Eelmisel aastal seisime Eesti Inimõiguste Keskuses silmitsi ootamatu olukorraga: oli vaja kiiresti ja tõhusalt hakata toetama Ukrainast saabuvaid põgenikke. Koostöös partneritega otsustasime hakata korraldama erinevaid üritusi, mis annaksid Eestisse saabujatele võimaluse hinge tõmmata ja kohtuda siinse kogukonnaga.
122 üritust, 458 intervjuud, 3300 osalejat
Plaani elluviimise eest vastutasid neli koordinaatorit, kes korraldasid Ukraina kogukonna võimestamiseks ja kohalikega lõimimiseks 122 koosviibimist üle Eesti. Erinevate inimeste kaasamiseks katsetasime pidevalt uusi tegevusi, otsisime ja leidsime inspireerivaid partnereid. Tundub uskumatu, aga meie üritustele jõudis kokku pea 3300 osalejat!
Pagulaste vajaduste ja võimaluste kaardistamiseks ning kriisisituatsioonis tekkida võivate riskide analüüsimiseks viisime läbi 458 intervjuud. Probleeme oli palju ja mitmekesiseid, alates koolikiusamisest ja lõpetades digipädevuste valdamisega, mida Eestis elamine ja siinsete teenuste kasutamine eeldab. Kogutud info põhjal kaasasime näiteks spetsialiste, kes tutvustasid Eesti tervishoiusüsteemi, suunasime noori kohalikesse noortekeskustesse, korraldasime meestele jalkatrenni või seenioritele mõne teeõhtu või ekskursiooni (link ÜRO Pagulasameti videole).
Abivajajatest saavad abistajad
Projekti kõige innustavamad osad olid need, kus abivajajatest said abistajad. Toetasime kümneid põgenikest ukrainlasi, kes võtsid ise initsiatiivi ja panid enda ja oma kaasmaalaste jaoks kokku täpselt sellise ürituse, nagu nemad parimaks pidasid. Loeti Ukraina muinasjutte ja koguneti vaimse heaolu tugevdamise töötubadesse. Valmistati koduseid vareenikud ja meisterdati motanka nukke, mis on ukrainlaste peretalismanideks olnud juba 5000 aastat.
Üritustel osalesid peamiselt naised, kellest kahel kolmandikul tuli kodust põgeneda koos lastega. Maha jäid elukaaslased, kaasa tulid sõjatraumad. Uue elukoha, töö, kooli- ja lasteaiakoha jmt otsimine ning kohaliku suhtlusvõrgustiku loomine on sellises olukorras tohutu väljakutse. Probleemidele lahenduste leidmiseks tulid meile appi nii diasporaa, kellega kogemusi jagada, kui ka omavalitsuste esindajad ja sotsiaaltöötajad. Tänu tõhusale koostööle sai nii mõneski paigas jälgida aktiivse ja sidusa kogukonna tekkimist.
Suur-suur aitäh teile, koordinaatorid Diana, Kristel, Oleksandra ja Yuliia, kes te hoolimata nädalapäevast ja kellaajast mööda Eestit ringi käisite ja südamega oma tööd tegite. Дякую!
Projekti rahastas ÜRO pagulasamet UNHCR.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan