Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad
Sõnavabadus on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) 10. artiklis ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) paragrahvides 44–46. Sõnavabadus on oluline nii iseseisvalt kui teiste vabaduse teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena ning sisaldab vabadust väljendada mõtteid ja levitada informatsiooni – kirjalikult, suuliselt, piltide kujul või muul viisil – ning õigust teavet saada. Sõnavabaduse alla kuuluvad meediat puudutavad seadused, ligipääs teabele ja andmekaitse. Sõnavabadust saab teatud olukordades ja teatud tingimustel piirata teiste õiguste (näiteks privaatsuse) kaitseks, julgeolekukaalutlustel, vihakõne piiramiseks või muudel põhjustel nagu ringhäälingu litsentseerimine.
Ka 2014. ja 2015. aasta kohta võib väita, et sõnavabaduse olukord Eestis on üldiselt hea ja on seda olnud juba pikemat aega, mis tähendab et sõnavabaduse seisund on piisavalt stabiilne. Eesti meediamaastik on väikese riigi kohta kaunis mitmekesine. Internetimeediat tarbitakse palju. Poliitilist survet meediale on rahvusvahelises võrdluses vähe. See ei tähenda, et ei oleks probleeme – mida ka varasematel aastatel inimõiguste raportis on kajastatud. Osalt on need seotud probleemidega teistel aladel, nagu näiteks diskrimineerimine, poliitiliste parteide tegevuse läbipaistvus või maksumaksja raha kulutamine poliitiliseks propagandaks. Käesoleval perioodil on olnud eri teemadel (kooseluseadus ja pagulased) emotsionaalseid ja tihti teravaid debatte, mis on näidanud sõnavabaduse võimalikke negatiivseid tagajärgi, kui seadusandlus, näiteks vihakõne kohta, on puudulik.
2014. aastal äratas teatud rahvusvahelist tähelepanu tõik, et Eesti vahistas itaalia ajakirjaniku (endise Euroopa parlamendi saadiku), kellel on riiki sisenemise keeld, kuna teda kahtlustatakse riigivastase, Kremli-meelse tegevuse eest. Samal põhjusel vahistati ka paar vene ajakirjanikku . Muret tekitas üldiselt suurenenud propaganda vene meedias, mis oli osalt otseselt suunatud Eestis elavale venekeelsele elanikkonnale. Euroopa Liidu (EL) tasemel arutatakse kas ja kuidas saaks EL toetada korrektset venekeelset meediat ja erapoolseid uudiseid Euroopas ja Venemaal. Siinjuures on oluline venekeelse kanali loomine Eesti Rahvusringhäälingu juurde. Kanal alustab saateid 2015. aasta 28. septembril.
Oluline sündmus, mida kajastati eelmises raportis ja mis oli aktuaalne ka 2014. ja 2015. aastal, oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus kaasuses Delfi vs. Eesti Vabariik.[1] Kaasuse lõplik lahendus tuli 2015. aasta 16. juunil, kui suurkogu kinnitas EIK esimese otsuse, milles Eesti mõisteti õigeks.
Seadusandlikud arengusuunad
2015. aasta veebruaris kuulutati välja hasartmänguseaduse, meediateenuste seaduse ja reklaamiseaduse muutmise seadus. Peamiselt tegeleb seadusemuudatus mängija kaitsega ja puudutab meediat ainult seoses audiovisuaalses meedias avaldatavate sponsorteadetega.
Tehnilise Järelevalve Amet võttis 2013. aasta seadusemuudatusega üle võtnud Kultuuriministeeriumi ülesanded meedia alal. Muudatused meediateenuste seaduses jõustusid 2014. aastal. Üldiselt on uus süsteem kooskõlas Euroopa normidega, kuna kommunikatsiooni regulatsioon peaks hea Euroopas kehtiva tava kohaselt olema pigem sõltumatu ameti kui ministeeriumi vastutusalas.
Vaenu õhutamise vastaste paragrahvide muudatusi (eesmärgiga viia regulatsioon paremini kooskõlla Euroopa Liidu Nõukogu rassismi ja ksenofoobia vastase raamotsusega), mida viimased paar aastat on arutatud muuhulgas Justiitsministeeriumi poolt korraldatud ümarlaudadel, ei võetud ka 2014. aastal ja siiamaani 2015. aastal vastu. Paragrahv muudeti ainult selles ulatuses, et kuritegelikud ühendused ei ole enam eraldi nimetatud. 2015. aasta suvel kerkis vaenu õhutamine veelgi teravamalt poliitilise tähelepanu alla, seoses pagulasdebatiga. Eriti internetimeedias oli mitmed sõnumeid, mis paljude Euroopa riikide aktsepteeritud põhimõtete kohaselt hinnates ületasid selgelt keelatud vihakõne piiri. Septembri alguses ütles näiteks Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees, et vihakõne eest tuleks ette näha karistus kuid peaprokurör pidas vajalikuks vaadata üle kehtivad seadused.[2]
Juba 2014. aasta suvel arutati vihakõne debatis, et seadustes defineeritud avaliku ruumi mõiste peaks ümber hindama, et selgitada kas see saaks sisaldada ka internetti. Praegune justiitsminister Reinsalu mainis 2015. aasta septembris, et varem ettevalmistatud seaduseelnõu tuleks uuesti üle vaadata ja eri ringkondadega läbi arutada. Samas on ta väitnud, et sallivust on raske kriminaalõiguslikult konstrueerida.[3] Seega on lootust, et vajalikud seadusemuudatused võetakse menetlusse, kuid hetkel ei ole võimalik ütelda, millal see võiks aset leida.
Kohtupraktika
Riigikohus ei ole sõnavabaduse teemal 2014. aastal ühtegi põhiseaduse järelevalve asja otsustanud. Teatud seos teemaga on õiguskantsleri poolt algatatud 2014. aasta 20. märtsi otsusel kohtuasjas 3-4-1-42-13.[4] Riigikohus otsustas tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 251 lg 2 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi teatud jälitustoimingute põhjendatusega seoses. Kohtuasi on seotud sõnavabadusega selles aspektis, mis tegeleb teabele ligipääsuga. Kohus märgib, et: „Jälitustoimingutega töötleb riik isikuandmeid, tehes seda enamasti andmesubjekti eest salaja ehk varjates isiku eest nii andmete töötlemise fakti kui ka selle sisu“.[5] Kuigi see on olukorras vältimatu ei tohi see tähendada isiku kaitseks sätestatud reeglite puudumist. Õiguste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguse iga riive peab vastama põhiseaduse kõigile normidele, olema nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.
Riigikohtu tsiviilkolleegium otsustas 25. mail 2015. aastal kohtuasjas 3-2-1-55-15 Eerik-Niiles Krossi hagi suhtes Äripäeva vastu.[6] Hagi tegeles ebaõigete andmete ümberlükkamise või väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise ja mittevaralise kahju hüvitamisega. Riigikohus nõustus Maakohtuga, kuid muutis teatud määral põhjendust. Huvi pakub Riigikohtu hinnang, et hagi saab tagada ka juhul, kui väidete/väärtushinnangute avaldamisega on hageja mainele juba olulist kahju tekitatud ja kujundatud avalikkuses negatiivne arvamus. Kohus kirjutab, et kui isiku kohta on avaldatud ebaõigeid väiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid, on võimalik keelata kostjal kuni kohtuotsuse tegemiseni sääraste väidete avaldamine, et vältida kahju suurendamist. Samas toonitab kohus, et selline tulevikku suunatud sõnavabaduse piiramine peab olema võimalik vaid erandjuhul.[7]
Teine otsus siin käsitletaval teemal Riigikohtu tsiviilkolleegiumist tehti 18. veebruaril 2015. aastal kohtuasjas 3-2-1-159-14,[8] milles tühistati Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi uuele läbivaatamisele. Hageja Oleg Kozlov, kes kannab eluaegset vanglakaristust väitis, et Kanal 2 oma 26. aprilli 2013. aasta telesaates „Eluaegsed“, alandas tema väärikust ning riivas perekonna- ja eraelu puutumatust. Hageja väitel oli saade ühepoolne ning äärmiselt negatiivne. Riigikohtus oli peamiselt tegemist hageja kahjunõudega. Kohus mainib, et isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane, mis võib olla tingitud selle põhjendamatusest või väljendusviisist.
Delfi kaasus EIK-s, millest eelmise aasta aruandes pikemalt juttu oli, püsis jätkuvalt päevakorras. Nimelt kaevati Inimõiguste Kohtu otsus – mis toetas Eesti kohtute otsust, et Delfi vastutas interneti postituste eest – edasi kohtu suurkogusse. See on kaunis ebatavaline meede, mida kasutatakse siis, kui kohtu otsus kehtestab olulise pretsedendi. Delfi kaasus on oluline, kuna on esimene rahvusvaheline kohtuotsus internetikommentaaride kohta. Otsus[9] tehti juunis 2015. aastal ja suurkogu kinnitas EIK (ja seega ka eesti) otsuse.
Statistika ja uuringud
Lisaks seadustele ja kohtusüsteemile on Eestis eneseregulatsioonil põhinev süsteem. Kaebusi saab esitada Avaliku Sõna Nõukogule või Pressinõukogule. Trükimeediale lisaks osalevad süsteemis ka mõned ringhäälingu kanalid ning internetimeedia (Delfi). Kaebuste arv püsib aastast aastasse sarnane. 2014. aastal tehti 51 kaebust ja 43 otsust (2013. aastal vastavalt 56 ja 52). Kuni 2015. aasta 30. juunini oli esitatud kaebusi 34. Ka õigeksmõistvate ja taunivate otsuste vahekord püsib enam-vähem sama: 2014. aastal oli 21 õigeksmõistvat ja 22 taunivat otsust, 2015. aastal siiani 13 õigeksmõistvat ja 17 taunivat otsust (2013. aastal: 25 ja 27). Ainuke veidi suurem erinevus eelnevate aastatega seisneb selles, et 2014. aastal oli 7 eelkokkulepet ja 2015. aastal siiani 3 Neid on varem olnud vähem või mitte üldse.[10] Vaadates eri aastate statistikat, võib väita, et süsteem on üldiselt hästi teada ja toimib. Avaliku Sõna Nõukogu tegeleb meedia eetiliste küsimustega ja menetleb sel alal kaebusi. 2015. aasta veebruaris ei olnud veel 2014. aasta statistika nende kodulehel saadaval. Aastal 2013 oli Avaliku Sõna Nõukogus kaebusi 30 – vabastavaid otsuseid 10 ja taunivaid 8.[11] Avaliku Sõna Nõukogu võimaldab teha meedia teemadel avalikke pöördumisi oma koduleheküljel. Üldiselt on inimesed teadlikud eneseregulatsiooni olemasolust ja organid tegelevad nendele esitatud juhtumitega ettenähtud viisil.
Arutelu privaatsuse kohta on jätkunud ka 2014. ja 2015. aastal. Inimõiguste instituut viis 2014. aastal läbi ulatusliku uuringu Eesti elanike vaadetest privaatsuse kohta, eriti sotsiaalmeediaga seoses. Uuringut arutati inimõiguste konverentsil 2014. aasta detsembris. Uuring näitas, et inimesed panevad suurt rõhku isiku enda vastutusele moodsa meedia ja suhtlusvõrgustike kasutamisel.[12]
Hea praktika
Eesti seadusandlus ning eneseregulatsioon on Euroopas kehtivate reeglitega kooskõlas. Eestile omase hea praktikana võib jätkuvalt mainida e-riigi abil toimivat ligipääsu teabele. Rahvusvaheliselt tuntakse huvi selle vastu, et Eestis on inimestel lihtne internetist vaadata seda, kas erinevad asutused on nende andmeid vaadanud.
Olulisemad avalikud arutelud ja trend
2014. aastal tekitas Eesti ühiskonnas palju arutelu kooseluseadus, mille riigikogu oktoobris vastu võttis. Debatt oli kohati terav. Seadust on nimetatud taasiseseisvunud Eesti üheks kõige kirglikumalt menetletud seaduseks.[13] Meedia võimaldas väljendada erinevaid arvamusi ja kajastas üldiselt erinevaid vaatevinkleid professionaalselt. 2015. aastal on käsil veel teravam arutelu pagulaste teemal, nii meedias kui ka poliitilistes institutsioonides. Selles debatis on olnud mitmeid sõnavõtte, mis on olnud vihakõnele lähedased või ületanud neid piire, mis on suuremas osas Euroopa demokraatiates sätestatud. Peamine probleem on internetikommentaaridega. Internetikeskkonnas kasutatakse tihti väga toorest ja solvavat tooni. Vastuoluliste teemadega seoses on seda selgelt näha. Kuigi mitmed meediaväljaanded on loonud erinevaid süsteeme ebasobivate kommentaaride mahavõtmiseks ning üritavad suhtluskultuuri parandada, on siiski esinenud selgelt ebasobivaid kommentaare.
Peab meeles pidama, et sõnavabadus tähendab ka vabadust väljendada negatiivset ja isegi teatud määral ühiskonda lõhestavat infot, kui see ei ületa piiri ja ei lähe vaenu ja vägivalla õhutamiseni. Seega, terav debatt vastuolulistel teemadel võib küll tunduda negatiivne, kuid võib siiski ka olla märk sellest, et sõnavabadus toimib. Samas on säärane positiivne suhtumine vabasse meediasse võimalik ainult, kui siiski rakendatakse teatud piire. Parema suhtluskultuuri loomine on pikaajaline protsess, aga selles Eestis kahjuks erilisi edusamme näha ei ole. Lühiajalise lahendusena peaks looma reaalse võimaluse vägivallale õhutamist karistada.
Murettekitav trend käesoleval perioodil on suurenenud propaganda vene meedias. Seoses Krimmi okupatsiooniga Venemaa poolt ning Venemaa sõjalise tegevust ida-Ukrainas on meedia Venemaal muutunud aina propagandistlikumaks; sõltumatu meedia on piiratud, avalik kriitika valitsuse vastu on raskendatud. Teada on, et suur osa venekeelsest elanikkonnast tarbib suurelt osalt Venemaa meediat, mis tähendab, et nad elavad teisel meediamaastikul, kui enamik Eesti Vabariigi elanikkonnast ning saavad osa vene meedia propagandistlikust ning osalt vaenu ja vägivalda õhutavast toonist. Kuna propaganda on osalt suunatud just Eesti ja teiste Balti riikide vastu, on säärane meediaolukord muret tekitav, kuigi siiamaani ei ole suuremat mõju elanikkonnale märgata olnud.
Detsembris lühikest aega (kuni riigist lahkumiseni) vahistatud itaalia ajakirjaniku juhtum oli ka otseselt seotud Kremli propagandaga, kuna ajakirjanik on tuntud Kremli-meelsena ja teda kahtlustati selles, et ta tuli Eestisse vene mõjuoperatsioonides osalema. Ajakirjanik (kes on ka endine Euroopaparlamendi saadik) alustas 2015. aasta jaanuaris kohtuasja Eesti riigi vastu seoses sissesõidu keeluga.
Soovitus
Viimase paari aasta avalikud arutelud vastuolulistel teemadel, nagu kooseluseadus ning pagulased, on näidanud vajadust selgemate vihakõne reeglite järele. Soovitame lähemas tulevikus üle vaadata asjassepuutuvad seadused ning võtta menetlusse vajalikud seadusemuudatused.
[1] Delfi AS vs. Eesti. Kaebus 64569/09. 16.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105.
[2] „Palling: vihakõne pidamise eest tuleb ette näha karistus“. Postimees. 7.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/3319285/palling-vihakone-pidamise-eest-tuleb-ette-naha-karistus.
[3] „Reinsalu vihakõnest: sallivust on kriminaalõiguslikult väga raske konstrueerida“. ERR uudised. 8.09.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/v/eesti/337c459a-39e1-4599-adf4-194131f93558/reinsalu-vihakonest-sallivust-on-kriminaaloiguslikult-vaga-raske-konstrueerida.
[4] Lahendid. Riigikohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Kohtuotsus. Kohtuasja number 3-4-1-42-13. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222571298.
[5] Ibid. lõik 39.
[6] Lahendid. Riigikohus. Tsiviilkolleegium. Kohtumäärus. Kohtuasja number 3-2-1-55-15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-55-15.
[7] Ibid. lõik 11.
[8] Lahendid. Riigikohus. Tsiviilkolleegium. Kohtuotsus. Kohtuasja number 3-2-1-159-14. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-159-14.
[9] Delfi AS vs. Eesti. Kaebus 64569/09. 16.06.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105.
[10] Statistika 2007–2015. Pressinõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eall.ee/pressinoukogu/statistika.html. (Külastatud 11. septembril 2015).
[11] Statistika (2003–2013). Avaliku Sõna Nõukogu. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.asn.org.ee/statistika.html. (Külastatud 11. septembril 2015). Uuemad andmed puuduvad.
[12] Privaatsus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad. Inimõiguste Instituut. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.eihr.ee/privaatsus-inimoigusena-ja-igapaevatehnoloogiad/.
[13] Arvamus. „Allar Jõks ja Mart Luik: kõige vastuolulisema seaduse aasta“. Postimees. 17.02.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://pluss.postimees.ee/3095005/allar-joks-ja-mart-luik-koige-vastuolulisema-seaduse-aasta.
