13.–15. oktoobril kogunesid Londonis kodanikuühiskonna esindajad, teadlased ja praktikud üle Euroopa, et arutada, kuidas usku ja maailmavaadet on läbi ajaloo kasutatud vägivalla õigustamiseks ning mida see kõik tänases kontekstis tähendab. Kolmepäevase seminari „Religion as a Weapon: Violence and the Challenge of Solidarity“ korraldasid DialoguePerspectives e.V. programm Future 500 ja võrgustik EPNA. Oma mõtted kuuldust ja nähtust pani kirja Eesti Inimõiguste Keskusest osalenud Kelly Grossthal.
Avaettekande pidas DialoguePerspectives e.V. direktor Jo Frank, esinejate seas olid teiste hulgas King’s College Londoni religiooni ja ühiskonna professor Mona Siddiqui ning organisatsiooni Solutions Not Sides avalike suhete direktor Mohammed Ali Amla. Whitechapeli galeriis toimunud avalikul arutelul antisemitismi ja moslemivastase rassismi teemal osalesid TELL MAMA, Community Security Trusti, Together Coalitioni ja EPNA esindajad.
Suure ja olulise osa seminari kogemusest moodustasid aga arutelud nii ekspertide kui ka osalejatega, mis toimusid Chatham House’i reegli alusel. Kuigi seminari fookuses oli religioon, olid arutelud märksa laiemad: juttu tuli päevapoliitikast, soonormidest ja nende seosest vägivallaga, eri kultuurikontekstidest, aga ka sellest, mida tähendab elada tänapäeva Euroopas agnostiku või ateistina.
Vägivald ei ole ainult tegu
Vägivalda kiputakse nägema üksiku teona, millel on konkreetne toimepanija. Seminaril tuletati meelde, et see on vaid üks kiht. Rahu- ja konfliktiuuringutes eristatakse tavaliselt kolme vägivalla liiki. Otsesel vägivallal on konkreetne toimepanija. Struktuurne vägivald on sisse ehitatud seadustesse, institutsioonidesse ja normidesse ning avaldub selles, kes saab kaitset ja kes mitte. Kultuuriline vägivald tähendab religiooni, ideoloogiat või keelt, mille abil kahte esimest õigustatakse.
Vägivalla õigustamise ühe mehhanismina toodi esile tuntud mõttemuster: kui teise grupi inimesed ehk „nemad“ teevad halba, siis seetõttu, et nad ongi sellised, aga kui „meie“ teeme halba, olid süüdi asjaolud. See topeltmõõdupuu võimaldab oma kogukonna vägivalda õigustada ja teiste oma nende olemusega siduda.
Professor Mona Siddiqui tõi välja, et erimeelsus iseenesest ei tähenda siiski veel pluralismi läbikukkumist. Probleem algab siis, kui erimeelsusest saab teise ebainimlikustamine, erinevusest umbusk ja umbusust tõrjumine. Kuuluvus ei ole kunagi pelgalt abstraktne põhimõte, eriti usuvähemuste jaoks, kelle koht ühiskonnas seatakse ikka ja jälle kahtluse alla.
Esinejad ja praktikud rõhutasid, et vägivald on sageli vahend, millega seista vastu inimkonnas alati olemas olnud mitmekesisusele. Selle asemel et elada rahumeelselt koos inimestega, kes mõtlevad teisiti või on mingis mõttes teistsugused, saab vägivalla abil erinevuse lihtsalt maha suruda. Selleks ei pea alati jõudma füüsilise vägivallani, vaid sageli piisab hirmutamisest ja ühel või teisel viisil teada andmisest, kelle käes on võim. Mõnikord ei ole vägivald aga üldse vahend millegi saavutamiseks: eesmärk ongi hoopis teisele haiget teha ja tunda tema valust rõõmu. Saksa keeles on selle kohta sõna Schadenfreude, eesti keeles kahjurõõm.
Näitena sellest, kuidas usuinstitutsioon võib vägivalda otseselt pühitseda ja selleks õhutada, toodi Moskva patriarhaadi juhtkonna toetus Venemaa sõjale Ukrainas, mis on meie jaoks kahjuks väga lähedane ja käegakatsutav näide.
Keeld paberil ei ole kaitse praktikas
Seminari üks harjutusülesanne palus osalejatel vaadata otsa vägivallale oma usulises, kultuurilises või maailmavaatelises traditsioonis. Eesmärk ei olnud pihtimus ega kogu kogukonna eest rääkimine, vaid vastutus: kuidas on minu kogukonnas vägivalda õigustatud, edasi antud, kaitstud või eitatud? Mida saame täna teha teisiti? Meie, selle kogukonna liikmed?
Eesti vaates oli harjutuses omajagu äratundmist. Koos sarnase taustaga riikide osalejatega arutasime, kuidas meie kultuuriruumi on iseloomustanud vaikimine ja näiline rahu. Pole sugugi harvad olukorrad, kus perekond paistab väljapoole igati korralik, kuid samal ajal leiab aset lähisuhtevägivald ja lapsi karistatakse füüsiliselt. Kõike seda on pikalt vaikimisi aktsepteeritud, isegi kui seadused seda keelavad. Inimõigused saavad reaalsuseks alles siis, kui need lisaks seadustele jõuavad kodudesse, kogukondadesse ja institutsioonide igapäevatöösse.
Vaen ei ole äärmuste pärusmaa, ka vaikimine võib olla vägivald
Üks huvitavamaid mõtteid, mis osalejate seas vastukaja leidis, oli igaühe vastutus ja ingliskeelne kõnekas väljend „silence may be violence“ (vaikimine võib olla vägivald). Sageli arvatakse, et vaen ja vägivald tulevad poliitilisest vasak- või parempoolsest äärmusest ning „keskel“ olijad on justkui puhtad. Tegelikkuses on igapäevases elus roll igaühel, sest vaikimine laseb väärnähtustel toimuda. Tõrjumine ja vaenukõne on ühiskonda ajaloo jooksul sisse juurdunud ning poliitikud sageli lihtsalt võimendavad neid narratiive omakasu eesmärgil. Seetõttu ei piisa sellest, kui osutame äärmustele; peame küsima ka, milliseid hoiakuid peame ise normaalseks. Kas julgeme sekkuda? Keda oma vaikimisega toetame, kellele haiget teeme?
Ka mehi surutakse vägivalla rolli
Grupiaruteludes tuli juttu sellestki, et soonormid ei kahjusta ainult naisi, kes on siiski statistiliselt haavatavamas olukorras. Mehi sunnitakse sageli vägivalla osaks, oodates neilt valmisolekut lüüa ja tappa ka siis, kui nad ise seda ei soovi. Politoloog Joshua Goldstein jõudis oma uurimuses „War and Gender“ (2001) järeldusele, et sõjapidamine on peaaegu kõikjal maailmas olnud meeste roll, kuid mitte seetõttu, et mehed oleksid loomult sõdalased. Pigem on kultuurid näinud vaeva, et poisid sõduriteks kasvatada, sageli häbistamise, paindumatute mehelikkuse ideaalide ja initsiatsiooniriitide abil. Konfliktides on mehed ja poisid ka ise soopõhise vägivalla sihtmärgid.
Charli Carpenteri uurimustööd näitavad, et neid värvatakse sunniviisiliselt ja tapetakse sihilikult üksnes seetõttu, et nad on sõjaealised mehed. Kuna mehi nähakse automaatselt potentsiaalsete võitlejatena, jäetakse nad sageli ka evakueerimisel ja abi andmisel kõrvale.
Usukogukondades endis on palju mitmekesisust
Seminaril rõhutati korduvalt usukogukonna sisese dialoogi, kriitika ja koostöö tähtsust. Väljapoole võib jääda mulje, et ühe usugrupi sees on inimesed ühesugused ja mõtlevad ühtmoodi. Tegelikult ei ole see kunagi nii. Usklike vahel on suuri erimeelsusi selles, kuidas suhtuda näiteks naiste õigustesse, relvakonfliktidesse või isegi küsimusse, kas ja kui palju on kohustus teisi inimesi aidata. Juudi kogukonda kuuluvad osalejad nentisid, et Iisraeli–Palestiina konflikt on ka nende kogukonnas lõhestav teema, kuid seda debatti tuleb pidada. Avalikul arutelul sõnastas Zachary Schaffer selle tabavalt: kui suhted sellist vestlust välja ei kanna, ei ole need suhted, vaid pelgalt relvarahu. Kriitiliselt vaadeldi ka kalduvust jätta Iisraeli–Palestiina teema usundidevahelisest dialoogist üksmeele säilitamiseks lihtsalt välja.
Eestis räägime religioonist ehk vähe ja meie pilt eri usunditest võib jääda piiratuks. Inimõiguste seisukohast on aga oluline mõista, et usu- ja veendumusvabadus kaitseb inimesi, mitte religioone kui selliseid, sealhulgas nende õigust oma kogukonna seest kahelda, kritiseerida ja teisiti tõlgendada. Kui käsitleme usukogukondi ühtse massina, jätame tähelepanuta just kõige haavatavamad hääled, sageli naised, noored ja kogukonnasisesed kriitikud. Kogukonnasisene dialoog on seega üks tugevamaid vahendeid vägivalda õigustavate tõlgenduste vastu.
Solidaarsusest ilma hierarhiata
Antisemitismil ja moslemivaenul on Euroopas kummalgi oma pikk ajalugu, kuid avalikus debatis vastandatakse neid tihti teineteisele. Arutelu keskmes oli muu hulgas küsimus, kuidas seista mõlema vastu ilma vaenu liike hierarhiasse panemata ja „aga teised“-tüüpi vastuargumentideta.
Ausalt tunnistati, et vähemused ei hoia alati kokku ja võivad ka ise üksteisele vastanduda. Paljud osalenud vabaühendused olid kogenud, et kui nad juhivad tähelepanu ühe grupi kannatustele, saavad nad kriitikat teise grupi esindajatelt. Üks kriitiline hääl saalist leidis samas, et selline teemapüstitus ei ole õiglane: küsimus ei ole vähemustes, sest iga huvigrupp seisab eelkõige oma huvide eest ning ei saa eeldada, et neil on alati jaksu, tahet või kohustust seista ka teiste gruppide eest. Teine osaleja pakkus välja lihtsama lähtekoha: teisest grupist ei pea kõike teadma ega alati sõna võtma, vaid piisab sellest, kui ütleme „ma näen sinu inimlikkust“ ja tunnistame, et inimõigused kuuluvad kõigile.
Mohammed Ali Amla meenutas, et radikaalne empaatia on kõige raskem just siis, kui tunneme ise valu ja hirmu, kuid just siis on seda kõige rohkem vaja. Siin peitubki inimõiguste jõud: need ei nõua, et me oleksime kõiges ühel meelel või et me kannatusi omavahel võrdleksime. Inimõiguste tuum on, et iga inimese väärikus oleks kaitstud.
Kveekerite näide: vägivallatus kui igapäevane praktika
Hoopis teistsuguse näitena tutvustati kveekerite ehk Sõprade Usuühingu rahutunnistust. See sündis 17. sajandi Inglismaal kodusõja ja tagakiusamise keskel ning kujunes järjekindlalt praktiseeritud pühendumuseks vägivallatusele. Kveekerid on keeldunud relvi kandmast ja seisnud õiguse eest keelduda relvateenistusest südametunnistuse põhjustel, mida tänapäeval peetakse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse osaks. Nende abiorganisatsioonid pälvisid 1947. aastal Nobeli rahuauhinna. Arutelu tuum ei olnud aga ajalugu, vaid küsimus: mida on vaja, et kogukond suudaks oma ajaloost ehitada püsiva pühendumuse vägivalla vastu ja hoida seda elavana, selle asemel et lasta sel kivistuda dogmaks? See küsimus puudutab kõiki traditsioone, ka ilmalikke.
Vastutusest solidaarsuseni
Eesti Inimõiguste Keskuse jaoks kinnitas seminar, et võitlus vaenukõne ja vaenukuritegude vastu ei saa piirduda seaduste kirjutamisega. Mitte et me seda varem ei teadnud, kuid osalejate isiklikud lood üle Euroopa näitasid eredalt, et isegi peaaegu ideaalsete seadustega riikides on jätkuvalt probleeme nii kogukondade sees kui ka abi ja õigluse saamisel institutsioonidelt.
Üks praktiline takistus, millest seminaril räägiti ja mis on tuttav ka meile, on rahastus. Kui toetusprogrammid keskenduvad üksikutele diskrimineerimise vormidele, võib see valdkondi üksteisest lahutada ka siis, kui organisatsioonid näevad ühiseid väljakutseid. Võrdse kohtlemise vaatest on see oluline, sest inimese kogemus ei jagune lahtritesse. Sama inimene võib kogeda diskrimineerimist korraga mitmel alusel.
Samas oli julgustav, et osalejad nägid lisaks riigi vastutusele ka enda oma. Ehk kogukondade sisest julgust oma valupunkte märgata, ühiskonna valmisolekut näha inimest sildi taga ning igaühe valmisolekut seista teise eest ka siis, kui me temaga kõiges ei nõustu.
Korraldajate kokkuvõtet seminarist saab lugeda Future 500 kodulehelt: Retrospect: Future 500 Autumn Workshop 2026.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan