Tadžikistani pagulane: tunnen ennast Eestis turvaliselt

2017. aastal nõustasid Inimõiguste keskuse juristid 80 varjupaigataotlejat (kokku oli esmaseid varjupaigataotlejaid eelmisel aastal Eestis üldse 96). Õigusabi saanud taotlejad jagunesid järgmiste riikide vahel: 12 Iraanist, 12 Ukrainast, 9 Venemaalt, 8 Albaaniast, 6 Türgist, 5 Egiptusest, 4 Süüriast, 3 Usbekistanist, 3 Sudaanist, 2 Kuubalt, 2 Kamerunist, vähem nõustatavaid olid pärit Kongost, Jeemenist, Mehikost, Armeeniast, Nigeeriast, Marocost ning üks nõustatav oli kodakondsuseta. Samuti tegeleti 2017. aastal 19 strateegilise kaasusega. Paljud meie nõustatavad on tänaseks saanud Eesti riigilt ka pagulasstaatuse ning on siin oma elu sisse seadmas. 2018. aasta alguses hakkasime kaitsma varjupaigataotlejat Tadžikistanist, kes nüüdseks on saanud ka pagulasstaatuse. Egert uuris, kuidas tal Eestis läheb.

Täna, 20. juunil tähistatakse rahvusvahelist pagulaspäeva. Kuidas sina rahvusvahelise kaitse saanud inimesena selle päeva peale mõtled?

Sel päeval toimub palju üritusi ja see on tore, et pagulastest räägitakse. [Võib maitsta pagulaspäeva erimenüüd või Lennusadamasse, kus on võimalik osa saada nii tänapäeva pagulaste elust, kui ka uurida ajaloolist tausta. – E.R.].

Nüüd, kui sa oled Eestilt saanud pagulasstaatuse, kuidas su tavaline päev välja näeb? Kuidas see erineb sinu päevast Tadžikistanis?

Ma olen väga aktiivne, just nii saan kogukonna liikmeks. Igapäevaselt ma töötan ühes kesklinna söögikohas ning vabal ajal võtan osa erinevatest kultuuri- ja integratsioonitegevustest, mida kohalikud organisatsioonid pakuvad.

Tadžikistanis oli väga erinev võrreldes Eestiga, juba ilma pärast – saabusin Eestisse detsembris, kui teil oli südatalv. Suurim erinevus on aga see, et ma tunnen ennast Eestis turvaliselt, Tadžikistanis seda tunnet mul ei olnud.

Eesti Inimõiguste Keskus viis kaks aastat tagasi Tadžikistanis läbi võrdse kohtlemise teemalist projekti, kus me koolitasime kohalikke organisatsioone võrdse kohtlemise valdkonnas. Mis sa arvad, kas viimase kahe aastaga on Tadžikistanis inimõiguste olukord muutunud?

Inimõiguste olukord pole Tadžikistanis muutunud, seda just vähemuste küsimuses. Näiteks, pole ju saladus, et LGBT inimeste olukord Kesk-Aasias on väga raske ning eriti kibedaks tehakse elu organisatsioonidel, kes nende inimeste õiguste eest võitlevad. Õiguskaitseorganid on viimasel ajal registreerinud ja külastanud paljusid selliseid organisatsioone ja inimesi. See on väga raske inimõiguste rikkumine, kodanike ei kohelda võrdsena ja nende õigusi rikutakse. Samuti kiusatakse taga erineva usutunnistusega inimesi, ning paljudel vähemuste esindajatel pole võimalik saada õigusabi. Olukord muutub väga aeglaselt, kui üldse.

Kuidas sind Eestis on vastu võetud?

Eestis on kõik olnud väga sõbralikud, seega mind võeti hästi vastu. Samas pean ma palju veel õppima nii teie kultuuri, kui ka keelt. Olen leidnud juba omale sõpru, kellega mul on väga soojad suhted, nad aitavad mul siin kohaneda.

Samuti läksin ma kohe tööle ning olen väga kiirelt seal kõik selgeks õppinud. Kolleegid kohtlevad mind suurepäraselt ja aitavad mul ka eesti keelt õppida.

Kas sa igatsed midagi Tadžikistanist?

Kõige rohkem igatsen enda kasvatatud puu- ja juurvilju, mida Eestis saada ja kasvatada pole võimalik.

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#pagulased