Egert Rünne: Inimõigusi väärtustades tagame rahva usalduse

30 aastat pärast iseseisvuse taastamist tõuseb mitmest suunast küsimusi: kas ja kuivõrd oleme ühiskonnana omaks võtnud inimväärikuse austamise, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste õiguste austamise, kirjutab inimõiguste keskuse juhataja Egert Rünne algselt Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos.

Viimastel aastatel on Eesti riik sattunud olukorda, kus ühelt poolt on poliitikud seadnud inimõigused kahtluse alla, teisalt on inimõigusi ka väga laiaulatuslikult tervisekriisi ohjeldamiseks piiratud. Kas Eesti on jõudnud kohta, kus kõigi põhiõigused võivad olla pöördumatult ohus? Ehk oleme hoopis taasavastanud inimõiguste kaitse ja olemasolu vajalikkuse? Sel juhul tasuks seda aega ühiskonnal aga kasutada selleks, et pöörata senisest enam tähelepanu sellele, et inimõigused oleksid riiklikult tagatud ka tegelikult, mitte vaid paberil. Just sellises ühiskonnas usaldatakse oma valitsust rohkem ka kõige raskemates kriisides ja otsustes.

Uus valitsus, uued väärtused?

Valitsuse vahetusega 2021. aasta alguses oli otsene oht inimõiguste olukorra järsule halvenemisele justkui möödas: jäi ära ühiskonda tugevalt lõhestanud abielureferendum ja lõppesid valitsuse poliitilised rünnakud vabaühendustele ja ajakirjanikele. Jah, uus valitsus on demokraatiameelsem, mis kumab läbi nii koalitsioonileppest, kui ka valitsuse esimestest sammudest. Eriti lapse õiguste valdkonnas: parandati psühholoogilise abi kättesaamise võimalusi alaealistele, samuti on valitsus teinud riigikogule ettepaneku tõsta seksuaalse enesemääramise eapiir 16. eluaastani.

See on ka kõik. Eesti Inimõiguste Keskuse värske inimõiguste aruanne näitab, et olulisi ja aastaid väldanud probleeme ei ole tegudes hakatud lahendama. On kõrvulukustav vaikus. Ei ole enam näha seda tulihingelist inimõiguste eest seismist, mida opositsioonis olles Reformierakond nii kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise kui vaenukõne kriminaliseerimise toetuseks näitas. Tunda on eelmist Reformierakonna võimuloleku perioodi, kus on küll palju lubadusi, aga tegudeni jõuab valitsus vaevaliselt.

Valitsuselt on vaja otsuseid, et pikalt kivistunult seisnud probleemid saaksid lahenduse. Jätkuvalt on võrdse kohtlemise seadus ise õigusvastane, kuna ebavõrdne kohtlemine usutunnistuse, veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel on seaduses keelatud üksnes tööelus, mujal lubatud. Tõsi, muudatuse elluviimine on küll valitsuse tööplaanis, aga ammu on aeg tegudeks. Ikka veel on riigi jaoks mõned pered vähem väärtuslikumad kui teised. Miks muidu on kooseluseaduse rakendusaktid juba seitse aastat vastu võtmata? Samuti laseb valitsus vabalt levitada vaenu. Vaenukõne takistamiseks ei ole midagi ette võetud, et meie ühiskond oleks kõigile turvalisem. Oleme ka tugevalt vastuolus Euroopa inimõiguste kohtu praktikaga: esiteks rakendatakse vangidele jätkuvalt lausvalimiskeeldu, mis peaks olema täiendav karistus, ja teiseks ei ole meie kõigi sideandmete säilitamine kooskõlas EL-i õigusega.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan

Lisaks on liigutud edasi seaduseelnõudega, kus ei ole maandatud kõiki ohukohti meie õiguste võimalikule riivele või mis on lihtsalt tarbetud. Seaduslik alus pandi biomeetrilise isikutuvastuse andmete lausristkasutuse süsteemile, mille suurimaks ohuks on andmete tsentraliseeritud kogumine ja ristkasutus viisil, kus pole konkreetselt välja toodud, mis andmeid seal hoitakse ja kaua neid säilitatakse. Valitsuse laual on tagasi ka, küll teatud positiivsete täiendustega, aga siiski jätkuvalt ülereguleeriv ja tarbetult inimeste valikuvabadust kitsendav, nimeseadus. Samuti ei ole tagasi muudetud väärtuspõhiseid otsuseid – Eesti ei ole riikide hulgas, kes osalevad rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ümberasustamise- ja paigutamise programmides.

Jah, valitsus on olnud ametis kümme kuud ja ehk ei ole lihtsalt jõutud koroonapandeemia tõttu paljude teemadega tegelda, aga riigi väärtusruumist saab aru just kriisiajal, kus iga tegu ja sõnakasutus on oluline. Meil oli võimalus kujundada Euroopa Liidu väärtuspoliitikat, kui Valgevene hakkas inimestega piiril Euroopa Liitu mõjutama. Tasub küsida, miks mõtles Eesti valitsus esmalt okastraadile, mitte inimelude päästmisele.

Sidus ühiskond on edukam, ka kriisi ajal

COVID-19 tervisekriis on esile toonud üha enam populismi, vandenõuteooriaid ja valeuudiseid, mis on omakorda võimendanud ühiskonna polariseerumist. Seda saab peatada vaid riigi ja kodaniku vahelist usaldust taastades. Lõhestumist on vähem riikides, kus on tegeletud võrdsete võimaluste loomisega ja kus inimesed austavad kõigi õigusi ning hoolivad oma kaaskodanike käekäigust ja heaolust. Sellisel juhul saadakse paremini aru ka vajadusest inimõigusi rahvatervise huvides piirata. Käske-keelde ega politsei kaasamist ei ole taoliste piirangute järgmiseks vaja, kui erinevad kogukonnad arvestavad riigi soovitustega ja kui otsuseid arutatakse läbi avalikult parlamendis. Kasvõi tagantjärele, et otsuste põhjendatust ja asjakohasust kontrollida.

Viimased kaks aastat on olnud märguandeks, et inimõigused ei tähenda vaid rahvusvaheliste konventsioonide miinimumnõuete täitmist. Need on meie kõigi jaoks sisuliselt olulised õigused, mida tuleb edendada ja tagada kogu aeg, mille piiramine peab olema viimane ning hästi põhjendatud samm ükskõik, millises olukorras. Inimõigusi austav ühiskond mõistab ka paremini õiguste hädavajadusel piiramist, sest rahvas saab nende olulisusest aru ja teab, et pärast kriisi riik piirangud lõpetab.

#inimoigused-eestis #inimoiguste-aruanne
Ostukorv