Keskuse digiõiguste ja andmekaitse jurist Mari-Liis Vähi osales 6.-8. oktoobril Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgis toimunud vabaühenduste demokraatiateemalisel kohtumisel ja sellele järgnenud rahvusvahelisel konverentsil „Paths to Democracy“. Kogunemine oli osa uuest Aafrika ja Euroopa vahelistest kõneluste sarjast „Our Future: Africa-Europe Dialogues”. Loe Mari-Liisi muljeid ja järeldusi, kuidas tehnoloogiate areng on korraga panustanud nii demokraatia tugevdamisesse kui murendamisesse.

Üritusel kõnelesin ja jagasin mõtteid koos 21 eri Aafrika ja Euroopa riikidest pärit aktivistidega. Demokraatia kui eesmärgi pidev tugevdamine ja tagamine olid mõtetes nii eurooplastel kui ka aafriklastel. Euroopast pärit osalejad tõid murekohana välja õigusriigi languse ja autokraatia tõusu viimastel aastatel. Aafrikas on fookuses eri võtmes kolonialismi pärandiga seonduv, aga ka sõltuvalt konkreetsest riigist kogevad eksperdid komistuskivina kas korruptsiooni, ausate valimiste ning ajakirjandusvabaduse puudumist, ründeid ajakirjanike ja aktivistide vastu, vähemuste või opositsionäride vangistamisi ning väljakutseid isikuõiguste, vabaduse ja võrdsuse saavutamisel.

Kogunemisel kõlas mitmeid olulisi meeldetuletusi ja põhimõtteid.  On oluline mõista, et demokraatia ei ole valitsus, vaid see on valitsemine –  kodanikuaktiivsus on aga omakorda kriitiline demokraatia realiseerimisel. Demokraatia ja vabadus on pidev teekond, kultuuriliste ja sotsiaalsete erisuste ja eesmärkidega. Ei ole demokraatiat vabaduseta. Ei ole demokraatiat soolise või rassilise võrdsuseta. Teineteise kuulamine ja kaasamine on alles algus tõelise solidaarsuse kasvatamisel, mis on võrdsuse ja õigluse kodukohaks.Kahepäevasel konverentsil toimus 15 paneeldiskussiooni ja 11 kultuurisündmust, mis hõlmas ka artivistlikke (sündmus või teos, kus kohtub kunst aktivismiga) performance’eid. Mina kõnelesin aruteluringis „Digital citizenship“, kus arutasime uute tehnoloogiate nii positiivsete kui ka negatiivsete mõjutegurite üle demokraatia saavutamisel. Positiivseks arenguks võib pidada näiteks suuremat noorte poliitilist aktiivsust (mis küll alati ei jõua valimisaktiivsuseni) ja informeerimis-, kogunemis- ning kaasamisvõimaluste ülemaailmselt laienemist (inimõiguste rikkumiste teavitamine ja kollektiivse võitluse pidamist).

Lisaks saab välja tuua ka uute tehnoloogiate arendamise ja rakendamise riigi arengu, konkurentsivõime ja seega ka suveräänsuse suurendamisel. Negatiivseks mõjuks on haavatavate gruppide vastu suunatud rünnete võimendumine ja uue dimensiooni omandamine, näiteks soolise vägivalla puhul ohvri jälitamine ja ahistamine, pildi- või videopõhise materjaliga manipuleerimine, väljapressimine, nö kättemaksuporno, jne. Problemaatiline on ka enesemääramisõiguse (nii ühiskonna kui ka indiviidina) nõrgenemine (disinformatsiooni levik, hübriidsõjad, polariseerumine), läbipaistvuse ja vastutuse vähenemine, võimusuhete taasloomine ja tugevdamine (sh diskrimineerimine) ning haavatavus, mis on seotud privaatsuse vähenemisega. Privaatsus on turvalisus, mitte sellele vastanduv eesmärk.