Egert Rünne: Turvaline ühiskond vajab reguleeritud vaenukõnet

Vaenukõne piiramine ei tähenda, et sõnavabadus kaob, ja on eksitav, kui räägitakse viha piiramise eelnõust, kirjutab inimõiguste keskuse juht Egert Rünne algselt ERRi arvamusküljel ilmunud artiklis.

Mis on see avaliku debati teema, mille puhul paljud ajakirjanikud ei suuda jääda objektiivseks ja unustavad ajakirjanduseetika põhialused? Teema, mille puhul isegi peaprokurör oma rolli õiguskorra kaitsjana unustab? See on vaenukõne.

Vihaseid väljaütlemisi kaitseb sõnavabadus

Vaenukõne puhul on tegemist kontseptsiooniga, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdiktsioonid käsitlevad eri võtmes. Vaenukõne regulatsiooni lõplik sisu ei ole meile ette öeldud. Seega on meil võimalus ühiskondlikult läbi arutada, mis on vaenukõne ja mis seda ei ole.

Euroopa Inimõiguste Kohus määratleb vaenukõne järgmiselt: “kõik väljendusvormid, mis levitavad, õhutavad, propageerivad või õigustavad rassivaenu, ksenofoobiat, antisemitismi või muid vaenu vorme, mis põhinevad sallimatusel”. 

Kujutame ette olukorda, kui enne valimisi peab ametisolev peaminister suurtel kogunemistel rida kõnesid, milles levitab valet, et opositsiooni pooldajad, kes kuuluvad enamasti mõnda teise etnilisse rühma, relvastavad ennast ja on tema toetajatele ja riigile oht. Ta sõnakasutus on rassistlik. Ta edastab oma poolehoidjatele samu juhiseid, kuidas paar aastakümmet varem riigis massimõrvu läbi viidi, ja kutsub neid üles kiirelt tegutsema. See vaenukõne näide pärineb sõnavabaduse eest seisva inimõigusorganisatsiooni Article 19 vaenukõne juhendist. Näeme, et vaenukõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alavääristada, alandada ja ohvristada valitud gruppe, õhutada nende suhtes tundetust ja jõhkrust. 

Vaenukõne piiramine ei tähenda, et sõnavabadus kaob. Vaenukõne ei ole vihased, valed, solvavad, ropud ja muud räiged väljaütlemised. Sellise kõnepruugi kasutamist ei piira seadused, vaid näiteks hea kodune kasvatus.  

Samas toob Article 19 välja näite, et kui teismeline poiss, kellel on Twitteris vähe jälgijaid, teeb postituse, kus ta seksistliku naljaga solvab ühte koolitüdrukut ja naeruvääristab olukorda tüdruku kadumisest ja tapmisest, siis see ei ole vaenukõne. Tegu on küll räigelt misogüünse postitusega, aga poiss ei kutsunud üles teatud grupivaenule ja tal pole ka piisavalt võimu. Sellise olukorraga peaksid tegelema kool, vanemad, kohalik kogukond või platvorm, kus postitus tehti. Aga see ei ole põhjus riigi sekkumiseks.

Seega on ühiskonda eksitav, kui räägitakse viha piiramise eelnõust. Tegelikult soovitakse eelnõuga piirata eriti ohtlikku vaenukõnet, mis kasvatab vaenukuritegude tõenäosust ja inimeste diskrimineerimist.

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan

Inimõigused on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad

Väljendusvabadus on üks laiemalt ja tugevamalt tagatud põhiõigusi, sest see loob igale inimesele võimaluse vabaks eneseteostuseks ja mõttevahetuseks. Ühiskonnas loob väljendusvabadus terve ja pluralistliku ühiskonna, kus kõigi arvamused, kriitika ning ideed on aktsepteeritud. 

Võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise printsiip kaitseb inimesi vägivalla ning diskrimineerimise eest. Neid kahte õigust tuleb tasakaalustada ja ühtegi õigust ei saa teise vastu kasutada: liikumisvabadus lõpeb seal, kus hakkab teise inimese kodu, ning sõnavabadus lõpeb seal, kus algab vaenukõne. 

Avalik vaenu õhutamine suurendab vaenukuritegude tõenäosust ja inimeste diskrimineerimist. Inimõiguste mõtte vastane on kasutada inimõigusi teiste õiguste piiramiseks. Seega ei ole vaenukõne väljendusvabaduse all kaitstud. Kuniks vaenukõne on ühiskonnas tavaline ja sisuliselt lubatud, pole ka kõigi ühiskonnagruppide inimõigused võrdselt tagatud.

Vaenukõne piiramisele on ühiskondlik ootus

Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt tõdenud, et vaenukõne ei kuulu sõnavabaduse alla ehk inimõigusi austavatel riikidel on selge luba astuda vaenu õhutamise vastu seaduslikke samme. Vaenu õhutamise keeld on kirjas ka Eesti põhiseaduses. Seega on meie ühine kokkulepe, et eri ühiskonnakihtide vahel vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele õhutamine on keelatud ning karistatav.

Uus koalitsioon on lubanud vaenu õhutamist keelava seaduseelnõuga edasi liikuda ja töötada selle nimel, et iga inimene end Eestis turvaliselt tunneks. Eelnõud on toetanud Reformierakonnast nii peaminister Kaja Kallas kui ka justiitsminister Maris Lauri. Samuti on seda toetanud Keskerakond oma viimases valimisprogrammis, milles on lubatud vaenu õhutamise keelu selgemat reguleerimist.

Tegu pole ainult poliitikute lubadustega, vaid ka ühiskondliku ootusega. Mais 2021 toimub ÜRO inimõiguste nõukogus kolmas korraline ülevaatus, kus rahvusvahelisel tasandil hinnatakse Eesti riigi tegevust inimõiguste tagamisel ja kaitsmisel. Võrdse kohtlemise võrgustikku kuuluvad vabaühendused, mis esindavad erinevaid ühiskonnagruppe puuetega inimestest noorteühendusteni, esitasid omapoolse aruande, kus andsid selge sõnumi, et Eestis puudub tegelik ja toimiv vaenu õhutamise regulatsioon.

Seega, riik võib vaenukõnet seaduslikult ära hoida ja selle parem regulatsioon on positiivne samm. Muidugi ei ole eesmärk inimesi karistada, vaid saata riigi poolt signaal, et põhiseaduses kokkulepitu kehtib ja ohtlik vaenukõne ei ole karistamatu.

#vaen #vaenukone #vaenukuriteod