Pöördusime Jana ja Anna ning nende tütre õiguste kaitseks Riigikohtusse

Vene perekond, kuhu kuuluvad kaks ema ja väike tütar, põgenesid Eestisse, sest elu Venemaal ei ole seksuaalvähemuste jaoks turvaline. Eesti riik mõistis perekonna olukorda ja andis neile siin varjupaiga. Kuna seaduse silmis on lapsevanem vaid üks naine, otsustas pere, et lapsele kindlustunde tagamiseks peaks tütre lapsendama ka teine ema. Maa- ja ringkonnakohus otsustasid, et lapsendamine pole võimalik, sest naiste kui Vene kodanikest pagulaste puhul kehtivat isegi Eestis Vene Föderatsiooni seadus. Inimõiguste keskuse toel ja advokaadibüroo Liverte advokaatide esindusel kaebas perekond otsuse Riigikohtusse.

Jana ja Anna (õiged nimed Eesti Inimõiguste Keskusele teada) on Vene Föderatsiooni kodanikud. Nende elu kodumaal muutus ebaturvaliseks, kuna naised seisid LGBT+ inimeste õiguste eest sotsiaalmeediakanalites, osalesid Venemaa valitsuse vastastel protestidel ja näitasid avalikult välja oma vastumeelsust Vene Föderatsiooni kui agressori tegevuse suhtes Ukrainas. Politsei- ja Piirivalveameti menetlus tõestas perekonna tagakiusuohu Venemaal. Eesti riik andis kõigile kolmele möödunud aasta juunis pagulasstaatuse. Eelmise aasta lõpus esitas Jana kohtusse avalduse oma abikaasa lapse lapsendamiseks. Lapsendamissoovile oli eelnevalt oma heakskiidu andnud Sotsiaalkindlustusamet.

Kõigele vaatamata otsustasid nii maa- kui ringkonnakohus, et Jana ei saa Eestis lapsendada. Kohtud leiavad, et Jana ja Anna puhul kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades. Selle lepingu järgi tuleks lapsendamine läbi viia Venemaal ja Venemaa õiguse järgi, mis viib aga ilmselgelt katastroofilise tagajärjeni – vähe sellest, et Venemaal ei saaks kahe emaga paar lapsendamise õigust, sinna naasemine seaks ohtu ka naiste elud.

Olukord on absurdne. Eesti riik on ühelt poolt otsustanud kaitsta peret Venemaal LGBT+ peredele osaks saava tagakiusamise eest, andes neile varjupaika. Teiselt poolt tõdevad kohtud, et ei saa peret ebaõigluse eest kaitsta, sest Eesti ja Venemaa vahelist lepingut tuleb järgida – hoolimata sellest, et Venemaa on tunnistatud terroristlikuks režiimiks.

Kohtute lähenemisega ei saa nõustuda ei inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ega menetlusnormide järgmise vaatepunktist. Peamised edasikaebamise põhjused on järgmised:

Kohtud tõdesid, et samast soost isikute vaheline abielu on põhimõtteliselt vastuolus Eesti õigusega. Selline tõlgendus on väär.

Ringkonnakohus selgitas oma lahendis, et samast soost partneritega abielu ja avaldaja poolt oma abikaasa lapse lapsendamine oleks vastuolus Eesti õiguse olulise põhimõttega. Kohtu selline lähenemine on arusaamatu, üllatav ja vastuolus nii mitmete seniste Eesti kohtulahendite kui Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. “Eesti on viimase dekaadi liikunud selgelt kõikide perekondade võrdse kohtlemise tunnustamise suunas. Seda kinnitab nii kooseluseaduse kui abieluvõrdsuse vastuvõtmine ning loomulikult ka Eesti elanikkonna toetus,” sõnab inimõiguste keskuse strateegilise hagelemise valdkonna juht Kelly Grossthal.

Kohtud on alusetult asunud hindama lapsendamise hädavajalikkust, väljudes sellega piiridest, mille kohtunikele on seadnud põhiseadus.

Kohtute tõdemusel pole Jana ja Anna puhul kiire lapsendamine põhjendatud, sest nende laps ei ole ohus. Selline tõlgendus tähendab aga, et kohtud on väljunud neile seatud piiridest. Esiteks ei saa, ei oska ega tohigi keegi ennustada, millised ohud võivad last tabada või kuivõrd ohutu on olukord tema jaoks juhul, kui emaga peaks juhtuma midagi ettenägematut. Teiseks peab Eesti Vabariik tagama lapse õigused igas olukorras, mitte üksnes reaktiivselt.

“Kohus saab kontrollida, kas lapsendamine on lapse huvides vajalik, kuid see ei tähenda, et kohus saab anda hinnangut, kas lapsendamine on vajalik nüüd ja kohe või võib seda edasi lükata,” kommenteeris advokaadibüroo Liverte vandeadvokaat Liisa Linna.

Kohus on kohaldanud lapsendamisele vale riigi – Venemaa – õigust ehk Eesti-Vene õigusabilepingut. Lisaks on Eesti-Vene õigusabilepingu suhtes ülimuslik pagulasseisundi konventsioon.

Jäime ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses seisukohale, et lapsendamisküsimusele kohaldatava õiguse valikul tuleb lähtuda Eesti seadustest, inimõigustest ja lapse õiguste põhimõtetest, mitte Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil, perekonna- ja kriminaalasjades. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 7 kohaselt ei kohaldata välisriigi õigust, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega. Lisaks on tegu pagulasperekonnaga. Pagulasperede kohta kehtib pagulasseisundi konventsioon, mis on õigusabilepingu suhtes ülimuslik.

Tänases julgeolekuolukorras ei saa ka unustada, et Eesti Vabariik on kuulutanud Vene Föderatsiooni terroristlikuks režiimiks. Lähenemine, mille kohaselt tuleks pagulane saata lapsendamist lahendama riiki, kus ei tunnistata samast soost partneritega perekondi, kus ei austata inimõigusi ja kust pagulased on just samadel põhjustel põgenenud, on sügavalt arusaamatu.

Eesti Inimõiguste Keskus toetab Jana ja Anna pere kohtuteed, kuna tegemist on strateegilise kohtuasjaga. Selle lahendil on mõju sarnastele kohtuasjadele tulevikus. Kui ka sina leiad, et kõigil peredel on õigus turvalisele pereelule ja et Venemaal tagakiusatud peredele peaksid Eestis kehtima Eesti seadused, siis aita meil aidata! Anneta kohe, et saaksime tasuda Jana ja Anna kohtukulud.

 

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
#strateegiline-hagelemine
Ostukorv