Samasooliste partnerlus
Samasooliste partnerluse teema kerkis taas avalikkuse tähelepanu keskpunkti 2008. aastal. Justiitsminister Rein Langi soovitusele samasooliste partnerite omavahelisi suhteid seltsingu lepinguga reguleerida reageeriti vastakalt. Selle tulemusel aga tõstatati võimaliku partnerlusseaduse loomise küsimus ning minister lubas 2009. aasta jooksul sellega tegelema hakata. Samasooliste abielu on siiski endiselt väljaspool arutelu – peaminister Andrus Ansip kinnitas, et valitsuse seisukoht selles osas on uue perekonnaseadusega teatavaks tehtud. Uue seaduse kohaselt saab abielu aset leida üksnes mehe ja naise vahel ning abielud, mis on sõlmitud samasooliste isikute vahel, on tühised.[1]
2009. aastal täitus ministri lubadus ning ilmus justiitsministeeriumi uurimus mitteabielulise kooselu ja selle õigusliku regulatsiooni kohta. Uuring keskendub mitteabielulistele kooseludele üldiselt, analüüsib nendega seotud probleeme ja erinevaid võimalikke lahendusi, sealhulgas ka võimalust sõlmida justiitsministri poolt välja pakutud seltsingu leping. Hetkel on kaldutud pigem partnerlusseaduse väljatöötamise poole, kuid konkreetset seaduseelnõud ei ole veel välja töötama hakatud.
Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on avalik arvamus samasooliste abielude osas tagurlik. Kui Euroopa Liidu keskmine oli 2006. aasta Eurobaromeetri kohaselt 44% poolt ja 49% vastu, siis Eesti arvamus jagunes 21% poolt ja 71% vastu. Samas 2008. aasta European Social Survey kohaselt oli Eestis samasooliste abielude poolt 18% ja vastu 60%.[2] Kuna statistika läbiviijad on erinevad, siis ei ole nende tulemused ka rangelt võttes võrreldavad. Siiski, paistab, et kahe uuringu vahelise paari aasta jooksul tundub olevat suurenenud nende inimeste hulk, kes ei ole otsusele jõudnud ning seda eelkõige just varem samasooliste abieludele vastu olnud inimeste arvelt. Võib öelda, et avalik arvamus on mõnevõrra positiivsemas suunas arenema hakanud.
Sotsiaalministeeriumi uuringu kohaselt registreeriti 2000. aastal läbi viidud rahvaloenduse käigus kokku üle 61 000 vabas kooselus elava paari (21,5% kõikidest koos elavatest paaridest). Nendest kümme märgiti samasoolisteks paarideks. LGBT-kogukond[3] ise pakub selliste kooselupaaride numbriks siiski hinnanguliselt 300-400.[4] Kõiki neid vabas kooselus elavaid paare (hetero- või homoseksuaalseid) kimbutavad samad ebakindlused – neil puuduvad õigused ja kohustused, mis Eestis enamasti just abieluga kaasas käivad.[5] Samas, kui heteroseksuaalsetel vabas kooselus elavatel inimestel on võimalus abielluda ning sellega need ebakindlused elimineerida, siis samasoolistel paaridel selline või muu sarnase tulemusega võimalus Eestis puudub.
Inimõigus abielluda
Õigus abielluda on inimõigusena rahvusvaheliselt tunnustatud juba inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest alates. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus otseselt sellist põhiõigust ei sätesta, on Eesti siiski tunnustanud seda inimõigust kirjutades alla nii Euroopa inimõiguste konventsioonile (art 12)[6] kui ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile (art 23).[7] Õigust abielluda reguleerib Eestis perekonnaseadus ja mitmed määrused, mis sätestavad dokumentide vorme jms.[8] Selle inimõiguslik tähendus on pidevas muutumises. See, mida pidasid silmas inimõiguste ülddeklaratsiooni või Euroopa inimõiguste konventsiooni koostajad, ei ole enam see, kuidas nähakse antud õigust praegusel hetkel.
Inimõiguse abielluda kirjapaneku hetkest ei ole muutunud vähemalt üks, just samasoolistele paaridele oluline asjaolu – õigus abielluda on endiselt üksnes erisoolistel paaridel. Kõikides olulistes rahvusvahelistes dokumentides on õigust abielluda võimalik tõlgendada viisil, mis lubaks ka samasoolistel abielluda. Vaatamata sellele on rahvusvahelised organisatsioonid siiski leidnud, et praeguses arengustaadiumis saab kindlalt kinnitada üksnes inimõigust heteroseksuaalsele abielule.[9]
Asjaolu, et õigus abielluda on üksnes erisoolistel paaridel, tähendab tegelikult homoseksuaalsete paaride ebavõrdset kohtlemist. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ÜRO Inimõiguste Komitee kinnitab, et tegemist on otsese diskrimineerimisega seksuaalse orientatsiooni alusel.[10] Siiamaani on need rahvusvahelised institutsioonid aktsepteerinud sellise ebavõrdse kohtlemise õigustusena vajadust kaitsta “traditsioonilise abielu või perekonna” kontseptsiooni. See kontseptsioon on aga ajas muutuv: selle täpne tähendus sõltub arengutest ühiskonnas.
Nii sätestas Euroopa Inimõiguste Kohus oma pöördelises Christine Goodwini kaasuses 2002. aastal, et abielu ei pruugi olla üksnes kahe bioloogilise vastandsugupoole jaoks.[11] Kaasus puudutas transseksuaali, kes taotles õigust abielluda, kusjuures operatsioonijärgselt olid tema ja tema partner teineteise suhtes erinevat sugu (traditsioonilisel viisil viljastumine nende vahel oli aga võimatu). Viidates konventsiooni artikli 12 sõnastusele, mis garanteerib õiguse abielluda ja luua perekond, kinnitas kohus, et teine osa õigusest ei ole tingimata sõltuvuses esimesest. Kohtu kohaselt ei saa paari suutmatus viljastuda või saada lapsi olla per se neilt esimese õiguse – õigus abielluda – äravõtmise aluseks. Tuues selle järelduse üldisemale tasandile, võib öelda, et “traditsioonilise abielu või perekonna” kontseptsioon on nüüdseks Euroopa inimõigustes muutunud olulisemalt kitsamalt kohaldatavaks. Enam ei saa õiguse piiramisel olla määravaks argument, et samasoolistel paaridel ei ole võimalik ühiseid lapsi saada.
Kuid ometi toetus just sellele argumendile Eesti Vabariigi õiguskantsler, kui temalt paluti 2006. aastal seisukohta samasooliste peresuhete seadustamise kohta.[12] Oodatult jõudis ta järeldusele, et kuigi samasoolistele paaridele abiellumise välistamine on ebavõrdne kohtlemine, on selline kohtlemine põhjendatud. Õiguskantsler leidis, et “abielu on jätkusuutlik üksus, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on sellega ühiskonna kestvuse tagajateks.” Selle seisukohaga läks õiguskantsler otseselt vastuollu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.[13] Kuigi ükski rahvusvahelise õiguse säte ei nõua abielu avamist samasoolistele paaridele, ei saa riik selles osas enam toetuda laste saamise võime puudumise argumendile. See välistaks abielu ka üsna suurele arvule neile erisoolistele paaridele, kes neist sõltumata põhjustel ei saa või lihtsalt ei taha lapsi saada. Õiguskantsleri seisukoht paistab just seda väitvat.
Rahvusvaheline õigus seega ei nõua, et samasoolistele paaridele võimaldataks abielluda, samas see ka ei keela sellise institutsiooni avamist neile paaridele võrdselt erisooliste paaridega. Seda võimalust on kasutanud maailmas juba mitmed riigid – Belgia, Hispaania, Holland, Kanada, Lõuna-Aafrika Vabariik, Norra, Portugal, Rootsi ja mõned USA osariigid (District of Columbia, Iowa, Vermont, Connecticut, Massachusetts, New Hampshire). Sellise tee valinud riigid peavad hetero- ja homoseksuaalseid abielusid kohtlema võrdselt.[14] Kuna nad on loobunud “traditsioonilise abielu või perekonna” kontseptsioonist, lubades samasoolistel paaridel abielluda, siis on neil kadunud ka õigustus neid kohelda ebavõrdselt võrreldes erisooliste abielupaaridega.
Samasooliste abielu tunnustamine Eestis
Eesti on läinud seda teed, et ei ole abielu samasoolistele paaridele avanud. Siin kerkib olulise küsimusena üles välisriigis sõlmitud abielude staatus Eestis. Rahvusvahelise eraõiguse seadus sätestab siinkohal, et abielu on Eestis kehtiv, kui see sõlmiti konkreetse riigi seaduste kohaselt ning kui see vastab “sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele”.[15] Seega antud sätte kohaselt peaks välisriigist Eestisse elama asunud samasooline abielupaar säilitama oma abielustaatuse ka Eestis. Euroopa Liidus, kus piirideta turu saavutamise eesmärgil on ühe põhivabadusena tagatud liikumisvabadus, on selline asjade seis hädavajalik.
EL direktiiv 2004/38, mis on Eestis üle võetud EL kodaniku seadusega,[16] võimaldab “abikaasal” automaatset ja tingimusteta sissepääsu sihtkohariiki (Art 2 punkt 2a).[17] EL Põhiõiguste Agentuuri uuring jõudis järeldusele ning Euroopa Parlament kinnitas, et selle direktiivi kohaselt on “abikaasa” isik, kes on immigrandiga abielus vastavalt selle riigi seadustele, kus abielu sõlmiti.[18] See võib tähendada ka samasoolisi abielusid, vaatamata sellele, kas sihtriigis selliseid liite on võimalik sõlmida või mitte. Siseministeerium on öelnud, et ei näe mingeid põhjusi, miks ei võiks samasoolisi abikaasasid pidada ‘abikaasadeks’ Euroopa Liidu kodaniku seaduse mõttes.[19] Seda seisukohta kinnitavat praktikat ei ole veel tekkinud.
Praktika puudumine tekitab aga segadust, mis vajaks ühel või teisel viisil täpsustamist. Isikute liikumisvabadus, üks neljast Euroopa Liidu majanduslikust põhivabadusest, on selgelt takistatud kui ühest riigist teise liikumine tähendab samasoolistele paaridele õiguslikult ebaselget olukorda. Sellisel juhul eelistatakse pigem jääda riiki, kus nende õigused on teada ja kaitstud. See võib aga takistada äritegevust, kuid diplomaatilisel tasandil ka Eesti riigi suhteid nende riikidega, kus samasoolised abielud on seadustatud. Seeläbi võib Eesti sattuda piinlikusse olukorda kui välisriigi diplomaatilisse korpusesse kuulub samasoolises abielus olevaid isikuid.[20] Kuigi seaduse tasandil peaks neid kohtlema võrdselt erisooliste abikaasadega, siis vaevalt, et Eestis selleks praktikas valmis ollakse. Valmisolekut piirab veelgi uus perekonnaseadus, mille kohaselt on samast soost isikute vahel sõlmitud abielud tühised (§10 p1).[21]
Uus perekonnaseadus puudutab eelkõige Eesti kodanikke, kes soovivad abielluda välisriigis samasoolise partneriga. Selleks on vaja perekonnaseisuametist tõendit abiellumist takistavate asjaolude puudumise kohta. See tõend ei kinnita üksnes seda, et isik on vallaline, vaid peaks ka kinnitama, et Eesti seaduste kohaselt puuduvad takistused tema abiellumiseks.[22] Sellise sisuga tõendi põhjenduseks on vajadus tagada õiguskindlus. Vastavalt õiguskantsleri sõnadele: “Abielu, mis on ühes õiguskorras kehtiv, teises mitte, muudab õigussuhete tagajärjed isikute jaoks etteaimamatuks: nii abiellunute endi kui ka teiste isikute vahel. See on vastuolus õiguskindluse põhimõttega.”[23] See tähendab, et Eestis ei anta tõendeid isikutele, kes soovivad abielluda samast soost partneriga, kuna Eesti seaduste kohaselt see võimalik ei oleks. Seda isegi siis, kui isiku elukohariigis see lubatud oleks.
Õiguskantsler on möönnud, et tegelikkuses ei pruugi see tõend õiguskindluse eesmärki täita. Tõend ei kinnita muud, kui seda, mis informatsioon perekonnaseisuametil selle väljastamise hetkel on – näiteks ei pea isik teatama, kas abielu välismaal ikkagi sõlmiti; samuti ei pruugi tulevase abikaasa nimest tema sugu alati välja tulla, sest tõend eraldi sugu ei nõua. Kuna tõend antakse välja puuduliku info alusel, siis võib teine riik ikkagi sõlmida abielu, mida Eestis tavaolukorras sõlmida ei saaks.[24] Seega õiguskindluse põhimõtte tagamise eesmärk on endiselt täitmata, mis tegelikult tähendab seda, et sätestatud reegel on puudulik, ei täida oma eesmärki ning vajab ülevaatamist.
Samasooliste paaride õigused
Kui riik ei võimalda samasoolistele paaridele abielluda, ei pruugi see siiski tähendada, et neil ei ole õigust sarnastele õigustele ja privileegidele, mis abielu institutsioon kaasa tooks. Kuigi üldise reegli kohaselt ei ole abieluvälised paarid võrreldavad abielus paaridega ning seetõttu võib neid kohelda erinevalt, on sellise reegli eelduseks, et abiellu astumine on konkreetsele paarile üldse võimalik. Paarid teevad teadliku valiku saada kasu või loobuda abielulistest õigustest ja soodustustest.[25] Sellisest vabast valikust saab enamasti rääkida üksnes erisooliste paaride puhul, kuna samasoolistele paaridele on antud see võimalus üksikutes riikides. Sellises olukorras ei saa ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks omavahel võrrelda üksnes erisooliste ja samasooliste abielusid. Rahvusvaheline õigus on liikunud suunas, mis peab abieluliste õiguste mitte-andmist samasoolistele (piisavalt püsiva iseloomuga) paaridele kaudseks diskrimineerimiseks, kui riigis nende jaoks abielu välistatud on.[26] Nii on ÜRO Inimõiguste Komitee kritiseerinud riikide praktikat, mis takistavad samasoolistel paaridel saada osa teatud abielulistest soodustustest, näiteks õigusest pensionile, mis tuleneb abikaasa surmast.[27]
Euroopa Liidu kohus on kõrvutanud abielu ja registreeritud samasoolist partnerlust oma 2008. aasta Tadao Maruko kaasuses.[28] Antud kaasuses keeldus Saksamaa pärast Tadao Maruko partneri surma Marukole toitjakaotuspensioni maksmast, sest selline pension oli ettenähtud üksnes abikaasadele. Kohus leidis, et kuna riik oli loonud registreeritud partnerluse institutsiooni, mis on kõigis olulisemates joontes võrreldav abieluga, siis ei tohi ta kohelda seda abielust erinevalt.[29] Kuna Eestil on samuti plaanis selline institutsioon luua, siis peaks vastava eelnõu väljatöötamisel seda EL kaasust ka silmas pidama.
Hetkel veelgi suurema tähtsusega Eestile on abielu ja samasooliste kooselu võrreldavus. Vastava küsimuse võtsid 2002. aastal üles kaks ÜRO Inimõiguste Komitee liiget oma ühises arvamuses. Hr Lallah ja Scheinin nõustusid üldjoontes Komitee arvamusega, mis kinnitas, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on abielu esialgu veel heteroseksuaalide prerogatiiv. Kuid Lallah ja Scheinin läksid antud küsimuses veelgi kaugemale ning analüüsisid homoseksuaalsete paaride õigusi olukorras, kus neile ei olegi abielu võimalust antud.[30] Komitee liikmed leidsid, et sellisel juhul on ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks omavahel võrreldavad abielus (erisoolised) paarid ja abielus mitte olevad samasoolised paarid. Nad jõudsid seisukohale, et teatud abieluliste õiguste keelamine samasoolistele paaridele võib konkreetses olukorras olla lubamatu erinevuse tegemine. Samale järeldusele jõudis ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Agentuuri 2008. aasta uuring.[31]
Eesti olukord antud küsimuses vajab reformimist, et rahvusvahelise õiguse arengutele järele jõuda. Justiitsministeerium on kinnitanud, et põhimõtteliselt ei ole mingeid takistusi tunnustamaks teisest riigist saabuvate paaride “registreeritud partnersuhtest tekkivaid varalisi õigusi ja kohustusi, sarnaselt lepingust tulenevatele õigustele ja kohustustele”.[32] Samas tuleb siin silmas pidada, et viidatud on eraõiguslikele õigustele/kohustustele. Vabas kooselus elavatel paaridel ei ole aga sedagi võimalust, kui nad omavahel sellekohast lepingut ei sõlmi. Nagu sotsiaalministeeriumi uuring näitab: “vaba kooselu tunnistatakse meie seadustes perekonnaelu seisukohalt suhteliselt vähetähtsates küsimustes”.[33] Perekonnaelu kõige olulisemad küsimused – nagu vara, lapsed, elatis, maksude küsimused või eluase – on vabas kooselus elavatele paaridele täielikult reguleerimata. Tsiviilõiguslikult on teatud suhteid võimalik reguleerida (näiteks vara, eluaseme või pärismisküsimused), kuid teised küsimused on isikute endi mõjusfäärist väljas. Seda kinnitab ka justiitsministeeriumi 2009. aasta uurimus.
Trendid maailmas
Eestil on samasooliste abielu ja partnerluse teemal minna pikk tee. Kuigi hetkel on Eesti seadusandlus rahvusvahelise õigusega kooskõlas, peab silmas pidama muu maailma arenguid. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ÜRO Inimõiguste Komitee jälgivad oma praktikas nn riikide konsensuse printsiipi. Selle printsiibi tulemusel toob progress teistes riikides kaasa muutusi ka inimõiguste tõlgendamises. Samasoolised abielud on hetkel võimalikud kaheksas riigis ja viies USA osariigis. Veelgi rohkem riike on esimese sammuna võimaldanud samasoolistel paaridel oma partnerlus registreerida.
Mitmes riigis on tee samasoolistele abieludele avanud just kohtud. Kohtud on olnud need, kes on eraldanud teineteisest õiguse abielluda ja võime saada lapsi ning kinnitanud, et võime saada lapsi ei saa olla ainus abieluliste suhete defineeriv joon.[34] Kõrvale on heidetud ka “traditsioonilise abielu või perekonna” kontseptsiooni kaitsmise vajadus, kuna on leitud, et samasoolistele paaridele abielu võimaldamine ei takista kuidagi erisoolistel paaridel abiellumast ja perekonda loomast selle traditsioonilises mõttes.[35] Need olid aga argumendid, millele toetus õiguskantsler oma arvamuses samasooliste abielude osas.
Aina keerulisemaks läheb riikidel põhjendada samasooliste paaride diskrimineerimist võrreldes erisooliste paaridega. Argumendid, mis siiani on olnud aksepteeritud, kaotavad üha enam ja enam usaldusväärsust. Lõuna-Aafrika Vabariigi Konstitutsioonikohus selgitas, et riigil on igal tasandil kohustus edendada võrdsust.[36] Välistades abielu võimaluse samasoolistele paaridele või andes neile võimaluse sõlmida eraldiseisev registreeritud partnerlus, ei täida riik seda kohustust, vaid tekitab olukorra, kus samasooliste partnerlused on “eraldi, aga võrdsed” – kontseptsioon, mis rassidevahelistes suhetes on olnud ammu kategooriliselt välistatud. Sellised arengud mujal maailmas suurendavad võimalust, et esitades praegu kohtusse kaebuse samasooliste abielude võimatuse kohta ning läbides kõik kohtuinstantsid ja esitades seejärel kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, on kohtuotsuse tegemise ajaks olukord juba muutunud ning Kohus on valmis muutma oma senist seisukohta.
[1] Perekonnaseadus (RTI, 14.12.2009, 60, 395), §1(1) ja 10.
[2] L.Järviste, K.Kasearu, ja A.Reinomägi, Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud, Poliitikaanalüüs. Sotsiaalministeeriumi toimetised nr 4/2008, lk 17.
[3] LGBT – lesbid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid.
[4] Järviste et al (viide 84), lk 4.
[5] Nt Sotsiaalkindlustus ja hoolekanne, eluaseme omanikuõigused, elatised ebasoodsamas olukorras olevale partnerile, vara (laenud jms) ja pärandusega seotud küsimused, isikute üle piiri liikumisel üles kerkivad küsimused (elamisluba jms), kaitse lähisuhtevägivalla eest, partneri õigused meditsiinilise eriolukorra puhul (haiglaskäigud, otsustusõigus jms). – Järviste et al (viide 84), lk 8-9.
[6] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, vastu võetud 1950, jõustunud 1953, jõustunud Eesti suhtes 1996.
[7] Kodaniku ja poliitiliste õiguste pakt, vastu võetud 1966, jõustunud 1976, jõustunud Eesti suhtes 1992.
[8] Vabariigi Valitsuse 19. 08. 1997. a määrus nr 159 “Perekonnaseisuaktide koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste väljaandmise korra kinnitamine” (RT I 1997, 62, 1067; RT I 2007, 67, 418); Siseministri 07.07.2004 määrus nr 46 “Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste ja nende poolt väljaantavate tõendite vormide kehtestamine” (RTL 2005, 33, 473; RTL 2005, 51, 720).
[9] ÜRO inimõiguste komitee, Joslin vs Uus-Meremaa, avaldus nr 902/1999, komitee 17. juuli 2002 seisukoht, ÜRO dok. nr. CCPR/C/75/D/902 /1999; Euroopa Inimõiguste Kohus, Christine Goodwin vs Ühendkuningriigid (11.juuli 2002); Euroopa Inimõiguste Kohus, Karner vs Austria (24.07.2003).
[10] ÜRO inimõiguste komitee, X vs Kolumbia, avaldus nr 1361/2005, komitee 27.mai 2007 seisukoht, ÜRO dok. nr.CCPR/C/89/D/1361/2005; Karneri kaasus (viide 92).
[11] Christine Goodwin-i kaasus (viide 92).
[12] Õiguskantsler, Seisukoht samasooliste peresuhete seadustamise kohta, 01.2006 nr 6-1/060166/0600782.
[13] Kusjuures õiguskantsleri seisukoht ei sisalda isegi viidet Christine Goodwin-i kaasusele, mida peetakse üheks oluliseimaks ja pöördeliseimaks kaasuseks EIK viimase kümnendi praktikas.
[14] De Schutter, Homophobia and Discrimination on Grounds of Sexual Orientation in the EU Member States, Part I – Legal Analysis, FRA 2008, lk 59.
[15] Rahvusvahelise eraõiguse seadus (RT I 2002, 35, 217; RT I 2004, 37, 255).
[16] Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I 2006, 26, 191; RT I 2009, 62, 405).
[17] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜEMPs kohaldatav tekst, Euroopa Liidu Teataja L 158, 30. aprill 2004, lk 77-123.
[18] De Schutter (viide 98), lk 62-63; Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioon direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta, punkt 2.
[19] FRA, Thematic Legal Study on Homophobia and Discrimination on Grounds of Sexual Orientation (Estonia), February 2008, lk 14-15.
[20] L.Kampus, RE: Küsimus, e-maili vastus Marianne Meiorgile, 13.02.2008.
[21] Lisaks samasooliste abielude problemaatikale, on tõenäoline, et Eesti seadusandlus ei vasta täielikult EL direktiivi 2004/38 nõuetele ka teises aspektis. Direktiiv nõuab, et “püsiva ja nõuetekohaselt tõendatud” suhtega immigrandi partneri sisenemist ja elamist liikmesriigis “hõlbustataks” (Art 3(2b)). Näiteks on sellise iseloomuga suhe oma olemuselt juba registreeritud partnerlus (tõestatud vastava dokumentatsiooniga). EL kodaniku seadus aga “püsiva ja nõuetekohaselt tõendatud” suhte terminit ei tunne ning tunnistab üksnes suhteid, mida saab liigitada kas abieludena või leibkondadena. Leibkonda kuulumise tõestamine nõuab aga juba teistsuguseid ja oluliselt rohkem tõendusmaterjali. Lisaks on riigil oluliselt laiem otsustusõigus tegemaks kindlaks isikute vahelise suhte iseloomu või nende majansusliku või füüsilise sõltuvuse.
[22] Siseministri 07.07.2004 määrus nr 46 “Perekonnaseisuasutusele esitatavate avalduste ja nende
poolt väljaantavate tõendite vormide kehtestamine” (RTL, 98, 1559).
[23] Õiguskantsler, asi nr 9-4/1012, Õiguskantsleri 2005. aasta tegevuse ülevaade, 2006, lk 270.
[24] Õiguskantsler (viide 107), lk 269; samuti Õiguskantsler (viide 95), p 5.
[25] ÜRO Inimõiguste Komitee, Danning vs Madalmaad, avaldus nr. 180/1984, komitee 9. aprilli 1987 seisukoht, ÜRO dok. nr. CCPR/C/44/D/395/1990; Euroopa Inimõiguste Kohus, Shackell vs Ühendkuningriigid (27. aprill 2000 otsus).
[26] De Schutter (viide 98), lk 56.
[27] ÜRO Inimõiguste Komitee, Young v Australia, avaldus nr. 41/2000, komitee 18.09.2003 seisukoht, ÜRO dok. nr. CCPR/C/78/D/941/2000, ning X vs Kolumbia (viide 93).
[28] Euroopa Liidu Kohus, kohtuasi C-267/06 (1. aprill 2008), Tadao Maruko vs Versorgungsanstalt der deutschen Bühnen.
[29] Tadao Maruko kaasus (viide 112), ¶ 73.
[30] Joslini kaasus (viide 92), lk 15-16.
[31] De Schutter (viide 98).
[32] Õiguskantsler (viide 107), lk 266.
[33] Järviste et al (viide 84), lk 12.
[34] Halpern v. Canada (A.G.), [2002] O.J. No. 2714 (Ont. Div. Ct.), ¶ 122, 130; Minister of Home Affairs and another v Fourie and another, South African Constitutional Court, Case CCT 60/04, 1 December 2005, ¶ 86.
[35] Halpern-i kaasus (viide 119), ¶ 121; Fourie kaasus (viide 119), ¶ 111.
[36] Fourie kaasus (viide 119), ¶ 149-150; vt ka Halpern-i kaasus (viide 119), ¶ 107. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitab sama kui vaadelda §12 koos §-iga 14.