Eelmisel nädalal käis võrdse kohtlemise võrgustikuga Islandi kogemusi jagamas jurist ja inimõiguste kaitsja Þorbjörg Inga Jónsdóttir. Keskuse kommunikatsioonijuht Mirjam usutles Þorbjörgi nii ÜRO üldise korralise ülevaatuse (UPR) kui inimõiguste teemadel üldiselt. Kuna põneval vestlusel läks aeg lausa lennates, avaldame intervjuu kahes osas.
Islandi kodakondsust peetakse üheks maailma parimaks arvestades, mida riik teeb oma inimeste heaks: samast soost paarid võivad abielluda, aktiivne võitlus naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse eest, põhimõtteliselt minimeeritud palgalõhe jne. Kas teil on Islandil inimõigustega seoses üldse midagi teha või istute käed rüpes?
Oh, üldse mitte! Meil on veel palju teha isegi, kui igasugu statistikad Islandit positiivselt kuvavad. Näiteks, me saame endiselt nendes rahvusvahelistes uuringutes ja statistikates kõrgeid punkte, kuna Island sai 1980. aastal endale naispresidendi. Seega tunnustatakse meid vahel asjade eest, mis ei ole tänapäeval enam aktuaalsed. Ma olen töötanud inimõigustega mitmes erinevas valdkonnas, eriti keskendudes vägivallale ja naistevastasele vägivallale ning ma usun, et selles sektoris ei ole ajaga palju muutunud. Meil on ka pikk maa minna seoses palgalõhe ja muude teemadega.
Kui juba probleemidest rääkida, siis mis oli näiteks Su viimane kohtuasi?
Mu viimane kohtuasi oli tegelikult laste hooldusõiguse teemal. Kohalik omavalitsus oli lapsed vanemate juurest ära võtnud. Ja minu isiklik, aga ka professionaalne arvamus on, et Islandil on veel palju arenguruumi selles valdkonnas, kuna lapsevanematel on väga raske võidelda ametnikega, kui on otsustatud, et nad ei ole suutelised oma laste eest hoolitsema. Lapsevanemad on väga keerulises olukorras, kui soovivad ennast Islandi kohtusüsteemis kaitsta.
Nii et Sinu meelest võetakse lapsed vahel nende vanemate juurest ära liialt rutakalt?
Jah, ametnikud tegutsevad väga tugevalt ja karmilt. Samas ei tehta lapsevanematega aktiivselt koostööd. Pigem öeldakse, et “kui te ei käitu nii, võetakse teie käest lapsed ära” ja seda tehakse päris kiiresti. Ja lapsi ei taheta lubada tagasi nende vanemate juurde. Seega minu arvates, ei arvestata siinkohal lapsevanemate inimõigusi. Tihtipeale ei arvestata ka lapse huve, sest lapsele on parim jääda koos oma perega. Kui on probleeme, ei tohiks lapsed kohe vanemate juurest ära võtta, vaid perekonnale peaks pakkuma tuge.
Aga nüüd veidi positiivsemal toonil – inimõiguste olukord Islandis on üldiselt siiski eeskujulik ja heal järjel. Mida oleks teistel riikidel, eriti Eestil, Islandi kogemusest õppida?
Kui vaadata üldist pilti, siis inimõiguste jaoks on Islandil parim meie n-ö ühetasane ühiskond – me ei tõsta inimesi erinevatesse kihtidesse, näiteks nende taustast või jõukusest tulenevalt. Meil on üsna mõistlik ühiskond, kus inimesed austavad üksteist, sõltumata sellest, kas tegu on advokaatide, tislerite või kaluritega. Mulle meeldib see väga, et selline inimestevaheline austus on meie ühiskonnas tugev.
Teine asi, mis töötab Islandil edukalt juba pikka aega on tugev inimõigusteteemaline suhtlus valitsusväliste organisatsioonide, avalikkuse ja riigisektori vahel. Seega isegi, kui valitsus ei käitu alati meie soovidele vastavalt, nad teavad, et peab ära kuulama ka mittetulundusühingute ja avalikkuse arvamuse. Islandil on päris selge, et valitsus ei saa teha otsuseid enne, kui ei ole eelnevalt proovitud avalikkusega leida üksmeelt.
Tundub ju päris loogiline. Oleme ju kõik väljas ühise eesmärgi nimel – et meie ühiskond oleks õnnelik.
Täpselt!
Paistab, et võrdne kohtlemine ja vastastikune austus tuleb islandlastele kultuuriga kaasa.
Just nii! See pärineb veidi meie kultuurist ja on väga heaks baasiks inimõigustega tegelemiseks. Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Anneta inimõiguste heaks!
Island ja Eesti on mõlemad väikese rahvaarvuga riigid. Millised miinused ja plussid tooksid sellest tulenevalt välja inimõiguste kontekstis?
Sarnasused on siin kindlasti tugevad, aga Island ei ole mitte ainult väike, vaid lausa mikroskoopiline. Ja tänu sellele on inimestevaheline suhtlus vahetum – on päris lihtne panna poliitikuid ennast kuulama, neile e-kirju saata ja nendega näost-näkku kohtuda. See on eriti väärtuslik, kui arutluses on mingi kindel teema või probleem. Ma usun, et teil on samad eelised Eestis, ehkki olete meist palju suuremad.
Sellegipoolest soovin rõhutada, et ei ole olemas väikseid rahvuseid, on vaid rahvused. Riigi suurusest olemata on meil rahvusvahelises koostöös sama suur sõnaõigus. Riikidel, mis on meist palju suuremad, on samad õigused, aga ka samad kohustused, näiteks kohustus meid kuulata. Vahel võib väikestel riikidel olla rohkem vabadust öelda oma arvamus otse välja ja panna teisi end kuulama. Kuna Island on väike saar, kaugel Atlandi ookeanis, on meid ka väga keeruline ähvardada näiteks äriliste piirangutega (naerab). See teeb asjaajamised palju lihtsamaks.
Islandlased tunduvad olevat väga agarad oma õiguste eest võitlejad. Kas polnud mitte pärast Panama paberite lekkimist peaministri vastu tänavatel protestimas ligi 10 000 inimest?
Jah, nad on seda järsku hakanud tegema, mis on väga tähelepanuväärne, sest Island pole alati selline olnud. Inimesed eelistavad arutada asju pigem kodus diivanil või hoopiski avalikus basseinis (naerab). Aga see algas aastal 2008, kui Islandil oli suur majanduskriis, mis hõlmas kõike – korruptsiooni, mitmeid vigu, valitsusorganisatsioonide suutmatust… Aga ma arvan, et esimest korda saja aasta jooksul läksid inimesed tänavatele protestima. Ja sellest alates on islandlased seda veel ja veel teinud.
Paistab siis, et inimesed näevad, et avalikul protestimisel on mõju ja sõnavabaduse kasutamine tasub end ära.
Jah, ja see on ka jälle positiivne asi väikese rahvaarvu juures! Näiteks naiste õiguste jaoks on tänu sellele Islandil palju ära tehtud. Juba aastal 1975, kui korraldati esimene naiste vaba päev ja siis uuesti aastal 1985. Aastal 2005 olin ma aktsiooni korraldustiimis. Ühiskondlik foon oli tol ajal pigem selline, et miks meil on üldse naiste õiguste ühing, kui sooline võrdõiguslikkus on juba saavutatud. Kuid meie otsustasime, et tuleb korraldada uus naiste vaba päev. Me keskendusime palgalõhele, mistõttu ütlesime naistele, et nad lahkuksid töölt kell 14.08 – ajal, kui on välja teenitud nende selle päeva palk. Aktsioon soovitati korraldada siseruumides, kuna keegi ei eeldanud, et võiks tulla palju rahvast ja lubas külma ning niisket ilma. Umbes 20 000 inimest tulid tänavatele! Enamik naised, aga ka palju mehi. See oli imetlusväärne! Ma olin väga uhke, aga samas ka üllatunud.
Þorbjörg Inga Jónsdóttir külastas Eestit projekti VÕIVIK raames, mida toetab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi ja Vabaühenduste Liidu vahendusel.