Vägivallamentaliteet ei väärtusta naiste isiksust – intervjuu jurist Merle Albrantiga

Koduvägivallast on hakatud viimasel ajal rohkem rääkima konkreetsete meedias kajastatud juhtumite valguses. Diskussioon nii valusal teemal on oluline, kuna aitab jõuda juurpõhjuste ja ennetuseni ühiskondliku teadlikkuse kasvu kaudu. Tegime intervjuu jurist Merle Albrantiga, kes on pikalt koduvägivallaohvritega ja naistevastase vägivalla juhtumitega tegelenud.

Viimasel ajal on mõnede meediatähelepanu pälvinud juhtumite valguses palju juttu olnud koduvägivallast ja sellest, et olukord paljudes Eesti kodudes on karm. Kuidas juristina ja pikalt selle valdkonnaga tegelenud spetsialistina tänast olukorda hindad?

Merle Albrant: Olukord on tõesti päris karm ja hull, näen seda iga päev oma praktikas. Mina võtan seda aga laiemalt: perevägivald võib olla füüsiline, vaimne, majanduslik või seksuaalne. Järjest enam on füüsilise kõrval vaimset vägivalda.

Kas vaimset vägivalda on keerulisem tuvastada?

Kindlasti on. Ohvrid jõuavad minuni naiste tugikeskuste kaudu, sealsed spetsialistid on saanud koolituse, kuidas vägivalda ja selle vorme tuvastada.

Mis eristab koduvägivalda muust vägivallast või rünnakust, miks see on nii laastav ja miks on ohvritel keeruline olukorrast väljuda?

Tihti ei eristata konflikti ja vägivalda: konflikt on ikkagi tüli, vägivald on süsteemne võimu kuritarvitamine ühe inimese kallal. Vägivalla eesmärk on võim. Konflikti eesmärk ei ole manipuleerida, saada võimu inimese üle ning seda momenti ei suudeta eristada. Iga päev tuleb Eestis üle 30 kuriteoteate peredest, kuid osad neist on ka konfliktid. Lähisuhtevägivald on süsteemne ja spetsiifiline: et seda hinnata, peab spetsialistil olema arusaam selle olemusest ja meetoditest.

Kas politsei ja sotsiaaltöötajad on piisavalt teadlikud, kas nad oskavad sekkkuda?

Politsei on Eestis koduvägivalla osas üks informeeritumaid, nad on saanud vastavaid ning see on olnud politseis suur prioriteet. Põhiprobleemiks on aga kaadrivoolavus ehk kui kompetentsed inimesed liiguvad teise valdkonda. Politsei teeb koostööd ka ohvriabi, prokuratuuri, tugikeskustega, maakondades toimivad eraldi võrgustikud.

Riskijuhtumid lähevad eraldi töörühmadesse, kus arutatakse, kuidas riske vähendada. Palju on ka ära tehtud. Igas kuriteovaldkonnas on juhtumeid, kus ei suudeta adekvaatselt reageerida, aga koduvägivallajuhtumeid on palju, politseinike koormus on suur. Meil oleks vaja igas valdkonnas spetsialiste, selleks peab olema ka teatud tüüpi inimene, et üldse vägivallaohvritega töötada.

Juttu on olnud ka ühiskondlikust taustast vägivalla taga. Kuivõrd meid ühiskondlikud hoiakud, misogüünsed sõnavõtud mõjutavad? Kas teatud hoiakud loovad pinnase koduvägivalla esilekerkimiseks?

Ametkondlik suhtumine on see, mida ohver isiklikult kogeb. Kui ohvri esimene kontakt abi küsides on negatiivne, siis ta ei lähe enam abi saama. Kui kuriteokoosseisu ei ole, siis reaalne vägivallajuhtum võib ikka olla. Eile helistas üks vägivallaohver, kes oli nii šokeeritud sellest, kuidas lastekaitse ei arvesta nende pere vägivallatausta ning otsustati, et lapsed saavad võrdselt mõlema vanema juures olla. Aga vägivald kestab edasi, ka laste kaudu. Ei samastata, et vägivalla ohvrid on ka lapsed – see on murekoht meie ühiskonnas. Mul oli eelmisel nädalal klient, kes suutis lastega põgeneda, aga lastekaitse määras, et naine ja mees saavad võrdselt hoolduse. Kui inimene on vägivaldne, siis algab ju manipulatsioon, vägivald võtab teised vormid. Nii saab ohver sõnumi, et ära mine kodust või suhtest ära, sest muidu võetakse sinult lapsed. Vägivallatsejad on tihti ka prominentsed ja ühiskonnas edukad isikud, suurettevõtte juhid, kellele jääb ka maja alles. Naine võib tulla küll vägivaldsest suhtest välja, aga ääraneotsus paneb ta põhimõtteliselt olukorda, kus ta peab justkui sinna vägivaldsesse suhtesse tagasi minema. Rõhutatakse, et lapsel peaks säilima sama elukorraldus: sama lasteaed ja kodu, aga kui seal kodus on olnud vägivald?! Kui jõuda selle naisega sinnani, et ta suudab põgeneda, aga siis kohus otsustab, et isa on nii stabiilne, edukas ja ema ei ole, tekibki küsimus, kuidas ohver üldse julgeb ära tulla.

Meil on juhtumeid, kus kriminaalmenetlus käib mitu aastat, vägivald samal ajal kestab edasi, sest kohtumenetlus käib: elatise, lapse, kodu üle ja nii edasi. Kui keegi protsessis vaatab, et isale on liiga tehtud, siis vägivallatsejale võib ka õigus jääda. Tekib vastutöö. Kui kogu ühiskond ei mõtle vägivallast sarnaselt, ongi keeruline. Igas ümarlauas või spetsialistide kohtumisel on alati kõige raskem siis, kui üks inimene vaatab vägivallale teisiti, ei hinda riski nii suureks. Teiste ametkondade –  tugikeskuse, politsei, ohvriabi – töö annulleeritakse.

Teavitamine sellest, mis on koduvägivald, on oluline. Praegu olen näinud, kuidas mõnitatakse ja marginaliseeritakse vägivallaohvreid. Üks põhjuseid võib olla ka see, et meedias on esinenud ka arvatavaid vägivallaohvreid, kes tegelikult on konfliktiohvrid. Kui minul on reaalne juhtum, võibki tekkida reaktsioon, et see pole vägivald, tegelikke ohvreid ei võeta tõsiselt ja nad jäävad süsteemi hammasrataste vahele. On ohtlik, kui meedia ja ka vägivaldsed inimesed ise võtavad taolise mentaliteedi üle.

jurist Merle Albrant on tegelenud aastaid naistevastase- ja koduvägivalla juhtumitega

Kuidas avalduvad ohvri ja vägivallatseja positsioonid?

Psühholoogiline pilt on alati parem vägivallatsejal kui ohvril: nad tunduvad stabiilsed, edukad, on osavad suhtlejad ja manipulaatorid. Isa võib tunnistust andes öelda, et naine hakkas ka karjuma lapse kuuldes, aga karjumisel ja süsteemsel vaimsel vägivallal on vahe. Meil peab tekkima arusaam, kuidas ära tunda vägivalda, mitte ainult ohvreid. Kusjuures, ohver alati vähendab vägivalda. See tuleneb ohvri psühholoogiast, kuna ohver tunneb häbi, vägivallatseja mitte. Ta teeb probleemi väiksemaks: küsid, mitu korda lõi, vastuseks saad „Ah, paar korda,“,  aga tegelikult on kehal neljas kohas vigastused. Või ohver kirjeldab pikalt vaimset vägivalda ja siis mokaotsast poetab: „Ja noh, korraks kägistas ka, aga see pole midagi.“

Ohvril tekib hirm: kas täna saab jälle? Just hirmuga kontrollitakse ka psühholoogiliselt. Me peame mõistma vägivaldset mentaliteeti. Nii kaua, kui me seda ei mõista, me tegelikult alavääristame ohvreid. Vägivald on seotud võimu ja manipuleerimisega: vägivalda tarvitatakse, sest inimene on õppinud kindla käitumismaneeri, et saavutada, mida ta tahab. Olgu vägivald majanduslik, vaimne, seksuaalne, füüsiline, nii allutatakse inimene oma tahtmisele. Ohvrid ei saa mingil hetkel enam arugi, et nad on vägivaldses suhtes. See puntrasse keerutamine käib aga strateegiliselt, seal on konkreetsed võtted. Vägivalla tarvitamine on süstemaatiline, emotsioonist lähtumine on harvem. Alkoholi tarvitamisel näiteks võib tekkida sellist ootamatut vägivalda, eriti kui inimesel on probleeme impulsikontrolliga. Eks paljudel vägivallatsejatel on ka oma traumad, millega peaks pöörduma spetsialisti-psühholoogi poole. Aga enamik vägivallaakte on strateegilised, ettekavatsetud ja läbimõeldud. Näiteks juhtum, kus naine keeldub seksist, mispeale mees viskab naise koduukse taha, võtab pangakaardi ja ütleb, et ära enam siia tule, mina jään lastega siia. Selle juhtumi puhul seksuaalset vägivalda ei tarvitatud, kuid kohe tuli asemele majanduslik ja vaimne. See on võimu näitamine ühe osapoole suhtes, see ei ole normaalne. Selliseid märke ei osata paraku veel vaadata.

Eakad on samuti vägivalla all kannatavad, aga harvem mainitud rühm. Kuidas seda olukorda kirjeldad?

Naiste tugikeskustesse jõuavad pidevalt ka need juhtumid, kuigi me ei too välja, kas naine on erivajadustega, eakam või näiteks teisest kultuurist või usutraditsioonist. Kliendid on olnud eri valdkondade naised. Minul samamoodi on olnud vanemaealisi, näiteks Rakveres oli klient, kes oli üle 80 ja kannatas füüsilise vägivalla all. Selliseid juhtumeid tuleb analüüsida teisiti. Vastavalt peaks käima ka menetlus. Enamik ohvreid tahavad lihtsalt rahu saada, soovivad, et vägivald lõppeks. Vägivald on vägivald, siin vahet ei ole. Statistika järgi on enamik ohvreid naised, aga olen esindanud ka mehi.

Mida saaksime ühiskonnana teha, mis oleksid esimesed sammud vägivalla ennetamisel ja ohvrite abistamisel? Kas olla kaaskodanikena tähelepanelikud, kui näeme märke oma tuttavate, sugulaste, sõprade seas?

Üks asi on riigi tasand: riigi tasandil on oluline ennetus, strateegiad. Kuna me ei ole rikas riik ehk meil tegelikult ei ole raha ennetuseks, tegeleme koduvägivallavaldkonnas n-ö tulekahjude kustutamisega. Ennetustöö tuleks tegelikult suunata 20 aasta perspektiivi, muidu meil tekivad järgmised põlvkonnad, kes käituvad samuti vägivaldselt. Sellest peaks rääkima lasteaias, koolis – me ju saame aru, kes tuleb vägivaldsest kodust, ka laste käitumine on siis kohe probleemne.

Arusaam perepoliitikast ja -suhetest, mis puudutab ka seda, kuidas konflikte lahendada, peaks olema igal noorel, kes lõpetab põhikooli või gümnaasiumi. Arusaamad, milline on vägivaldne suhe, kuidas konflikte, manipuleerimist ära tunda. Näiteks nooremad neiud, kes on madalama enesehinnanguga ja haavatavamad, satuvad tihti vanemate ja manipuleerivat meeste küüsi ega oska olukorda äragi tunda. Taoline olukord tuleneb sellest, et meie ühiskonnas on naistel sageli nõrk enesehinnang, see võetakse maha juba lapseeas, hoiakute ja õpetustega, kuidas tüdrukud on viisakad, vaoshoitud, tasa ja nii edasi.  Tüdrukutes peaks kasvatama julgust enda eest seista. Just naised võtavad sageli ka lähisuhtes automaatselt rolli, kus tahavad olla oma mehe meele järele. Vägivaldne inimene naudib seda, kui partner mõtleb, kuidas olla teisele meelepärane.

Märke, mida inimesed peaksid tähele panema on palju. Tihti vaadatakse, et oi kui romantiline suhe kolleegil või sõbral on, mees kogu aeg helistab, saadab lilli, aga tegelikult on seal omamissoov ja täielik kontroll. Ohvrid ei julge rääkida, tunnevad häbi,  et kuidas mul nüüd ei ole ideaalne suhe.

Oma lugusid peab rääkima, aga see nõuab suurt julgust, kui naine läheb oma looga meediasse. Enamik on olnud nõus oma lugu rääkima just selleks, et teised naised julgeksid välja tulla vägivaldsest suhtest.  Võib-olla tuleks rohkem kirjeldada vägivaldset mentaliteeti, et me saaks aru kui minu klassikaaslase või tuttava käitumine viitab tegelikult vägivaldne. Need on pisikesed detailid, kuidas kodune pereelu toimib. Näiteks, et kui kodus on külalised, siis naine jookseb, toob nagu teenija, mees istub suures toas sõpradega. Väliselt on kõik korras, aga kui hakkad mehega naistest rääkima, siis saad vastuse stiilis „Minu naine ei arva sellest midagi, ega naised ei oskagi midagi.“ Vägivaldne mentaliteet ei väärtusta naiste isiksust. Selle taustal on suhtumine stiilis „naine räägib siis, kui kana pissib.“ Meil on paare, kus on kõrgharitud naine, aga mees kodus ütleb: „Ole vait, sa ei tea mitte midagi.“ Kui kuuled pereelust, mis koduseinte vahel tegelikult toimub, näedki teistsugust pilti.

Toeta meid naiste ja laste õiguste kaitsel

Koduvägivald, naisi alavääristav suhtumine ja nende diskrimineerimine, samuti vägivald laste suhtes on vastuolus põhiõigustega. Toeta meid inimõiguste eest seismisel ja anneta või hakka püsitoetajaks!

Annetan
#inimoigused #inimoigused-eestis #sooline-vordoiguslikkus