Keskus kutsub tegusaid inimõiguste sõpru ühinema inimõiguste saadikute ägeda seltskonnaga. Inimõiguste saadik on vabatahtlik, kes hoolib oma kodukoha turvatundest ja soovib seal inimõiguste olukorda edendada. Üks neist on ka Ulvi Karu, kes tegutseb keskuse juures saadikuna 2018. aastast. Lisaks on Ulvi bioloog ja toimetaja ning ta õpetab pagulasabis uussisserändajatele digiteenuseid ja on vabatahtlik naiskodukaitses. Tihedale graafikule vaatamata õnnestus meil Ulviga väikene intervjuu teha.
Ulvi, kuidas sai sinust inimõiguste kaitsja ja keskuse inimõiguste saadik?
Ülikooli algusaastatel Tartus sattusin ma LGBT pidudele kõigepealt juhuslikult diskoriks ja siis hiljem sai päris mitu aastat neid pidusid ise korraldatud. Seal ma puutusingi lähemalt kokku selle kogukonnaga: sain teada, millised probleemid ja väljakutsed neil igapäevaselt nii töö- kui ka pereelus olla võivad. See oli 2000ndate alguses, seega suurem osa LGBT-kogukonnast oli kapis ja elati varjatud elu. Kuulsin igasuguseid vapustavaid lugusid, kuidas vanemad viskasid noori kodust välja või kuidas elati küll partneriga koos, aga sellest teadsid vaid lähimad sõbrad. Paljud pidid oma pereelu ja LGBT-kogukonda kuulumist varjama tööl ja vaikselt kannatama ning pisarad alla neelama, kui kolleegid irvitasid näiteks samast soost perekondade üle. Oli reaalne oht kaotada oma töö, kui nad oleksid sõna sekka öelnud, enda eest seisnud ja oleks välja tulnud, et nad pole heterod. Muidugi oli ka üksikuid positiivseid juhtumeid ja neid, kes ei varjanud oma kuuluvust tänu mõistvale perele ja sõpradele.
Pärast nende LGBT-lugude kuulmist ja selles ringkonnas inimestega suhtlemist hakkasid mu silmad rohkem avanema selle suhtes, kui palju tegelikult on neid vähemusi, keda diskrimineeritakse või kes ei tunne ennast erinevatel põhjustel Eestis piisavalt turvaliselt. Näiteks pagulased. Seetõttu liitusin ka Johannes Mihkelsoni Keskuses pagulaste tugiisikuprogrammiga. Kui inimõiguste keskus kuulutas välja inimõiguste saadikute programmi, siis ma pigem imestasin, et kuidas ma juba varem ei olnud inimõiguste keskuse juurde teed leidnud. Mõtlesin, et see annab mulle võimaluse organisatsiooni tasandil ja teiste toega veel rohkem ära teha. Saadikuks kandideerimine oli minu jaoks igati loogiline samm ja asjade loomulik kulg.
Mida on inimõiguste saadiku roll sulle andnud, mida oled kogenud?
Koos inimõiguste saadiku Saaraga plaanisime teha Lasnamäe noortele rändeteemalist töötuba, kus Saara oleks näidanud oma fotoprojektist pilte sundmigratsioonist ja põgenikest Eestis. Eesmärk oli näidata, et nad pole mingid anonüümsed pagulased, vaid reaalsed inimesed, oma nime ja näoga, oma pere ja looga, kuid kes kahjuks on pidanud põgenema oma kodumaalt. Paraku üritusele noori kohale ei tulnud, kuid ürituse lõpupoole liitus meiega üks pagulasvastane poliitik. Nii et saime lisaks töötoa läbiviimise kogemusele ka kogemuse, kuidas rahulikult arutleda ja selgitada midagi inimesele, kes on täiesti teistsugusel seisukohal.
Tänu saadikute programmile olen ka teiste inimõiguste valdkondade ja nende tausta kohta hästi palju teada saanud. Näiteks andmekaitsest polnud mul mitte mingisugust aimu. Pluss on silmaring hästi palju laienenud tänu teiste saadikute kogemustele erinevates teemades. Lisaks on inimõiguste keskuse ja saadikute seltskonnas olemine kui puhkus. Kohe tunned, et sa saad ennast vabalt tunda ja sul on teiste toetus, ei pea kogu aeg tegelema õigustamise ja võitlemisega. Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Anneta inimõiguste heaks!
Millised ühiskondlikud murekohad sulle enim korda lähevad?
Minu jaoks oli vahepeal väga alarmeeriv see, kuidas kõige kõrgemal riiklikul tasandil soositi erinevate vähemuste diskrimineerimist ja nende naeruvääristamist. Juhtival kohal olevad inimesed andsid põhimõtteliselt eeskuju, kuidas diskrimineerida erinevaid vähemusi. See oli minu jaoks selge ohumärk. Õnneks praeguseks on olukord muutunud ja ma loodan, et see läheb paremuse poole. Mida aga jätkuvalt ja jätkuvalt annaks ära teha, on inimeste teadlikkuse tõstmine erinevate gruppide suhtes. Võtmeküsimus on tegelikult see, kuidas jõuda nende inimesteni, kes on saanud oma informatsiooni ebausaldusväärsetest, mitte teaduslikest allikatest. Viimase paari aasta jooksul on palju olnud näha vihast suhtumist erinevate vähemusgruppide suhtes. Viha iseenesest ei ole primaarne emotsioon – see on alati millegi põhjustatud. Pahatihti on seal taga hirm. Näiteks hirm, et pagulased võtavad mu töö ära, homopropaganda muudab mu lapse geiks jne. On päris suur väljakutse jõuda nende inimesteni ja katsuda neile selgeks teha, et tegelikult üks või teine vähemusgrupp ei kujuta endast ohtu. Inimõiguste keskus sellega tegeleb, aga see tööpõld on väga-väga lai ja teadlikkuse tõstmisega tuleb jätkuvalt tegeleda.