitsusele avaliku koosoleku regulatsiooni korrektseks kohaldamiseks.[i]

Õiguskantsleri soovitus puudutas teemat, mida käsitles ka „Inimõiguste aruanne 2008–2009“, so Tsirkuse Tuuri ja loomakaitsjate vahelisi vaidlusi.[ii] 2009. aasta 30. septembril edastas liikumise Loomade Nimel esindaja õiguskantslerile avalduse 2009. aasta 19. septembril toimuma pidanud meeleavalduse tühistamise õiguspärasuse uurimiseks. Õiguskantsler analüüsis toimunut põhjalikult 2010. aasta 21. juunil Tallinn Linnavalitsusele saadetud soovituses ja andis sellele õigusliku hinnangu.

Kokkuvõtlikult leidis õiguskantsler, et turvalisuse põhjusel liikumise Loomade Nimel avalike koosolekute registreerimata jätmine, kuna samal ajal ja samas kohas oli juba registreeritud liikumise Taimede Nimel avalik koosolek, oli õigusvastane. Õiguskantsleri soovituse kohaselt juhul, kui keegi soovib korraldada koosolekut ajal ja kohas, kus on juba üks avalik koosolek registreeritud, valida enda koosoleku jaoks teine aeg.

Kui sel juhul kaotab avalik koosolek mõtte, tuleb leida koosoleku jaoks koht lähiümbruses, kuid mitte vahetult varem registreeritud koosoleku kõrval. Samuti pidas õiguskantsler nimetatud soovituses taunitavaks fiktiivsete avalike koosolekute korraldamist, kui tegelik kavatsus on välistada teiste isikute põhiseaduslike õiguste (antud juhul kogunemis- ja sõnavabaduse) teostamine. Õiguskantsler pidas vajalikuks osundada, et avalik võim ei tohi saada otsustusõigust koosoleku sisu lubatavuse üle.

2009. ja 2010. aastast võib sarnase juhtumina välja tuua traditsioonilise 23. augustil toimuva Hirvepargi rahvakoosoleku korraldamise. Sel kuupäeval konkureerivad samas kohas Molotov-Ribbentropi pakti aastapäeva tähistav üritus ning 1987. aastal toimunud Nõukogude võimu vastast meeleavaldust tähistav üritus. Viimast üritust organiseerib traditsiooniliselt Isamaa ja Res Publica Liit, esimest aga rahvuslane Jüri Liim, kel õnnestus kahel viimasel aastal üritus Hirvepargis esimesena enda nimele registreerida.[iii]

Muudatused karistusseadustikus

2009. aasta lõppu jäid mõned olulised arengud, mis eelmises aruandes „Inimõigused Eestis 2008–2009“ kajastamist ei leidnud. Koosolekuvabaduse ja „Avaliku koosoleku seaduse“ rakendamise seisukohalt on huvipakkuv Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-3-1-80-09, mis jäi aruandes käsitlemata.[iv]

Nimetatud kohtuotsuses andis Riigikohus hinnangu MTÜ Öise Vahtkonna kaebusele, mis puudutas Põhja Politseiprefektuuri poolt avaliku koosoleku läbiviimise korduvat keelamist 2008. aasta märtsis ja aprillis.

MTÜ Öise Vahtkonna liige Sergey Tydyyakov esitas 2008. aasta märtsis ja aprillis Tallinna Linnavalitsusele kolm avaliku koosoleku teadet, et läbi viia koosolek „[d]emokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis“ Tallinna Hirvepargis, Falgi pargis ja Tuvi pargis. Põhja Politseiprefektuur keelas kõigi nende koosolekute läbiviimise. Koosolek lubati läbi viia tingimusel, et see toimub Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul pronkssõduri monumendi juures. Koosolek viidigi läbi 2008. aasta 26. aprillil Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis.

Kuigi Riigikohus vaatas kassatsiooni läbi mittevaralise kahju hüvitamise osas, tunnustati Tallinna Halduskohtu varasemat otsust samas asjas, millega tunnistati Põhja Politseiprefektuuri esildised, millega meeleavalduste läbiviimine keelati, õigusvastaseks. Põhja Politseiprefektuur oli seega rikkunud avaliku koosoleku seadust, sest avaliku koosoleku läbiviimine keelati alusetult. Politsei ei viidanud nimetatud esildistes alustele, mis oleksid võimaldanud koosoleku läbiviimist keelata. Kuigi antud otsus ei saa garanteerida, et selliseid juhtumeid tulevikus ei kordu, on kogunemisvabadus politsei ja kohalike omavalitsuste omavoli eest siiski põhiseaduslikult kaitstud.

2009. aasta lõpus jõustusid kogunemisvabaduse seisukohalt olulised karistusseadustiku muudatused, mis samuti eelmise aruande vastavasse peatükki ei jõudnud. Nendele muudatustele pöörati vastuvõtmismenetluse käigus siiski märkimisväärset tähelepanu nii poliitilises sfääris kui ka ajakirjanduses, eriti, mis puudutab karistusseadustiku paragrahvi 238. Nende muudatuste menetlemise erinevad etapid ning kujunemislugu väärib pikemat käsitlemist.

Enne muudatusettepaneku tegemist nägi kuni 14. novembrini 2009 kehtinud redaktsioonis § 238 välja järgmine:

㤠238. Massilise korratuse organiseerimine

Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.“[v]

Karistusseadustiku muutmise seaduse (416 SE) eelnõu esialgsete muudatusettepanekute punkti 6 kohaselt sooviti esialgu § 238 sõnastada järgnevalt:

„§ 238. Massilise korratuse organiseerimine või ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemisele

(1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus – karistatakse kolme- kuni kaheksaaastase vangistusega.“[vi]

Silver Meikari ja Aleksei Lotmani hinnangul[vii] oleks selline muudatus olnud ohuks Eesti demokraatiale. Nende hinnangul peab olema karistatav ainult sellise kogunemise korraldamine, mille eesmärk ongi avaliku korra ja riikliku julgeoleku ründamine. Kogunemisvabaduse liigsed piirangud võivad takistada ja hirmutada inimesi oma seisukohti rahumeelselt väljendamast, mis omakorda piirab sõnavabadust, kui olulist ja nii põhiseaduslikult kui ka rahvusvaheliselt kaitstud ja tunnustatud inimõigust.

15. juunil toimunud eelnõu kolmandal lugemisel võeti mitmeid muudatusi läbinud eelnõu 52 poolthäälega seadusena vastu; eelnõu vastuvõtmise vastu hääletas 30 Riigikogu liiget.[viii] Sellisel kujul nägi § 238 nüüd välja järgmine:

„§ 238. Massilise korratuse organiseerimine ja ettevalmistamine ning üleskutse selles osalemisele

(1) Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega.“[ix]

Esimese muudatusettepanekuga võrreldes erines Riigikogus vastu võetud muudatus peamiselt sanktsiooni raskuse poolest. Lõike 1 alusel toimepandud kuriteo karistuseks võis nüüd määrata vangistuse asemel ka rahalise karistuse. Sellegipoolest seadsid paljud kahtluse alla antud sätte vastavuse põhiseadusele ning president Toomas Hendrik Ilves otsustas 2009. aasta 1. juulil  uue seaduse välja kuulutamata jätta. Paragrahvi 238 osas selgitas president oma seisukohta, et iga sündmuse või teoga võib teatava, kas või üliväikese tõenäosusega kaasneda muid sündmusi ja tegusid.[x] Eesti karistusõigus ei sisalda teisi taolise konstruktsiooniga kuriteokoosseise. Selge definitsioonita on ka korratuse mõiste. Ei saa välistada, et korratuse mõiste alla mahutatakse ka registreerimata avalik koosolek. Presidendi hinnangul on see paragrahv vastuvõetud kujul vastuolus põhiseaduse §-ga 47, mis tagab kogunemisvabaduse ning see põhimõte muutuks sisutuks, kui rahumeelse koosoleku korraldajat saaks karistada õigusrikkumiste eest, mis pandi koosolekul toime tema tahtest olenemata. Rahumeelsel avalikul koosolekul osalema kutsujal või sellise kogunemise korraldajal oleks karistusseadustiku § 238 uue redaktsiooni jõustumisel peaaegu võimatu ette arvata, kas teda ähvardab karistus riigivastase kuriteo eest või mitte.[xi]

Järgnenud sügisel adresseeriti presidendi poolt välja toodud kitsaskohti ning eelnõud muudeti. 14. oktoobril toimus presidendi poolt välja kuulutamata jäänud seaduse teistkordse menetlemise teine lugemine,[xii] millele 15. oktoobril järgnes kolmas lugemine, kus eelnõu lõpuks seadusena vastu võeti.[xiii] President kuulutas seaduse välja 27. oktoobril ning 15. novembril jõustunud muudatustega näeb karistusseadustiku § 238 võrreldes esialgse ettepanekuga välja üheaegselt nii karmim kui ka leebem:

„Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega.“[xiv]

Seega ei ole enam, erinevalt esialgsest muudatusettepanekust, § 238 alusel vangistusega karistatav sellise avaliku kogunemise organiseerimine või ettevalmistamine või sellises korratuses osalemisele üleskutsumine, mille toimumisega pelgalt võib kaasneda rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus. Samas on võrreldes varem kehtinud seadusega tunduvalt suurendatud võimaliku karistuse määra. Minimaalne vangistus, mida sellise rikkumise eest sanktsioonina määrata saab, on varasema ühe aasta asemel kolm aastat ning maksimaalne vangistus varasema viie aasta asemel kaheksa aastat.

Kogunemisvabaduse tagamisel on karistusseadustiku praegu kehtiv § 238 kahtlemata eelistatav selle varasematele muudatusettepanekutele, kuid sanktsioon, mis näeb antud paragrahvi rikkumise eest ette minimaalselt kolmeaastase vangistuse, võib omada pärssivat mõju põhiõiguste hulka kuuluva kogunemisvabaduse kasutamisele. On vaieldav, kas nii kõrget karistusmäära saab pidada proportsionaalseks võimalike § 238 alusel toime pandavate õigusrikkumistega. Samas tuleb arvestada ka nende inimeste õigusi.

Meeleavaldused ja avalikud kogunemised 2010. aastal

Paistab, et 2009. aasta lõpul jõustunud muudatused ei ole avalike kogunemiste korraldamist takistanud. Suuremate meeleavalduste ja rahvakogunemiste korraldamine ei ole Eestis tavapärane ning üllatusi ei tekkinud ka 2010. aastal, mil märkimisväärseid meeleavaldusi ei toimunud. Üldjuhul on meeleavalduste korraldajateks erinevad poliitilised jõud, Eesti rahvuslased ja Vene-meelsed ühendused.

Eespool juba korra mainiti 23. augustil toimuvat iga-aastast Hirvepargi koosolekut. Laiemat tähelepanu sai ka 2010. aasta 31. juulil Sinimägedes toimunud 20. Eesti diviisi veteranide kokkutulek. Nimetatud ürituse vastu soovis samas kohas meelt avaldada MTÜ Öine Vahtkond. Vaivara Vallavalitsus lükkas nende taotluse tagasi, mispeale kaebas MTÜ Öine Vahtkond Vaivara Vallavalitsuse kohtusse. Tartu Halduskohus jättis rühmituse kaebuse rahuldamata.[xv] Lõpuks korraldas Öine Vahtkond meeleavalduse „Maailm ilma natsismita“ relva-SS veteranide kokkutulekust mõnevõrra eemal. Öise Vahtkonna meeleavaldusel osales 100–130 inimest. Veteranide kokkutulekul osales üle 300 inimese. Öine Vahtkond süüdistas siiski politseid selles, et nende jõudmist Sinimägedele takistati ning osa meeleavaldusele teel olnud inimesi saadeti ka tagasi.[xvi] Tuleb märkida, et Sinimägede kokkutulekud on erinevate huvigruppide vahel pidevalt erimeelsusi ja vastuolusid tekitanud ning seetõttu on alati olemas oht, et nende käigus võidakse toime panna nii kergemaid kui ka tõsisemaid korrarikkumisi.

Seni on alates 1994. aastast toimuvad mälestusüritused möödunud ilma konfliktideta,[xvii] kuid arvestades näiteks MTÜ Öise Vahtkonnna aktiviseerumist viimastel aastatel, tuleb nende korraldamisega, eriti 2009. aastal jõustunud karistusseadustiku muudatuste tõttu, olla ettevaatlik ning võimalikud riskid ennetavalt maandada.

Lisaks eespool nimetatud Sinimägede meeleavaldusele korraldas MTÜ Öine Vahtkond teisigi meeleavaldusi. Näiteks 2010. aasta 22. aprillil avaldati Tammsaare pargis meelt NATO vastu ja organisatsiooni tegevuse vastu Afganistanis. Selle meeleavalduse puhul tasub märkida, et esialgu soovis organisatsioon meeleavaldust korraldada välisministeeriumi juures, kuid politsei ei andnud seal meeleavalduse läbiviimiseks luba. Öine Vahtkond kaebas politsei otsuse kohtusse.[xviii] Samuti toimusid väiksemad meeleavaldused aprillirahutuste kolmandal aastapäeval 26. aprillil 2010.[xix]

Veel võib ära võib märkida Keskerakonna korraldatud meeleavalduse Toompeal 1. mail, kus avaldati meelt valitsuse vastu ning nõuti kaitset tänastele ja tulevastele pensionäridele ning pensioniea tõstmise tagasi pööramist, koolide sulgemist taotleva haridusreformi lõpetamist ning töökohtade loomise seaduse vastuvõtmist Riigikogus. Meeleavaldusel osales umbkaudu 1500 inimest.[xx] 2010. aasta 2. veebruaril korraldasid Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed meeleavalduse Tallinnas Vene saatkonna ees, kus nõuti Tartu rahu järgsete maa-alade tagastamist. Meeleavaldus kulges rahumeelselt.[xxi] 2010. aasta 9. mail toimus Tammsaare pargis Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldatud meeleavaldus Eesti krooni kaitseks, kus avaldati meelt krooni toetuseks ja euro kasutuselevõtu vastu. Antud meeleavaldusel osales ligikaudu 50 inimest.[xxii]

Kokkuvõte

2010. aasta sündmused näitavad, et vaatamata karistusseadustiku avalikke kogunemisi puudutavate sätete karmistumisele ei ole need kujunenud meeleavalduste korraldamisel takistuseks. Võimalused nende korraldamiseks on olemas ja piirangud ei ole ebamõistlikud. Samas näitab vähene osavõtt meeleavaldustest Eesti ühiskonna demokratiseerituse madalat taset, sest inimesed ei ole tihti huvitatud oma õiguste kaitsmisest või avalikult neile olulistes küsimustes arvamuse avaldamisest.

Posiitivseks arenguks on Õiguskantsleri soovitus avalike koosolekute registreerimise osas. Selle kohaselt ei tohi registreeriv asutus koosoleku registreerimisest automaatselt keelduda kui selle koht ja aeg mõne teise koosolekuga ühtib. Sellisel juhul peab vastutav asutus pakkuma välja alternatiive.