Võtmeteemad
- Ukraina sõja tõttu Eestisse saabunud suur sõjapõgenike hulk seadis suure koormuse alla nii avalike teenuste kui ka avalike hüvede pakkumise, sealhulgas senisest märkimisväärsema vastutuse Eesti haridussüsteemile.
- Eesti lõimumisalane taristu – nii riigivalitsemine kui ka ühiskondlik ruum – on sellele vaatamata vastu pidanud üsna hästi.
- Ukraina sõda ning sellest tulenevad ühiskondlikud minikriisid Eestis kinnitavad taaskord, et lõimumine ei ole lineaarne ega ühesuunaline protsess, mida saaks võtta iseenesestmõistetavalt või hallata n-ö „käivita ja unusta“ režiimil.
Poliitilised ja institutsionaalsed arengud
Eesti lõimumispoliitikat ja rahvusvähemuste olukorda on siinse aastaaruande perioodi jooksul kahtlemata enim mõjutanud Venemaa invasioon Ukrainasse 24. veebruaril 2022. Sellest on olnud tingitud mitmed poliitilised, institutsionaalsed, aga ka seadusandlikud ning üldised ühiskondlikud arengud Eestis. Neist kolm peamist on väljatoodud alljärgnevalt.
Eesti lõimumispoliitikat on 2022. ja 2023. aastal ennekõike raamistanud „Sidusa Eesti arengukava 2021–2030“, milles on peamiste eesmärkidena mh sedastatud Eesti rahvusriigi kestlikkuse hoidmine ning Eesti ühiskonna sidususe, lõimumise ja ühtekuuluvustunde toetamine.[1] Arengukava on jaotatud neljaks programmiks, millest kitsamalt lõimumisvaldkonda puudutav sisaldub programmis „Kohanemist ja lõimumist toetav Eesti“ (nn lõimumis-, sh kohanemisprogramm), ning mille eestvedaja on Kultuuriministeerium.[2] Laias laastus jätkab arengukava Eesti rahvusvähemuste suunal sarnaseid tegevusi, mida on ellu viidud ka viimastel aastatel, seega rahvusvähemuste inimõiguste vaates märkimisväärseid muutusi ei ole ning olukorda võib pidada sarnaseks nagu eelmistel perioodidel.
Ukraina kriisi taustal ja sidusa Eesti arengukava üldeesmärkide võtmes koostati 2022. aasta sügisel nn sidususe plaan, mis loodi kahasse Kultuuriministeeriumi ja teiste seotud ministeeriumitega. Selle plaani peamine eesmärk oli Ukraina sõja taustal tagada Eesti ühiskonna stabiilsus ja sidusus, võimalike konfliktide ennetamine ning tugevad kogukondade vahelised suhted.[3] Plaaniga seati aastateks 2022–2023 neli alaeesmärki: toetada ühist info- ja väärtusruumi, hoolivat ja ühtset riiki, eestikeelset ja -meelset haridust ning kogukondlikkust ja ühtekuuluvustunnet.[4] Kas ja kuidas selle plaani rakendumine toimis, st milline on olnud selle mõju seatud eesmärkidele, on täna siiski veel vara hinnata.
Oodatult intensiivistusid Ukraina sõjaga seonduvalt Eestis ka enamik tavapäraseid nn „vene küsimusega“ seotud teemad: küsimus rahvusvähemuste lojaalsusest Eesti riigile, kuuluvus või mittekuuluvus eestikeelsesse inforuumi, kodakondsuse ja valimisõigusega seotud küsimused ning eesti õppekeelele üleminek vene õppekeelega koolides.
Ühe olulise institutsionaalse arenguna tasub ära märkida veebruaris 2022 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) poolt Venemaa föderaalsete telekanalite edastamise keelustamine Eestis. Selle üheks eesmärgiks oli takistada valeinfo levikut Eestis elava venekeelse elanikkonna hulgas.[5] Venekeelne inforuum ja vene telekanalite jälgimine, sh eri meediakanalite usaldamine või mitte-usaldamine Eesti venekeelse elanikkonna hulgas on aastate jooksul olnud regulaarselt üheks Eesti ühiskonna lõimumise mõõdikuks. Selle muutust on jälgitud pea enamikes integratsiooni monitooringutes alates juba aastast 2000. Viimased arengud ongi näitamas, et Eesti venekeelne elanikkond on loobumas üha enam Venemaa kanalite jälgimisest, sh on vähenemas nendesuunaline usaldus, kuid liikumas ollakse üha rohkem sotsiaalmeediasse.[6]
Teine poliitiline ja institutsionaalne areng, mis samuti osati hoogustus Ukraina sõjast tulenevalt, oli Riigikogu poolt detsembris 2022 vastuvõetud otsus täielikule eestikeelsele õppele üleminekuks vene õppekeelega koolides. Üleminek eesti õppekeelele on planeeritud toimuma esimesena lasteaedades ning 1. ja 4. klassides 2024/2025. õppeaastal, lõplikult on planeeritud see lõpule viidama 2029/2030. õppeaasta alguseks.[7] Nii nagu ka 2011. aastal lõppenud üleminek vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmetes, tekitas see laiemaid arutelusid taolise ülemineku võimalikkusest: positiivsete ootustena nähakse lõplikku loobumist Nõukogude Liidu aegsest taagast ja ühest pidevast vaidluskohast Eesti ühiskonnas, Eesti julgeoleku- ja väärtusruumi ühtlustamist[8], võrdse(ma)te võimaluste loomist kõikidele noortele[9], kuid takistustena nähakse nt sobiva (eestikeelse) õpetajaskonna puudumist või olemasolevate õpetajate piisaval tasemel eesti keele oskuse puudumist[10], koolide juhtkondade valmisolekut[11], aga ka võimalikku riivet inimõigustega[12] jmt.
Kolmas areng tuleneb Eesti haridussüsteemi suundunud suurest arvust Ukrainast pärit sõjapõgenikest lastest. See kasvatas märkimisväärselt õpetajate töökoormust, mis tulenes osati nii keelebarjäärist õpilase ja õpetaja vahel, õppekavade erinevusest Eesti ja Ukraina vahel, kuid ka tugispetsialistide puudusest jm.[13] Teisalt tulenesid osad murekohad ka koolide oskusest (või selle puudumisest) tegutseda kakskeelses ja mitmekeelses klassiruumis – asjaolu, mis on varem välja tulnud ka Eesti õpetajaskonna valmisolekust rändetaustaga või muukeelse õpilase õpetamisel.[14] Hoolimata suurtest väljakutsetest on kitsamalt inimõiguste kaitse vaates tegemist siiski positiivse olukorraga, kuna Eesti on näidanud välja selgelt soovi ja suutnud ka toetada ning lõimida Ukrainast pärit õpilased suuremal või vähemal määral edukalt Eesti haridussüsteemiga. Sealhulgas tasub hea näitena välja tuua Vabaduse Kooli loomise, mis pakub Ukraina sõjapõgenikest noortele võimalust omandada põhi- ja keskharidust.[15]
Seadusandlikud arengud
Tõukudes Ukraina sõjast, esitati aprillis 2022 Riigikogule seaduseelnõu ettepanek (594 SE), mille eesmärk oli tunnistada kehtetuks Eestis elavate välismaalaste (välja arvatud Euroopa Liidu kodanike) hääletamisõigus kohalikel valimistel.[16] Eelnõu fookus oli ennekõike välistada Eestis elavate Venemaa ja Valgevene kodanike hääletamine kohaliku omavalitsuse valimistel. Kuigi eelnõud vastu ei võetud, tekitas see ühiskonnas olulise debati, sh küsimuse sellest, kas see oleks vastuolus põhiseadusega, kas ja mil määral peaks olema mittekodanikel õigus läbi valimiste kaasa rääkida kohaliku elu korraldamises, aga ka selle, mida tooks taoline muudatus kaasa Eesti venekeelse elanikkonna suunal – näiteks tõrjumise ühiskonnast või otsese diskrimineerimise kodakondsuse põhiselt.[17] Augustis 2023 valmis Justiitsministeeriumi eestvedamisel seaduseelnõu kavand, mille eesmärgiks on samuti piirata agressorriikide kodanike õigust osaleda kohalikel valimistel.[18] Täpsem avalik info eelnõu ning selle aluseks oleva mõjuanalüüsi kohta siiski veel puudub.[19]
Statistika ja uuringud
Lõimumisvaldkonda ja rahvusvähemusi puudutavatest olulisimatest uuringutest tasub ära nimetada järgmised: analüüs Vene-Ukraina sõja pikaajalisest mõjust Eestile rahvastiku ning lõimumise valdkonnas (2022)[20], uuring rahvusvahelise kaitse taotlejatele ning tagasisaadetavatele suunatud nõustamisteenusest Eestis (2023)[21], küsitluse tulemused Ukraina õpilaste rahulolu kohta Eesti koolides (2023)[22], uuring uussisserändajast lapse kohanemisest Eesti koolis ja koolide valimisolek mitmekultuuriliseks õpikeskkonnaks (2022)[23], Eesti rändestatistika ülevaade lõimumise- ja rändevaldkonna paremaks mõtestamiseks (2023)[24] ning EMNi rändepoliitika aastaraport (2023).[25]
Lootustandvad ja head praktikad
Lootusandev ja tunnustust vääriv on Eesti koolide hakkamasaamine Ukrainast pärit õpilastega. Kuigi muresid, hirme ja väljakutseid oli ning on jätkuvalt veel väga palju, leiti ja leiutati Eesti koolide poolt – ilma suurema toeta ja üle kogu Eesti – palju häid, toimivaid ja innovatiivseid praktikaid muukeelsete ja rändetaustaga laste lõimimiseks koolisüsteemi ja õppetöösse.
Olulisemad avalikud arutelud
Olulisim avalik arutelu käsitletaval perioodil toimus augustis 2022 seoses Nõukogude Liidu sõjamonumentide teisaldamisega. Selle arutelu keskmesse tõusis ennekõike just Narva-Jõesuus oleva tank-monumendi teisaldamisele Viimsi sõjamuuseumisse eelnev ning järgnev aeg. Sõna võeti nii tanki eemaldamise kui ka jätmise suunal. Peamiste pooltargumentidena toodi välja punamonumentide ja okupatsioonisümbolite lõplik teisaldamine avalikust ruumist ja sellega Eesti komberuumi kaitsmine, Eesti kultuurikeskkonna kaitsmine ja Eesti riigi kehtestamine Narvas; vastuargumentidena toodi välja aga sellega lõimumispoliitika nullimine, Venemaa võimalik hukkamõist, Narva venekeelse elanikkonna sümbolväärtuste hävitamine ja alavääristamine, põhiseaduslike vabaduste rikkumine jmt.[26] Kuivõrd teisaldamisele järgnenud olukord kulmineerus ilma suuremate konfliktideta, võime oletada, et Eesti lõimumispoliitika vaates on need mõjud pigem lühiajalised ning ka inimõiguste vaates ei olnud tegemist olukorraga, mis oleks rahvusvähemuste õigusi riivanud.
Trendid ja tulevikuvaade
Lõimumispoliitika on pikaajaline protsess koos oma tõusude ja mõõnadega. Hoolimata vaadeldud perioodil asetleidnud murrangulistest sündmustest on Eestil olemas plaan ja struktuur erinevate väljakutsetega toimetulekuks. Ukraina sõda näitas, et Eesti on võimeline kriisidele kiiresti ja paindlikult reageerima ka tulevikus, sh leidma nutikaid ja innovatiivseid lahendusi (nt Eesti õpetajaskonna töö suure hulga õpilaste lõimimiseks haridussüsteemi). Seega võib olukorda Eesti lõimumispoliitikas pidada vaadeldud perioodil heaks.
Soovitused
- Kuigi lihtne on käsitleda kõiki rahvusvähemusi ühesuguselt mõtleva ja käituva rühmana, erinevad rahvusvähemuste hoiakud oma rahvusrühma sees sageli märkimisväärselt. Varasemad, sh pärast Venemaa uut agressiooni Ukrainasse läbiviidud uuringud näitavad selgelt, et kui mitte suure enamuse, siis vähemalt üle poole Eesti venekeelse elanikkonna hoiakud Venemaa suunal on hukkamõistvad ning endid peetakse seotuks Eestiga. Seega tuleb püüda erinevates avalikes aruteludes, aga ka poliitikakujundamises nende erinevustega arvestada, et mitte eemale tõugata seda suurt hulka Eestile lojaalset elanikkonna osa.
- Seni on veel põhjalikult uurimata Eesti venekeelse ja ukrainakeelse elanikkonna omavahelise suhestumise muutus pärast Ukraina sõda. Kuna lõimumine või rahvussuhted ühiskonnas ei toimu mitte ainult etniliste eestlaste ja muukeelse elanikkonna vahel, vaid see toimub ka erinevate rahvusvähemuste endi sees ja vahel, on oluline selle dünaamika jälgimine ning vajadusel konfliktihaldusmeetmetega sekkumine.
[1] Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium. Sidusa Eesti arengukava 2021–2023.
[2] Kultuuriministeerium. Sidus Eesti: lõimumine, sh kohanemine 2023–2026.
[3] Kultuuriministeerium. 2022. Kultuuriminister: sidususe plaan keskendub eesti keelele ja meelele, 13.10.2022.
[4] Kultuuriministeerium. 2022. 2022 tõi tulemused turbulentsusest hoolimata, 29.12.2022.
[5] Klementi, J. 2023. Muutus aastaga: Vene kanaleid vaadatakse ja usutakse oluliselt vähem, ERR, 09.03.2023.
[6] Mägi, E. et al. 2020. Eesti ühiskonna lõimumise monitooring 2020, Kultuuriministeerium.
[7] Haridus- ja Teadusministeerium. Eestikeelsele haridusele üleminek.
[8] Pärismaa, S. 2022. Enam pole aega ühtsele Eesti koolile üleminekuga viivitada, Õpetajate Leht, 16.09.2022.
[9] ERR. 2022. Riigikogu kiitis heaks eestikeelsele õppele ülemineku, 12.12.2022.
[10] Ibid.
[11] Käosaar, I. 2023. Üleminek eestikeelsele õppele on kui rätsepaülikonna õmblemine, Põhjarannik, 30.03.2023.
[12] ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Amet (OHCHR). 2023. Estonia: New law banning mother-tongue education for minorities may violate human rights, warn UN experts, 17.08.2023; Lomp, L-E. 2023. Tallinna abilinnapea võrdleb eestikeelsele haridusele üleminekut inimõiguste rikkumisega, Postimees, 17.09.2023.
[13] Kindsiko, E. 2023. Ukraina lapsed Eesti hariduses, Arenguseire Keskus.
[14] Kaldur, K., Pertsjonok, N., Mäe, K., Adamson, A.-K., Khrapunenko, M., Jurkov, K. 2021. Uussisserändajast lapse kohanemine Eesti üldhariduskoolis: Olukord, tugisüsteem ja valmisolek mitmekultuuriliseks õpikeskkonnaks, Balti Uuringute Instituut.
[15] Vabaduse Kool.
[16] Eelnõude infosüsteem. 2022. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (594 SE), 25.04.2022.
[17] Altosaar, A. 2022. Valimisõiguse äravõtmise eelnõu võib saada homme toetust, Postimees, 20.09.2022; Õiguskantsler. 2022. Arvamus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (594 SE) kohta, 12.09.2022; Kelomees, H. 2023. Vene kodanikelt valimisõiguse äravõtmise plaan on savijalgadel. See ei saa ilmselt teoks, Eesti Päevaleht, 20.08.2023; Raiste, A. 2022. Vene kodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse äravõtmine on takerdumas, ERR, 25.09.2022.
[18] Kiisler, I. 2023. Minister: Vene kodanike hääletusõigus häirib Eesti rahu ja julgeolekut, ERR, 16.08.2023.
[19] Kook, U. 2023. Justiitsministeerium pani AK-templi Vene kodanike valimisõiguse analüüsile, ERR, 17.08.2023.
[20] Piirits, M. et al. 2022. Vene-Ukraina sõja pikaajalised mõjud Eestile. Rahvastik, lõimumine, väliskaubandus, Arenguseire Keskus.
[21] Kaldur, K. et al. 2023. Rahvusvahelise kaitse taotlejate ja tagasisaadetavate nõustamisteenuse analüüs, Balti Uuringute Instituut.
[22] Peetsalu, E. 2023. Ukraina õpilased Eesti koolis. Õpilaste rahuloluküsitluse analüüs, Haridus- ja Teadusministeerium.
[23] Kaldur, K. et al. 2021. Uussisserändajast lapse kohanemine Eesti üldhariduskoolis: olukord, tugisüsteem ja valmisolek mitmekultuuriliseks õpikeskkonnaks, Balti Uuringute Instituut.
[24] Euroopa rändevõrgustiku (EMN) Eesti kontaktpunkt. 2023. Rändestatistika 2018–2022.
[25] Anniste, K. et al. 2023. Rändepoliitika aastaraport 2023. Euroopa rändevõrgustiku (EMN) Eesti kontaktpunkt.
[26] ERR. 2022. Toom tanki teisaldamisest: kõik integratsiooni pingutused on ära nullitud, 16.08.2022; Kaljulaid, K. 2022. Kersti Kaljulaid: tanki äraviimine integratsiooni vilju ei hävitanud, ERR, 18.08.2022; Taro, K. 2022. Külli Taro: meil saadakse demokraatiast ja vabadusest väga erinevalt aru, ERR, 22.08.2022; Hõbemägi, P. 2022. Kas sai selgeks, et Eesti Vabariigiga ei jamata? Postimees, 17.08.2022.
