Võtmeteemad
- Usuühendused seisid vastu abiellumise õiguse laiendamisele LGBTQ+ inimestele abieluvõrdsust tagava seaduse vastuvõtmise eel.
- Usuühendused ootavad usulise autonoomia riigipoolse kaitse säilimist abieluvõrdsuse seadustamise järel.
- Riigi neutraalsuse ja usuühenduste siseasjadesse mittesekkumise (kui usuvabaduse) põhimõtte säilimise küsimus tõstatus 2022. aasta veebruarist alates muutunud julgeolekuolukorras, kus valitsusesindajad on mitmel puhul oodanud poliitilist lojaalsust väljendavate seisukohtade võtmist iseäranis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhilt, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugenilt.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengud
Ajalooliselt luterlik-protestantlik Eesti ühiskond on tänaseks muutunud valdavalt usu- ja kirikukaugeks – 2021. aasta rahvaloenduse andmetel pidas mõnda usku omaks 29% ning suurimad usud olid õigeusk (16%) ja luterlus (6%).[1]
Taasiseseisvunud Eestis on usuvabaduse olukord olnud valdavalt hea – põhiseaduse § 40 ja § 41 kaitsevad usu- ja veendumusvabadust, lubavad usu- ja veendumuse väljendamist piirata avaliku korra, tervise või kõlbluse kaitseks ning nõuavad riigilt usuküsimustes neutraalsust ja erapooletust, kuna põhiseaduse §-i 40 kohaselt riigikirikut ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohtus ei ole olnud Eestit puuduvat usuvabaduse kaasust ning kasvav religioosne mitmekesisus pole seni toonud kaasa tõsiseid kohtukaasusi usuliste vähemuste diskrimineerimise osas.
Koroonakriisi-aegses eriolukorras (12.03.2020 kuni 17.05.2020) ja hiljem valitsuse poolt kasutatud erimeetmetega kehtestati piirangud ka usuühendustes. Et valitsus piiras usuühenduste tegevust vastavalt riigile antud õigusele piirata usuvabadust kaitsmaks igaühe õigust elule (põhiseaduse § 16), olid toonased piirangud kooskõlas inimõiguste ja usuvabaduse kaitse normidega.[2]
Põhiprobleemiks 2022. aasta Eestis oli Euroopa rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjoni (ECRI) raporti[3], Ameerika Ühendriikide valitsuse rahvusvahelise usuvabaduse aruande[4] ja Freedom House’i raporti[5] hinnangul mitte puudujäägid usuvabaduses (mida hinnati kas maksimaalse skooriga või positiivselt), vaid abieluvõrdsuse puudumine perekonnaõiguses. Võrdsusõiguste ohustamise võimalikkust peeti kõrgeks eelkõige seoses Eesti Konservatiivse Erakonna (EKRE) seksistlike, homofoobsete või äärmusrahvuslikuna tajutud mõtteavalduste pärast ning EKRE kuulumisega ka Jüri Ratase teise valitsuskoalitsiooni (2019. aasta aprillist kuni 2021. aasta jaanuarini). Lahus poliitilistest erakondadest, tõi ECRI eraldi välja ühiskonnas dokumenteeritud moslemivastasust ja antisemitismi.
Nii nagu ka neli aastat varem[6], esitas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN)[7] 2023. aasta valimiste eel omad ettepanekud Riigikokku kandideerivatele erakondadele. Kõige positiivsemalt EKNi ootustele vastasid Keskerakond (kelle programmis oli eraldi sektsioon teemal „Kirikud ja kogudused“ ning kirikute rolli ja tegevust puudutavaid EKNi ootusi kajastati enim) ning kõige otsesemalt kristlik-konservatiivseid väärtusi esindav Isamaa.[8] Need kaks erakonda olid vastavalt Kaja Kallase esimeses (Keskerakond oli valitsuses 2021. aasta jaanuarist kuni 2022. aasta juulini) ja teises (Isamaa oli valitsuskoalitsioonis juulist 2022 kuni aprillini 2023) valitsuses.
EKN avaldas 2019. aasta valimiste eel oma ootustes erakondadele soovi kinnistada mehe ja naise vaheline abielu põhiseaduses.[9] Ka 2023. aasta valimiste eel oli EKN seisukohal, et seadusloomes ei tohi hägustada või rikkuda abielu tähendust „ühe mehe ja ühe naise liiduna“[10], mistõttu tajusid abieluvõrdsuse pooldajad kirikutes blokeerivat või pärssivat ohtu abiellumise õiguse laiendamisel LGBTQ+ inimestele.
Aprillis 2023 ametisse astunud Kaja Kallase kolmas valitsus (Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Eesti 200) koosnes kirikukaugematest erakondadest[11] ja lõpetas kuu aega pärast ametisse astumist 1995. aastast toiminud Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku (EELK) ja valitsuse vahelise koostöökomisjoni[12] ning ehkki loobutud pole igasugusest koostööst kirikutega, ei pooldata siiski kirikute aktiivset osalust poliitikakujundamise protsessis.
2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa Föderatsiooni täiemahuline sissetung Ukrainasse tekitas kahes faasis usuvabadusega seotud küsimuse, kuna valitsusel oli ootus, et kirikute juhid üldiselt, aga iseäranis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) juht võtaks vastu ühemõttelise seisukoha alguses Venemaa sõja kohta Ukrainas (märtsis 2022) ning hiljem (oktoobris 2022) Moskva patriarh Kirilli 25. septembri jutluses väljendatud ühe lause osas, milles väideti, et lahingus hukkuv vene sõdur saab pattudest vabaks. Mõlemal puhul MPEÕK juht metropoliit Eugeni viimselt tegi, mida temalt oodati – andis allkirja EKNi Venemaa agressiooni hukkamõistvale ühisavaldusele[13] ja väljendas mittenõustumist[14] patriarh Kirilli mõtteavaldusega. Siiski nägid kirikute esindajad valitsusliikmete (eelkõige justiits- ja siseministri) nõuetes ja ootustes usuvabaduse probleemi[15] ja liigset riigipoolset sekkumist usuühenduste tegevusse.[16]
Seadusandlikud arengud
19. juunil 2023 võttis Riigikogu vastu perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mille president kuulutas välja 27. juunil 2023 ning mis jõustub 1. jaanuaril 2024.[17] Seadus andis samast soost isikutele õiguse abielluda ja koos lapsendada.
Abieluvõrdsuse tagamine LGBTQ+ paaridele vähendab seda kartust, et LGBTQ+ õiguste võrdset kaitset võiksid avalikus sfääris mõjuvõimu omavad usuühendused suuta blokeerida, ent samas ei lahenda see seadus inimõiguste ja kollektiivse usuvabaduse vahekorra küsitavusi, vaid nihutab fookuse rohkem ühiskonna tasandilt usuühenduse omale. Muutunud õiguslik olukord võimaldab uuel moel tõstatada küsimusi usuühendustele tagatud diskrimineerimist puudutavatest eranditest nt võrdse kohtlemise seaduses[18] (§ 10), kus registrisse kantud usuühendused oma usku tunnistades ja praktiseerides seavad omi nõudeid ja reegleid paaridele, keda nad laulatavad või kutsenõudeid inimestele, kes kandideerivad vaimuliku ametisse. Näiteks ei saa katoliku kirikus preestripühitsuse sakramendi saanud ja abielutuse tõotuse andnud vaimulik osa abielusakramendist.
Kui varem oli usuühenduste siseselt rohkem küsimus nende vaimulike usuvabadusest, kes abieluvõrdsust pooldasid (tolles ajas erines nende hoiak riigi seadusandluses sätestatust), siis peale abieluvõrdsuse seadustamist tõstatub küsimus nende isikute usuvabaduse kaitsest, kes usuliste veendumuste tõttu samasooliste abielu ei toeta.
Ehkki valitsus ja riik on usuühendustest viimastel aastatel mõneti kaugenenud (lisaks eespool mainitud koostöökomisjoni lõpetamisele on oluliselt vähendatud kaplaniteenistust Eesti kaitseväes)[19], järgitakse endiselt riigi neutraalsuse põhimõtet[20], mille kohaselt riik ei saa võtta seisukohta usuühenduste usku puudutavate küsimuste suhtes ja peab kaitsma usuühenduste õpetuslikku autonoomiat. Ka abieluvõrdsuse seadustamise järel kinnitab riik abielu sõlmimist vaimulike poolt vastavalt nendele nõuetele, millele registreeritud usuühenduses abielu vastama peab. Ka puudub endiselt otsene viide ilmalikkusele kui põhiseaduslikule põhimõttele Eestis.[21] Teisitimõtlemist usuühenduses kaitseb eelkõige kaitstud õigus usuühendusest lahkuda. Usuühenduse õpetuslike seisukohtade üle otsustatakse usuühenduste siseselt.
Statistika ja uuringud
Religioossus Eesti ühiskonna eri osades on muutumas vähemaks ja rohkemaks samaaegselt. Peavoolu kultuur võõrandub religioonist – 2021. aasta rahvaloenduse[22] andmetel on langenud vähemalt 15-aastaste seas: usklikkus üldiselt (2011 ei pidanud ühtegi usku omaks 54%, 2021 aga 58%), end luterlasteks pidavate hulk (2011 oli 10%, 2021 aga 8%) ning usklikkus eestlaste seas (19%-lt 17%-le). Samas ajavahemikus aga on olnud kasvutrendis õigeusk (vastavalt 14% ja 16%), katoliiklaste osakaal (0,4%-lt 0,8%-le) ja moslemite osakaal (0,1%-lt 0,5%-le). Usklikkus on kasvanud ka Eestis elavate venelaste seas (51%-lt 54%-le).
SafeNeti projekti[23] raames tehtud vaenukõne monitooringutes on leitud, et usulised tõekspidamised on võrdlemisi levinud vaenu sihtmärgiks olev tunnus eestikeelses sotsiaalmeedias.
Trendid ja tulevikuvaade
Uuteks teemapüstitusteks on erakoolide õigus ilma riiklikku rahastust kaotamata õpetada sellist käsitlust abielust ja perekonnast, mis ei poolda abieluvõrdsust. 14.06.2023 Riigikogu infotunnis[24] tõdes haridusminister Kristina Kallas, et võrdsed õigused samasooliste paaridele on ühiskonnas kokku lepitud, neist kokkulepetest lähtuvad õppekavad ning kõik koolid omakorda peavad lähtuma riiklikust õppekavast.
Koolide teemal on viidatud ka usundiõpetuse liialt väiksele osakaalule Eesti hariduses. Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee on korduvalt kutsunud üles Eesti koolide õppekavades andma rohkem teavet rahvusvähemuste traditsioonide ja religiooni kohta.[25]
Juhtumikirjeldus
Eesti usulisel maastikul puudub usuühendus, mis tunnustaks abieluvõrdsust. Abieluvõrdsuse seadustamise järel üks kirikutest – Eesti Metodisti Kirik – võttis veelgi selgemalt negatiivse seisukoha ning astus välja üleilmsest Ühinenud Metodisti Kirikust, kuna viimases on hakatud „aktsepteerima homoseksuaalsete inimeste laulatamist ja ka preestriks õnnistamist.“[26] Kuniks Eestis puudub usuühendus, mis aktsepteerib oma usulistest veendumustest ja õpetustest lähtuvalt samasoolisi abielusid, on viimastel võimatu leida usuühendust, mis neid samaväärsete koguduseliikmetena aktsepteeriks. Kuidas saavad nad nii praktiseerida kollektiivset usuvabadust[27] – igaühe usuvabadust, mis kätkeb õigust „kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu“[28]?
Ka ei saa neutraalsuspõhimõtet järgiv riik usuühendusi sellistes õpetuslikes küsimustes sundida. Usuühendustes olevad teisitimõtlejad on kaitstud õigusega ühendusest lahkuda. Kuidas saab siis „selles juhtumis“ tulla muutus? Kõige õiguspärasemalt saab muutus tulla usuühenduste õpetuslike seisukohtade ümbertõlgendamise teel ning selleks on abieluvõrdsuse seadustamine andnud uue konteksti.
Soovitused
- Ajal, mil valitsus ja riik distantseerub usulistest ühendustest ja ühiskond peavoolus võõrandub nii usuühendustes olevatest õpetustest, usuühendustes osalemisest ja nendega samastumisest, on soovitatav riigile järgida nii neutraalsus-printsiipi, kaitsta tasakaalustatult vabadust uskuda, mitte uskuda ning ka kollektiivse usupraktika autonoomiat (kõik on euroopalikud õigusnormid).
- Ümber hindamist vajab ka usuõpetuse marginaalne osa koolihariduses nii usulis-kultuurilise mitmekesisuse väärtustamise ja radikaliseerumise ennetamise vaatest kui ka seetõttu, et eri ühiskonna rühmades on mitmed usundid (islam, katoliiklus, õigeusk) kasvutrendis.
[1] Statistikaamet. 2021. Rahvastiku demograafilised ja etnokultuurilised näitajad.
[2] Rohtmets, P., Kiviorg, M. 2020. Priit Rohtmets ja Merilin Kiviorg: usuvabadus – inimõigus või võluvõtmeke, ERR, 23.12.2020.
[3] Euroopa rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjon (ECRI). 2022. ECRI aruanne Eesti kohta (kuues seiretsükkel), 29.03.2022.
[4] Ameerika Ühendriikide välisministeerium. 2022. Estonia 2022 International Religious Freedom Report.
[5] Freedom House. 2022. Freedom in the World: Estonia.
[6] Eesti Kirikute Nõukogu. 2018. Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekud erakondadele seonduvalt Riigikogu valimistega.
[7] Eesti Kirikute Nõukogu. 2022. EKNI ettepanekud 2023. aasta Riigikogu valimisteks, 22.11.2022.
[8] Kilp, A. 2023. Kallase kolmas valitsus ei saa ilma Eesti 200-ta, Eesti Kirik, 25.01.2023.
[9] Eesti Kirikute Nõukogu. 2018. Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekud erakondadele seonduvalt Riigikogu valimistega.
[10] Eesti Kirikute Nõukogu. 2022. EKNI ettepanekud 2023. aasta Riigikogu valimisteks, 22.11.2022.
[11] Viilma, U. 2023. Ristiinimese valimislabürint. Pilk erakondade valimislubadustele, Postimees, 22.02.2023.
[12] Kiisler, I. 2023. Valitsus lõpetas EELK ja valitsuse ühiskomisjoni töö, ERR, 27.05.2023.
[13] Eesti Kirikute Nõukogu. 2022. Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikute juhtide avaldus seoses sõjategevusega Ukrainas ja sõjapõgenike vastuvõtmisega Eestis, 17.03.2022.
[14] ERR. 2022. Metropoliit Eugeni: ma ei jaga patriarh Kirilli sõnu, 12.10.2022.
[15] Remmel, M. 2023. Toward Integrity and Integration of the Church(es) Relating to the State in the Secularized Cultural Context of Estonian Society, Religions 14(3), 398, 15.03.2023.
[16] Viilma, U. 2022. Urmas Viilma: rahu – pidage hoogu!, ERR, 07.10.2022.
[17] Riigi Teataja. 2023. Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, RT I, 06.07.2023, 6.
[18] Riigi Teataja. 2008. Võrdse kohtlemise seadus, RT I, 22.10.2021, 11.
[19] BNS. 2021. Kirikute Nõukogu: kaplaniteenistuse kaotamine on vastuvõetamatu, Postimees, 20.05.2021.
[20] Kiviorg, M. 2012. Religiooni puudutavate õigusaktide analüüs.
[21] Kiviorg, M. 2015. Religion and the Secular State in Estonia, Madrid: Universidad Complutense Madrid.
[22] Statistikaamet. 2021. Rahvastiku demograafilised ja etnokultuurilised näitajad.
[23] Grossthal, K. 2023. Eestikeelses sotsiaalmeedias vaenatakse enim pagulasi ja seksuaalvähemusi, Eesti Inimõiguste Keskus, 27.06.2023.
[24] XV Riigikogu. 2023. XV Riigikogu, I istungjärk, infotund, 14.06.2023.
[25] Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni nõuandekomitee. 2022. Viies arvamus Eesti kohta, 03.02.2022.
[26] ERR. 2023. Eesti Metodisti Kirik lahkus LGBT-õiguste pärast üleilmsest kirikust, 21.08.2023.
[27] Kilp, A. 2017. Estonia: Religious Association Restrictions of Same-Sex Couple Religious Rights.
[28] Riigi Teataja. 1996. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, RT II 2010, 14, 54.
