Veebruaris hakkas keskus koos partneritega võrdse kohtlemise võrgustikust koguma Eesti inimeste lugusid, et saada ülevaade inimõiguste olukorrast meie riigis. Nendele lugudele tuginedes kirjutasime ÜRO-le ühisaruande, mille avaldame novembris. Vihjena aga võime juba praegu öelda, et meie riigijuhtide ja Eestimaal elavate inimeste kogemused seoses inimõigustega Eestis on väga erinevad. Ikka väga erinevad. Aruande koostaja Kadi Viik annab inimõiguste olukorrast lühikese, kuid kahjuks hirmuäratava ülevaate. Avaldame Kadi algselt ERRi portaalis ilmunud artikli täismahus.

Üks kõige kummalisemaid reaktsioone Mart Helme Deutsche Welle intervjuule oli koalitsioonipartnerite kiire ja enesekindel kinnitus, et Eestis on inimõigustega kõik korras. Seda andis kohe teada peaminister, kes ütles mitut erinevat moodi, et Eestis on inimõigused kaitstud ja tagatud. Samuti rõhutas Helir-Valdor Seeder, et Eestis on inimõigustega kõik korras ning kedagi taga ei kiusata.

Kuidas seda nüüd öelda peaministrile ja tema võitluskaaslastele… aga Eestis ei ole inimõigustega kõik korras.

Olen suure osa sellest aastast veetnud, kirjutades Eesti inimõigustega tegelevate organisatsioonide ühisaruannet ÜRO inimõiguste nõukogule. Olen suhelnud organisatsioonidega, kes seisavad puuetega inimeste õiguste eest, laste ja noorte õiguste eest, naiste õiguste eest, kes käivad kohut diskrimineerimist kogenud inimeste eest jne. Olen süvenenud õigusaktidesse, üksikjuhtumitesse ja statistikasse. Olen uurinud etteheiteid ja soovitusi mida rahvusvahelised organisatsioonid on Eestile varem teinud.

Järeldus? Asi on päris kaugel sellest, et meil inimõigustega kõik korras oleks. Toon mõned näited.

• Eestis on sisuliselt seadustatud lapsabielud. Kui perekonnaseaduse järgi on minimaalne seaduslik abiellumisiga 18 aastat, siis kohtu loal võib abielluda 15-aastane laps. 2009.–2018. aastal abiellus 81 alla 18-aastast inimest, kellest 89% olid tütarlapsed. See tähendab ühtlasi, et Eestis on Euroopa kõige madalam seaduslik abiellumisiga. Olukorra muutmise eest vastutab Raivo Aeg (Isamaa), sest perekonnaseadus kuulub justiitsministeeriumi alla.
• Eestis on sisuliselt seadustatud pedofiilia. Vanus, mille täitumisel loetakse, et on “nõustutud” seksuaalseks tegevuseks, mille teine pool on täiskasvanu, on 14 aastat. See on selgelt liiga madal ja toob kaasa ohu noorte seksuaalseks väärkohtlemiseks. Karistusseadustik kuulub samuti justiitsministri (Isamaa) vastutusvaldkonda.
• Eestis on seksuaalse vägivalla juhtumite tõendamiskoormust väga raske täita ja karistused leebed. Eesti karistusseadustikus on tervelt kolm erinevat süüteo koosseisu, mida vägistamisjuhtumite puhul kasutada (§ 141, 1411 ja 143). Paraku ei vasta ükski neist rahvusvahelistele standarditele, sest viitavad vägivalla kasutamisele ja ohvri võimele osutada vastupanu. Vägistamise mõiste peaks aga hõlmama kõiki nõusolekuta seksuaalakte, nagu sätestatud Istanbuli konventsioonis. See kuulub taas justiitsministri (Isamaa) vastutusvaldkonda.
• Eestis ei saa lapsed ja noored omal soovil psühhiaatrilist abi, kui nende vanemad on selle vastu. Selliseid juhtumeid on igal aastal. Nimelt näeb psühhiaatrilise abi seadus ette, et vabatahtlikku psühhiaatrilist abi osutatakse alaealisele ainult tema seadusliku esindaja nõusolekul. 14-aastane laps on seaduse silmis “küps” täiskasvanuga seksimiseks, aga mitte iseseisvalt psühhiaatri poole abi saamiseks pöördumiseks. Erakonnad on probleemist väga teadlikud, kuid asi lihtsalt seisab riigikogus – EKRE vastuseisu tõttu. Ja koalitsioonikaaslased (Keskerakond ja Isamaa) lasevad sellel sündida.
• Eestis on hulgaliselt näiteid, kus puudega inimesed ei pääse avalikku ruumi: ühistransporti, elamutesse, avalikesse hoonetesse. Isegi kõik valimisjaoskonnad ei ole ligipääsetavad. Mis elu see on, kui pead kodus istuma ja ei saa isegi valima minna, et olukorda muuta? Seda ei maksa näha kui “ainult” ratastooli probleemi, vaid see puudutab palju laiemalt seda, kuidas saavad meie ühiskonnas liikuda inimesed, kellel on näiteks probleeme nägemisega, kuulmisega, liikumisega või kes kärutavad ringi lapsi. Selle eest vastutavad eelkõige majandus- ja taristuminister Taavi Aas ja riigihalduse minister Jaak Aab (Keskerakond).
• Eesti peaks sulgema oma suured kolhoosistiilis hooldekodud psüühiliste erivajadustega inimestele ja looma väikesed pereüksused, mis on oluliselt inimlikum elukeskkond. Samuti peaks need tooma lähemale keskustele, et sealsed elanikud saaksid käia tööl, poes, kudumisringis, raamatukogus ja teha kõike muud, mis elu juurde käib. Mis või kes seda aga takistab? Kohalikud omavalitsused ja kohalikud inimesed, kes ei taha oma naabrusesse “selliseid” inimesi – mis siis, et need on oma inimesed. Põltsamaal pidurdas protsessi omavalitsus, kus juhtival kohtadel on SDE ja Keskerakond. Põlvas oli Keskerakonna juhitav vallavalitsus algselt otsuse vastu. Kuressaares on veninud elamu rajamine kohalike Reformierakonna, Keskerakonna ja SDEst pärit juhtide ebakindluse ja omavaheliste vaidluste tõttu. Nagu näha loetelust on tegemist erakondadega, kes riigi tasandil räägivad inimõigustest, kuid kohalikul tasandil ei jagu neil selgroogu tegudeks.
• Eestis on tulnud evakueerida vabakonna üritusi ja kohale kutsuda politsei, sest EKRE tegevpoliitikud on korraldajaid ähvardanud, üritusele kohale ilmunud, seda seganud ja pildistanud osalejaid. Tartu Lille noortekeskuse lubasid nad põlema panna. Milles probleem? Tartu ja Pärnu noored tahtsid rääkida LGBT+ teemadest ja Pärnus toimus Emily Dickinsoni elulugu käsitleva filmi linastus. Ja kes vastutab selle eest, et põhiseaduses sätestatud kogunemisvabadus oleks tagatud? Siseminister Mart Helme (EKRE).
• Eesti ei ole astunud mitte ühtegi sammu, et kriminaliseerida vaenu õhutamine ja lisada vaenumotiiv raskendava asjaoluna muude kuritegude puhul. Eesti on küll ÜRO-le raporteerinud, et ta tegeleb asjaga, umbes täpselt samal ajal kui eelmine justiitsminister Urmas Reinsalu teatas siseriiklikult, et ta ei pea vajalikuks midagi teha. Vaenamine on meie ühiskonnas eskaleerumas. Vähemusgruppide sihikindel dehumaniseerimine ja nende kohta valede levitamine on võtnud sellised mõõtmed, et see võib väga tõsiste tagajärgedega lõppeda. Eesti peaks tegema seda, mida ta ammu ÜRO inimõiguste nõukogule lubas – aga seda mitte ÜRO pärast, vaid meie enda inimeste turvalisuse pärast. Teema kuulub justiitsministri (Isamaa) valdkonda.
• Eestis on isegi diskrimineerimisvastane seadusandlus diskrimineeriv. Kui soo ja rahvuse või nahavärvi põhine diskrimineerimine on keelatud pea kõigis eluvaldkondades, siis diskrimineerimine usutunnistuse, veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu on võrdse kohtlemise seaduse põhjal keelatud üksnes tööelus. Paraku ei piirdu diskrimineerimine üksnes tööeluga ja meil on küllaldaselt näiteid, kus inimesed on kogenud ebavõrdset kohtlemist koolis, korterit otsides või isegi üritades kindlustuslepingut sõlmida. Sellel on praktilised tagajärjed – ohvrid ei saa kahjunõuet esitada ega võrdõigusvoliniku poole pöörduda abi ja nõu saamiseks. Võrdse kohtlemise seadus kuulub sotsiaalminister Tanel Kiige (Keskerakond) vastutusalasse.

Ülaltoodu on vaid väike valik tõsistest probleemidest, mis on Eestis inimõigustega praegu aktuaalsed ja mille lahendamise eest vastutavad peamiselt just Keskerakond ja Isamaa – mida juhivad Jüri Ratas ja Helir-Valdor Seeder.

Lisan lõppu ka veidi värsket isiklikku (tööalast) kogemust. Eesti inimõigustega tegelevad organisatsioonid peavad aastal 2020 tõsiselt kaaluma kui avalikult kättesaadavaks nad oma töötajate isikud ja kontaktandmed teevad. Nad peavad kontoriruume otsides mõtlema selle peale, kui kaitstud need on sabotaaži eest. Nad peavad avalikke üritusi korraldades kontrollima ja autentima osalejaid, palkama turvasid või hoidma toimumiskohta saladuses, et kaitsta kohaletulnuid. Neid kutsutakse osalema projektikonkurssidel ja siis üritatakse poole projekti pealt heakskiidetud rahastus ära võtta.

Kas see on normaalne?

Aitäh kõikidele organisatsioonidele, kellega variraporti koostamisel lähedalt koostööd saime teha*. Iroonilisel kombel esitasime selle ÜRO inimõiguste nõukogule samal nädalal, kui Eesti siseminister teatas, et suhtub osasse elanikkonnast “ebasõbralikult” ja tema koalitsioonikaaslased kiirustasid kinnitama, et Eestis on tegelikult inimõigustega kõik hästi.

*Inimõiguste teemalise ühisaruande taga seisab võrdse kohtlemise võrgustik. Võrgustikku kuuluvad ja aruande koostasid järgmised organisatsioonid: Eesti Inimõiguste Keskus, Lastekaitse Liit, Eesti Puuetega inimeste Koda, MTÜ Oma Tuba / Feministeerium, Eesti LGBT Ühing, Eesti Vegan Selts, Eesti Noorteühenduste Liit ja Eesti Üliõpilaskondade Liit. Aruanne ilmub eesti keeles novembris ja Eesti riigi inimõiguste olukord läheb ÜROs ülevaatamisele 2021.