Peame tagasi vaatama esimesele ülevaatusele. Ma ütleksin, et Islandis on sellest enim kasu olnud kahes sektoris. Esiteks, puuetega inimeste õigused – esimene UPR ülevaatus näitas, et selles valdkonnas on Islandil veel palju tegemata. Tänu rahvusvahelistele kohustustele on meil nüüd eriti hea korraldus, mille põhimõte on: mitte inimesel ei ole puue, vaid ühiskonnal. Ühiskond peab suutma toimida nii, et kõik inimesed saaksid olla selle väärtuslikud aktiivsed liikmed, vaatamata sellele, kas nad vajavad ratastooli või muud tuge. Kõik puudega inimesed saavad taotleda riiklikku toetust, et palgata endale abilisi igaäevaseks, või -öiseks, toimetamiseks. Pole vahet, mis puue Sul on, ühiskond peab sellega hakkama saama. Ja tänu sellisele abile on inimestel võimalik elada iseseisvat normaalset elu. See teema sai just pärast esimest UPRi Islandil väga suurt tähelepanu.

Teine valdkond puudutab vanglasüsteemi, mis on meil olnud pikalt väga halb. 300 000 elaniku peale oli meil üks suur vangla, kus noorimad vangid –15-16aastased – olid koos nendega, kes olid seal juba 20–30 korda varem olnud. Eriti noorte kurjategijate inimõiguste kaitsmine ja ühiskonda tagasi aitamine on sellises olukorras väga raske. Usun, et see, et Island sai 2011. aastal korralisel ülevaatusel selle kohta märkuse ja et ka meie Islandi inimõiguste keskuse variraportis selle välja tõime, panigi aluse uue süsteemi loomisele. Kaks aastat tagasi avati Islandil uus vangla, aga lõppeesmärgini on veel pikk maa minna.

Lisaks, tänu UPRile on enam hakatud tähelepanu pöörama just ühiskonnas tõrjutute inimõigustele, nagu vaimupuudega inimeste või nende, kes kuuluvad vähemusgruppidesse.

Miks on oluline, et valitsusvälised organisatsioonid kirjutavad variraporti vastukaaluks riiklikule aruandele?

Esiteks, on väga oluline, et mittetulundussektor ja valitsus teevad tihedalt koostööd. See on väga hea asi! Samas, minu kogemus ütleb, et valitsus kipub enda aruandes siiski süsteemi kaitsma ja kirjeldama, et kõik nõudmised on õigesti täidetud. Küll aga ei arvesta ametnikud tihtipeale rahva arvamusega.

Valitsusväline sektor on aga inimestega palju tihedamas suhtluses. Nii et selleks, et rahva hääl saaks kõlapinda, peab see tulema läbi variraporti. Variraport seletab palju paremini, kuidas asjad tegelikult on.

Lisaks on kogu UPR protsess üks õppimisprotses, nii riigile kui valitsusvälistele organisatsioonidele. Variraporti kirjutamine ei ole ainult Islandi valitsuse luubi alla võtmine, vaid ka meie endi töö ülevaatamine, mõistmaks, kus me saaksime paremini.

Et mitte ainult välja tuua, mida valitsus on jätnud tegemata, vaid ka mis vabaühendustel on jäänud märkamata?

Täpselt!

Räägime nüüd veidi palgalõhest. Usun, et Eesti ülevaatusel tuuakse välja kurb tõsiasi, et meil on Euroopa Liidu suurim palgalõhe. Seevastu Island kohustab seadusega ettevõtteid tõestama, et nad maksavad naistele ja meestele võrdset palka. Kuidas see saavutati ja kuidas see ühiskonnas kajastub?

Me enam ühiskonnas väga ei räägigi palgalõhest ja sellest uuest seadusest. Ma ei usu, et Islandi inimesed sellest seadusest väga teadlikudki on. Aga seda tänu sellele, et see protsess on kestnud juba väga pikalt. Ütleksin, et isegi üle 20 aasta. See kõik algas naisliikumisega ja Islandi naiste õiguste ühigus, kus arutati palgalõhe teemat. Ja sealt see liikus edasi ametiühingute huviorbiiti ja poliitilisse debatti. Nii et see võitlus on juba pikalt kestnud. Tõelised muutused tulid pärast majanduskriisi. Aastal 2009 tuli võimule uus valitsus ja Island sai endale esimese naispeaministri Jóhanna Sigurðardóttiri, kes seadis selle üheks prioriteediks. Islandil on juba ammu väga hea seadus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta – on seadusevastane maksta neile sama töö eest erinevat palka. Tänu selle valitsuse järjekindlale tööle aga võeti lõpuks kaks aastat tagasi vastu seadus, mis kohustab organisatsioone tõestama, et naised ja mehed saavad võrdset palka. Osa probleemist aga on ka see, et mehed on tihtipeale positsioonidel, millel palganumbreid otsustatakse. See on aktuaalne ka praegu, et isegi, kui mehed ja naised saavad sama töö eest sama palka ning kõik oleks justkui perfektne, siis aja möödudes tulevad esile hüved, mis on ainult meestele, näiteks tööauto. Ja levinud on ikka vastuargumendid, et naised teenivad vähem raha, kuna nad käivad vähem tööl ja neid pole juhtivatel positsioonidel.

Kas võitlus palgalõhe vastu on Islandil midagi muutnud selles osas? Kas naised on varasemast enam valmis asuma juhtivatele, kõrgelt tasustatud positsioonidele?

Jah, ja ausalt öeldes on naised Islandil juba väga pikalt olnud valmis seda tegema. Aga endiselt on kukutamata müüt, et naised pole valmis või soovivad jääda lastega koju. Sellega on tõsist võitlust peetud. Näiteks, umbes 15 aastat tagasi loodi Islandis spetsiaalne parlamendikomisjon, mis pidi tegelema sellega, et tuua poliitikasse rohkem naisi – nii parlamenti kui kohalikesse volikogudesse. Sellel oli tohutult suur mõju, päriselt!

Ka oma kohalikus omavalitsuses tahtsin ma seda rohkem juurutada. Mida me selle jaoks tegime? Me muutsime tööaegu! Kohaliku omavalitsuse komisjonid kohtuvad tavaliselt pärastlõunasel ajal, mis paljudele naistele ei sobi. Nüüd kogunevad komisjonid kell 7, või isegi kell 6 hommikul, et inimesed saaksid pärast seda oma tavatööle minna ja õhtul kodus perega olla.

Lisaks on naiste õiguste organisatsioonid tegelenud sellega, et ka meediapildis oleks rohkem naisi. Meid häiris, et ajakirjanikud suhtlesid vaid meestega, “kuna naised ei olnud nõus andma intervjuud”. Ja siis me hakkasime ajakirjanikele valmistama nimekirju naisspetsialistidest, naispoliitikutest jt, kes olid hea meelega valmis meediaga suhtlema. Ehkki aeglaselt, me muutsime naiste ja meeste meedias esinemiste arvu suhet, ja see loeb väga palju!

Aga ikka on probleem, et ettevõtteid Islandil juhivad enamasti mehed, ja seda on raske muuta. Minu meelest on selle tuumaks meeste enda suhtumine – juhtivatel positsioonidel mehed näevad enda järeltulijana vaid meest. Isegi vaatamata sellele, et meil on Islandil sätestatud kvoodid: ettevõtte juhatuses peab olema 40 protsenti naisi. See on veidi olukorda parandanud, kuid mitmes edukas kalandusettevõttes on lihtsalt juhatuse liikmetearvu muudetud. Näiteks viieliikmelised juhatused, kus kaks liiget peaksid olema naised, on muudetud kolmeliikmelisteks ja üks naisliige on tavaliselt ühe liikme abikaasa.

Kas see on selle pärast, et sobivaid naisi ei leita juhatusse või mehed lihtsalt ei soovi naisliikmeid?

Nad ei soovi. See on mulle päris selge. Nad ei usu, et naistest võiks selles sektoris mingit kasu olla.

Ja see on suur tööstusharu Islandil.

Jah, ja sama probleem on Islandi pankadega. Aga on vaja muuta suhtumist, nagu naised ei oleks selliseks tööks sobivad. See ei ole meie ühiskonnas probleem! Meil on palju võimekaid naisi! Island on selleks väga ere näide tänu majanduskriisile – kõik need ettevõtted ja pangad, mis läksid pankrotti ja mis viisid meie riigi pankrotti, olid täis sobivaid mehi. Nii et kui on üks kasulik asi, mida me kriisist saime, siis on see parem sooline võrdsus.

Þorbjörg Inga Jónsdóttir külastas Eestit projekti VÕIVIK raames, mida rahastab Euroopa Majanduspiirkonna toetuste Aktiivsete Kodanike Fond, mida vahendab Avatud Eesti Fond koostöös Vabaühenduste Liiduga.