9. peatükk

Õigus vabadele valimistele

Autor: Egert Rünne

Poliitilised ja institutsionaalsed arengusuunad

Aruandlusperioodil toimusid Eestis nii 2014. aasta Euroopa Parlamendi kui 2015. aasta parlamendivalimised.

Europarlamendi valimised toimusid esmakordselt avatud nimekirjade alusel Euroopa parlamendi valimiste seadusest lähtuvalt, mida muudeti 10. veebruaril 2010.[1] 2004. ja 2009. aastal tuli Euroopa Parlamendi valimistel teha inimestel valik kinniste nimekirjade alusel, ehk hääletada sai erakonna kui terviku ja üksikandidaadi vahel, seekord sai hääli anda konkreetsetele kandidaatidele.

Demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ekspertrühma aruande kohaselt olid 2015. aasta parlamendi valimised Eestis korraldatud efektiivselt.[2]

Probleem on jätkuvalt valimisõiguseta ning valimistel osaleda mitte saavate inimestega. Määratlemata kodakondsusega isikutel on õigus hääletada kohalikel valimistel, kuid mitte Riigikogu valimistel, samuti ei või nad Riigikogu valimistel kandideerida (2015. aastal oli määratlemata kodakondsuseta isikute arv Eestis 89 700).[3] Kuigi määratlemata kodakondsusega isikud võivad osaleda erakondadega seotud tegevustes ja teha erakondadele ning kandidaatidele annetusi, ei ole neil õigust astuda ühegi erakonna liikmeks.[4]

Vaatamata OSCE ettapanekutele, õiguskantsleri hinnangule ning mitmete inimõiguste aruannete ettepanekutele on Eesti üks väheseid riike Euroopas, kus kõikidele vangidele kehtib automaatne seadusest tulenev hääleõiguskaotus. Eestis oli 2014. aastal 2291 vangi.[5]

2014. aasta alguses saatis tollane välisminister Urmas Paet põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele kirja, kus pidas vajalikuks kiiremas korras vangide valimisõigust seaduses muuta, kuna absoluutne hääletamiskeeld on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.[6] Teema oli arutelul 2014. aastal toimunud põhiseaduskomisjoni istungil; tollase põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste isiklikul hinnangul tuleks valimisseadustesse muudatused siiski teha, et täita rahvusvaheline kohustus, mille Eesti endale 1996. aastal Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinedes võttis. Kuigi nii välis- kui justiitsministeeriumi hinnangul tuleb vangide valimisõiguse absoluutset keeldu leevendada, ei ole parlamendi põhiseaduskomisjonis selleks poliitilist tahet.[7]

Samuti tõi 2015. aastal Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Katre Tubro oma artiklis  välja, et probleemi lahendamist on pikalt edasi lükatud, ehkki peaks olema selge, et lõputult seda teha ei saa.[8]

Seadusandlikud arengusuunad

2014. aasta 1. juulil anti Riigikogu menetlusse 41 Riigikogu liikme poolt algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis soovis kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamist 16. eluaastani.[9] Selle muudatusega oli vaja muuta põhiseadust, seega oli vaja see Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt kinnitada. Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks, võeti vastu 1. juunil 2015. aastal järgnevalt:

§ 1.  Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

ˮKohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.ˮ[10]

Seadusest tulenevalt saavad vähemalt 16. aastased isikud valida 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel.

Kohtupraktika

Enamik kaebusi valimiskomisjonile ja sealt vaidena Riigikohtule käsitlevad eelkõige printsiipi, mis automaatselt keelab kõikidel vangidel valimise. Selle seadusepunkti ebapropotsionaalsusele on viidanud erinevad ministeeriumid, rahvusvahelised organisatsioonid, kui  ka kohalikud eksperdid.

Suurima avaliku arutelu alla sattus Talinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-403, kus kaebaja hinnangul on Riigikogu valimise seaduses (RKVS) sätestatud keeld valimistest osa võtta isikutel, kelle kohus on kuriteos süüdi tunnistanud ja kes kannavad vanglakaristust, ebaproportsionaalne. Kohus leidis, et kohtuotsuse kohaselt ei ole Riigikogu pika aja jooksul viinud valimisseadust kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis ei luba riigil valimatult ja eranditeta piirata kõikide vangide valimisõigust parlamendivalimistel. Kuna Riigikogu ei ole teinud otsust, millistele kriteeriumitele vastavate kinnipeetavate valimisõigust piiratakse ja millises menetluskorras, on riigikogu valimise seadus põhiseadusevastane.[11] Seega sai kohtuotsuse läbi erandlikult valida kaks kinnipeetavat, aga samas jättis kohus põhiseadusevastase piirangu kohtuasjas kohaldamata, millega käivitus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus, kelle ainupädevuses on piirang kehtetuks tunnistada. Riigikohus leidis oma otsuses, et piirangut nad selle konkreetse kaasuse põhjal kehtestuks ei tunnista.

Õiguskantsler leidis oma saadetud hinnangus Riigikohtule, et RKVS-i § 4 lõikest 3 ja § 22 lõikest 3 tulenev kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvate isikute aktiivse valimisõiguse piirang on selges vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni 1. protokolli artiklist 3 tulenevate nõuetega, ja põhiseaduse § 123 lõikest 2 tulenevalt ka põhiseadusega. Kuna ka Eesti õiguskorras kehtib üldise valimisõiguse põhimõte Riigikogu valimistel, ning selle õiguse piiramine on võimalik üksnes kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, on vaidlustatud sätted ühtlasi vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 57 ja 58.[12]

Oma hinnangus leidis justiitsminister, et vaidlusaluse absoluutse aktiivse valimisõiguse piirangu proportsionaalsus on küsitav.[13] Samuti pidas välisminister RKVS-i § 4 lõiget 3 ja § 22 lõiget 3 põhiseadusevastaseks nende ebaproportsionaalsuse tõttu.[14]

Statistika ja uuringud

Justiitsministeeriumi tellimusel viis Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut läbi uuringu “Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine”, millest järeldus, et sarnaselt teiste riikide kogemustega on ka Eesti 16-aastased noored küpsed kohalikel valimistel hääletama. Analüüs tuvastas, et alandades hääleõiguslikku iga 18ndalt eluaastalt 16ndale suureneks valijaskond ca 24 000 potentsiaalse hääletaja võrra, mis moodustab 2–2,3% kogu hääleõiguslikust valijaskonnast. Peamiseks probleemiks võib pidada poliitikamuutuse soovitud efekti nõrkust või selle puudumist sootuks. Selle tõenäosus on suurem siis, kui noored ei võta aktiivset positsiooni oma huvide ja vajaduste artikuleerimisel ning hääletavad konformselt või loobuvad üldse hääletamast.[15]

Võrdõigusvoliniku poolt tellitud uuring leidis, et erakondade valimisnimekirjade naiskandidaatide osakaal ei ole viimase 10-15 aasta jooksul oluliselt muutunud, küll aga on mõnevõrra kasvanud aiste arv erakondade riiklike nimekirjade esikümnes ja kahekümnes on kasvanud. Uuring tõi välja, ei kõige rohkem on naiskandidaate parlamendierakondadest Sotsiaaldemok-raatlikus erakonnas (36.8%) ja kõige vähem Isamaa ja Res Publica Liidus (24.0%). Ringkondlike nimekirjade esinumbrite seas on nais kõige rohkem Keskerakonnas (41.7%) ja vähem Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (8.3%). Esimese kolme ringkon-na kandidaadi seas on naiste protsent suurim aga Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (36.1%) ning väikseim Reformierakonnas (22.2%). Riiklike nimekirjade esikümnes on kõige rohkem naisi Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas (60%), kellele järgneb Keskerakond (50%). Reformierakonna ja IRLi riiklike nimekirjade esikümnes on naisi 20%. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna riikliku nimekirja esikümnes ei ole aga ühtegi naist.[16]

Hea praktika

Üks Eesti edulugusid, interneti teel hääletamine, on tehtud turvalisemaks ja läbipaistvamaks, eelkõige tänu Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) alla kuuluva elektroonilise hääletamise komisjoni (EHK) loomise, mille ülesandeks on internetihääletuse läbiviimine ja e-hääletamise tulemuste kinnitamine. Samuti on välja töötatud verifitseerimisprotsess kinnitamaks, et valija e-hääl edastati sihipäraselt ja salvestati häältetalletamisserveris. Sama on jätkuvalt probleem interneti teel hääletamise aruandlusega, näiteks leiab OSCE, et selleks, et suurendada internetihääletuse süsteemi aruandlust, võiksid ametkonnad jätkata jõupingutusi end-to-end verifitseerimise lisamiseks süsteemi, et valijad saaksid kinnitust, et nende hääled loetakse samal kujul, kui need on salvestatud.

Olulised avalikud arutelud

16. aastastele valimisõiguse andmine tekitas laialdast arutelu, enamjaolt toetati põhiseadusmuudatust, enim kriitikat leidsid eelnõu Keskerakonna poolt, kelle meelest on seadusemuudatus poolik lahendus ning lisaks valida laskmisele peaksid 16-aastased ka valitavad olema.[17]

Samuti on eelkõige Keskerakond nii 2014. aasta Euroopa Parlamendi kui ka 2015. aasta Riigikogu valimiste ajal meedias tekitanud diskussiooni e-valimiste turvalisuse üle.

Soovitused

  • Muuta asjakohaseid seadusi nii, et valimiskeeld oleks vaid vangidel, kellele see on määratud täiendava karistusena.
  • Kaaluda poliitilise välireklaami keelustamise mõistlikkust ning eesmärgipärasust valimiskampaania perioodil.

[1] Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seadus. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13282688.

[2] Riigikogu valimised. 1. märts 2015. ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruanne. Varssavi 26. mai 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.osce.org/et/odihr/elections/estonia/165836?download=true.

[3] Lõimumine: eesmärgid. Arvutivõrgus kättesaadav: https://valitsus.ee/et/eesmargid-tegevused/loimumine/loimumine-eesmargid.

[4] Riigikogu valimised. 1. märts 2015. ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruanne. Varssavi 26. mai 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.osce.org/et/odihr/elections/estonia/165836?download=true.

[5] Vanglateenistuse aastaraamat. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://issuu.com/vanglateenistus/docs/vanglaameti_aastaraamat_veeb.

[6] “Urmas Paet: vangide valimisõiguse osas tuleb viivitamatult seadust muuta.” Delfi. 15.01.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/urmas-paet-vangide-valimisoiguse-osas-tuleb-viivitamatult-seadust-muuta?id=67609316.

[7] “Võimusaadikud panid vangide valimiskeelu leevendamisele pidurit.” Postimees. 15.01.2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/2661958/voimusaadikud-panid-vangide-valimiskeelu-leevendamisele-pidurit.

[8] Tubro, Katre. Vangide valimisõigusest. Riigikogu Toimetised. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=14443.

[9] Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks 703 SE. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/b0f58e59-bf36-40e3-bbd7-3aff08428bdf/.

[10] Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015001.

[11] Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-403. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/maa_ringkonna_kohtulahendid/menetlus.html?kohtuasjaNumber=3-15-403/11.

[12] Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses Riigikogu valimise seaduse § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_arvamus_riigikogu_valimise_seaduse_ss_4_loige_3_ja_ss_22_loige_3_3-4-1-2-15.pdf.

[13] Riigikohtu üldkogu kohtuotsus asjas nr 3-4-1-2-15. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578548.

[14] Riigikohtu üldkogu kohtuotsus asjas nr 3-4-1-2-15. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222578548.

[15] Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Arvutivõrgus kättesaadav:  https://www.tlu.ee/UserFiles/VOTE%2016_loplik.pdf.

[16] Naiskandidaadid ja valimisnimekirjad, Riigikogu valimised 2015. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.vordoigusvolinik.ee/wp-content/uploads/2015/02/Riigikogu_valimisnimekirjad_2015.pdf.

[17] “Kesknoored valimisea langetamisest: see on noorte petmine”. Delfi. 6.05.2015. Arvutivõrgus kättesaadav:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kesknoored-valimisea-langetamisest-see-on-noorte-petmine?id=71403581.


Autor

  • Egert Rünne on omandanud bakalaureusekraadi rahvusvaheliste suhete alal ning magistrikraadi riigiteadustes. Egert on töötanud Eesti Inimõiguste Keskuses alates 2011. aastast ning läbi viinud erinevaid projekte ühiskonna inimõigustealase teadlikkuse tõstmiseks. Egert on aastatel 2019–2023 olnud kaasautor erinevatele Euroopa Põhiõiguste Ameti poolt tellitud inimõiguste teemalistele uuringutele ning toimetanud inimõiguste aruannet. Aastast 2020 juhib Egert inimõiguste keskuse tööd.

Ostukorv