Egert Rünne: sallivuskampaaniad on endiselt olulised

Kümme aastat on möödunud Eesti esimesest võrdse kohtlemise kampaaniast “Erinevus rikastab” ja tunnuslause on saanud osa folkloorist. Olid ajad, kui puuetega inimeste pildid tänaval või küsimus “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tekitasid suure meediatormi. Võrdse kohtlemise printsiip on selle ajaga üha rohkem ühiskonnas juurdunud ja uuringud näitavad, et Eesti ühiskond on muutunud avatumaks ja sallivamaks.

Aastate jooksul on toimunud murrangulised arengud: puuetega inimesed on tööturul aktiivsemad, samast soost paaride perede turvatunne on paranenud, kõigil lastel, olemata peremudelist, on Eestis parem elada. Ka detsembris Inimõiguste Keskuse poolt avaldatud  aruanne “Inimõigused Eestis 2020” toob välja, et Eestis on inimõigustega lood pigem hästi ja viimaste aastate areng on olnud positiivne.

Väärtustega ei mängita

Ehkki ühiskond on muutunud sõbralikumaks ja hoolivamaks, näitavad osade poliitikute teod hoopis vastupidist. Tänase valitsuse koalitsioonilepingus on sätestatud salliva ja sidusa ühiskonna loomise eesmärk. Küll aga on üllatav mõnede ministrite reaktsioon kampaaniale #samapaljuinimesed. See kannab ju just koalitsioonileppe eesmärke, kus kirjas: “Edendame sidusat, hoolivat ja sallivat ühiskonda, mille liikmed tunnevad end turvaliselt ja ühiskonna ellu kaasatuna.”

On igati mõistetav, miks sotsiaalministeerium sellist kampaaniat läbi viib. See on nende ülesanne nagu muide ka kõigil teistel ministeeriumitel. Siiani kehtib võrdse kohtlemise seadus, mille paragrahv 14 sätestab, et iga ministeerium teeb koostööd teiste isikute ja asutustega võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisel. Seda rääkimata põhiseadusest, milles sisalduv võrdsuspõhiõigus ei tohiks tulla kellelegi üllatusena.

Kummastav on siseministeeriumi ministrite suhtumine. Siseministeerium koos allasutustega seisab selle eest, et iga Eesti elanik tunneks, et tal on siin turvaline elada. Seega peaks siseministri ja rahvastikuministri roll olema kampaania toetamine, mitte vaenu õhutamine. Sallimatus ministri tasandil lõhub ühiskonna sidusust ja takistab Eesti arengut, rääkimata halvast eeskujust, mida see teistele annab.

#samapaljuinimene ka tänaval kõndides

Senikaua, kuni kampaaniaid nagu #samapaljuinimene tänavapildis vaenatakse, on need ka olulised. Samamoodi, nagu rünnatakse selliseid kampaaniaid, kiusatakse nii vaimselt kui füüsiliselt iga päev kedagi tänaval, ühistranspordis, koolis või töökohal. Vaenatakse inimest, kes on erinev.

Riigi ülesandeks on tagada turvaline elu kõigile: kaitsta inimest, kelle pihta sülitatakse, kuna ta praktiseerib teist usku; keda tänaval sõimatakse, kuna tal on teine nahavärv; kes ei pääse kontserdile, kuna ta on ratastoolis; või kes on armunud kaaslasesse, kes on temaga samast soost. Nad on samaväärsed kodanikud nagu kõik teised. Demokraatlikus ühiskonnas peab riik tõstma sallivust ja olema rahvale toeks. See tagab kõigile võrdsed võimalused ja loob sidusama ühiskonna. Kas mitte just seda ei tuleta meile pidevalt meelde ka peaminister Jüri Ratas?

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusveebis 25. jaanuaril 2020

Annetades toetad inimõigusi!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse! Ka väikesel summal on kaal, kui suure südamega inimesi on hulganisti.

Annetan
#erinevus-rikastab #inimoigused #inimoigused-eestis #vordne-kohtlemine