Inimõiguste keskus on tegutsenud pagulaste valdkonnas pea kümme aastat. Selle aja jooksul on meie õigusnõustajad aidanud sadu abivajajaid. Inimõiguste keskuse poolt ja siseministeeriumi toel 2011. aastal loodud pagulaste õiguskliinik on tänaseks välja kasvanud tõhusaks partnerluseks ÜRO pagulasametiga. Eesmärk aga on jäänud samaks: kuulata ära iga lugu ja aidata inimesi, kelle elu ning tervis on ohus. Tänu inimõiguste keskuse tööle on varjupaika väärinud pagulased siin võimaluse saanud ja Eesti varjupaigamenetlus kvaliteetsemaks muutunud.

2019. aastal nõustasid keskuse juristid 59 varjupaigataotlejat. Eestilt palus 2019. aastal üldse varjupaika 84 inimest ja Eesti riik andis rahvusvahelise kaitse 43 inimesele. ÜRO pagulasameti globaalsete trendide aruandest selgub, et eelmise aasta lõpus pidi maailmas ümber asuma 79,5 miljonit inimest, s.o enam kui 1% kogu rahvastikust.

Numbrid on suured ja tihti hoomamatud, aga iga numbri taga on ühe inimese, pere, lapse lugu, mis on uskumatult traagiline, ning tihti jäävad need lood rääkimata. Inimesed, kes põgenevad, ei saa  oma lugusid avalikult rääkida, sest neid ähvardab paljastamine ja neid võidakse üles leida. Eriti Eestis, kus pagulaste arv on üliväike. Samuti ei tohi inimesi survestada rääkima nende läbielamistest, mis tihti puudutavad sõda, piinamisi, vägistamisi või muid raskeid katsumusi. Tuleb ka meeles pidada, et rahvusvahelise kaitse saamiseks on nad korduvalt pidanud kogetut kirjeldama ja seeläbi oma katsumusi uuesti läbi elama.

On ka lugusid, mida on räägitud: Bahabelomi pere, 10 aastat Eestis elanud Umari või Tadžikistanist pärit noormehe lugu. Pagulaste  teekonda saab kogeda ja sellele kaasa mõelda juba 2012. aastal valminud veebilahenduses.

Vaid rahast ja tehnilisest abist ei piisa 

ÜRO pagulasameti erisaadiku Angeline Jolie sõnum, et võitlus inimõiguste ja võrdsuse eest on universaalne ning see ei tohiks meie piiridel peatuda, on ka torge Eesti valitsusele. Oleme küll arengukoostöö raames erinevaid riike aidanud, kuid raha ja tehnilise abiga saab muutusi luua ainult teatud piirini.

Praeguse valitsuse otsus lõpetada osalemine rahvusvahelist kaitset vajavate isikute ümberasustamise ja -paigutamise programmides on eriti häbiväärt kontekstis, kus abivajavate inimeste arv maailmas kasvab. Kui 2015. aastal olime pagulaskriisi tingimustes nõus vabatahtlikult abivajajaid vastu võtma, ei olnud Eestis hästitoimivat pagulaste vastuvõtu- ja lõimimissüsteemi. Nüüd aga, kui hästi on välja arendatud süsteem tugiisikuteenusest keeleõppeni, pole pagulasi seda kasutamas. Seega võiksime praegu, kui riigi võimekus seda lubab, võtta vabatahtlikult vastu mõned pered.

2019. aasta lõpus kirjutas Kreeka minister oma Euroopa kolleegidele ja palus, et nad võtaksid vastutuse ja aitaksid vanemata lapsi. Sellele järgnes vaikus. Aasta lõpus teatas peaminister Kreeka parlamendis: “Me räägime 3000 lapsest… kas neid ei saa jagada 27 riigi vahel, et Euroopa näitaks üles solidaarsust?” Järgnes taas vaikus.

Aasta alguses palus Euroopa Komisjon liikmesriikidelt, et nad kaaluksid abi osutamist saatjata alaealistele, kellel ei ole vanemaid ega sugulasi, ja kes elavad Kreeka saartel pagulaslaagrites. Lapsed elavad ebainimlikes tingimustest. Human Rights Watchi hinnangul peavad lapsed magama madratsitel ja ülerahvastatud telkides ning võivad sattuda ärakasutamise ohvriks. Kokku on lapsi, kes kodu vajavad, 1600. Meie lähinaabritest on hädasolijaid lõpuks lubanud vastu võtta nii Soome kui ka Leedu. Aga mitte Eesti.

Täna, rahvusvahelisel pagulaspäeval paneme Eesti valitsusele südamele, et vaatamata Eesti konservatiivsele immigratsioonipoliitikale, peaks olema meil piisavalt humaansust, et aidata kasvõi üht last.