Lokkav ja piirideta vaenukõne ässitab erinevaid gruppe üksteise vastu ja võib viia reaalse vägivallani. See ei ole arvamus. See on fakt, mis on nii kaugemas kui ka lähemas ajaloos ikka ja jälle kinnitust leidnud. Eelnõu, millega riik soovib senisest paremini reguleerida ebaseaduslikku vaenukõnet – tegelikult küll vaid äärmuslikke juhtumeid – on puudustele vaatamata samm õiges suunas. Meie põhiseadus ütleb selgelt, et vaenu õhutamine on keelatud, seega eelnõu üksnes tugevdab põhiõiguste kaitset Eestis. Väljendusvabadus ei kao, sest vaenukõne pole igasugune solvav, häiriv või hea maitse piire ületav väljendusviis. Vajame lihtsalt selgemaid piire ja vähemuste kaitset. Nagu ikka, käivad vabadus ja vastutus käsikäes.
Ohvritele häält ei anta
Meedias kipub ebaseadusliku vaenukõne reguleerimise debatt takerduma tippjuristide poolt keeruliselt sõnastatud karistusõiguslike konstruktsioonide rägastikku. Aastaid oleme kuulnud argumente, miks on valdkonda keeruline või võimatu reguleerida. Peamiselt on sõna saanud absoluutse sõnavabaduse dogmaatikud ja debatt on olnud kreenis ühe vaate poole. Pea üldse pole aga kuulda olnud nende inimeste ja gruppide häält, kes päriselt vaenu õhutamise tagajärgede all kannatavad või on kannatanud.
Äärmusliku vaenukõne piiramise eesmärk ongi ühiskonna laiem turvalisus, mh reaalse füüsilise vägivalla ärahoidmine. Eelnõu koostajadki tõdevad, et tõsiselt võetavad avalikud üleskutsed loovad vägivalda ja vaenamist normaliseeriva fooni. Hirmufoon vaigistab aga omakorda vähemuste võimalusi oma seisukohti kuuldavaks teha, sest puudub turvaline ruum oma sõnavabaduse tegelikuks kasutamiseks.
Inimõiguste keskus seirab vaenukõne levikut Eesti sotsiaalmeedias, meie poole pöörduvad pidevalt inimesed, keda on mõnda vähemusgruppi kuulumise tõttu füüsiliselt rünnatud. Saame üksnes kinnitada probleemi olemasolu: need inimesed on päriselt olemas, oht nende turvalisusele on reaalne.
Vähemuste kaitsmine peaks olema põhimõtteline
Uue eelnõu juures on ka murekohti. Nimelt loob see hierarhia erinevate kaitstud tunnuste vahel. Rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel nähakse ette laialdane kaitse, võrreldes teiste vähemustega. Taoline lähenemine õõnestab meie põhiseaduse paragrahvis 12 sisalduvat põhimõtet, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Isegi Euroopa Liidu õiguse ülevõtmine ei tohi olla õigustus ebavõrdsuse tekitamiseks erinevate vähemusgruppide vahel.
Laiemas plaanis ei vaja me aga paremat, nii sõnavabadust kui vähemuste põhiõigusi austavat uut regulatsiooni, Euroopa Liidu tõttu, vaid eelkõige põhjusel, et meie enda karistusõigust selgemaks ja toimivamaks muuta. Ehk me vajame paremat regulatsiooni meie oma inimeste, meie oma demokraatia ja inimõiguste tõhusamaks kaitsmiseks.
Koos võrdse kohtlemise võrgustikku kuuluvate vabaühendustega oleme justiits- ja digiministrile saatnud oma seisukohad. Vaenukõne eelnõu vajab haavatavate gruppide eest seisvate vabaühenduste vaatest hädasti muutmist ja täiendamist.
Vaenukõne on juba praegu keelatud
Eestis on vaenu õhutamine karistusseadustikus keelatud ka täna. Uue eelnõuga täpsustatakse karistusi ning kaitstavaid gruppe. Näiteks soovitakse edaspidi kaitsta vaenu õhutamise eest ka puudega inimesi, kellel seni kaitset pole olnud.
Poliitikud, teil on mandaat
Kõlanud on ka siiras mure, et kui eelnõu heaks kiidetakse, võivad järgmised valitsused kasutada seda inimõiguste vastu. Asudes vaigistama ja vangistama neid, kes julgevad demokraatia ja inimõiguste eest seista. Muidugi on see võimalik, aga vaadates, mis toimub hetkel Ameerika Ühendriikides, on selge – kui nad tahavad, siis teevad nad nagunii seda, mida tahavad. Hirm tuleviku ees võib olla siiras, kuid ka olevik vajab kaitset.
Eesti inimesed saavad samas väga hästi aru vaenu õhutamise ohtudest. See põhjustab meelehärmi pooltele Eesti inimestest. Riigikantselei poolt tellitud avaliku arvamuse seireuuring uurib muuhulgas teemasid, mis valmistavad inimestele muret ja stressi. Eelmise aasta detsembris vastas 49% uuringus osalenutest, et neile valmistab vaenukõne levik väga suurt või pigem suurt muret. Ülejäänud ei muretse või ei oma teema kohta arvamust, vaenukõne probleemsena tajujad moodustavad aga siiski enamuse. Olgu võrdluseks lisatud, et enda töö või sissetuleku kaotus valmistab stressi pea samas suurusjärgus – nii tunneb 51% vastanutest. Head poliitikud, teil on mandaat!
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan