Praktikant Õnnely: Su oma sõber, tuttav või pereliige võib kuuluda mõnda vähemusse. Seega ole inimlik, alati.

Eesti Inimõiguste Keskus (EIK) pakub jõudumööda tegusatele ja inimõigustest huvitatud tudengitele praktikavõimalusi. Sel suvel ongi meie juures toimetamas Õnnely Roos, kes asjaliku noorena õpib Hollandis korraga nii õigust kui rahvusvahelisi suhteid. Istusimegi Õnnelyga ühel soojal suvelõunal maha, et rääkida praktikast EIK-is ja arutleda maailmas toimuva üle.

Räägi endast paari sõnaga, mis on sinu taust, millega igapäevaselt tegeled ning mis tõi sind praktikale Eesti Inimõiguste Keskusesse?

Olen juba põhikoolist alates üsna aktiivne noor olnud, käisin rahvusvahelistel noortevahetustel nii kooliga kui ka kooliväliselt ning gümnaasiumis hakkasin tegelema ka väitlemise ja ürituste korraldamisega. Samuti osalesin aktiivselt mitte-formaalsetes ettevõtmistes, nagu näiteks Euroopa Noorteparlamendi (European Youth Parliament/EYP) konverentsidel. Euroopa Noorteparlamendi raames olen osalejana käinud Šveitsis kahenädalasel suurkonverentsil, kus osalejaid oli kokku Euroopa riikidest pea 200. Ise olen olnud projektijuht viimasel Eesti konverentsil Pärnus ning projektijuhiabi Hollandi konverentsil Amsterdamis. Kuna Euroopa Noorteparlament on suures osas loodud matkima Euroopa Parlamendi tegevusi, siis läbi Euroopa Noorteparlamendi on selgeks saanud nii Euroopa Parlamendi töögruppide lühendite tähendused ja tegevused kui ka sealne otsuste tegemisprotsess. Tänaseks olen juba aasta aega alaliselt elanud Hollandi suuruselt kolmandas linnas Haagis ning sügisest alustan Leideni Ülikoolis teist aastat rahvusvaheliste suhete ja juura erialal. Kooli ajal keskendun õppimisele ja tööl käimisele ning vahel sõidame sõpradega ratastega ümberkaudsetesse linnadesse. Tõeline Hollandi idüll. Eesti Inimõiguste Keskusesse tõi mind praktikale kaks asjaolu: inimõigustega tegelemine on minu jaoks olnud üks mu suurimaid unistusi ning soovisin näha, kuidas inimõigustega tegelevad inimesed töötavad ja mida täpsemalt teevad.

Sinu suvise praktika jooksul olemegi rõõmustades näinud, et sulle lähevad inimõiguste teemad väga korda. On see alati nii olnud või on mõni kogemus su elus selleks eraldi tõuke andnud?

Kõik mu lähedased teavad, et vähemuste eest olen seisnud nii kaua kui mäletan ning neil teemadel vahel ka vaidlusi maha pidanud. Sõbrad ilmselt ütleksid, et minu arvamusi inimõiguste teemal on väga raske muuta ja mu jäärapäisuse tõttu on seda ka pea võimatu teha. Oma esimesel Euroopa Noorteparlamendi konverentsil sattusin inimõigustega tegelevasse DROI I töögruppi ning seal avastasingi enda jaoks n-ö ametlikult inimõigused. Ilmselt tuleneb mu huvi inimõiguste vastu ka sellest, et veel 5-10 aastat tagasi ei olnud Eesti veel nii mitmekesine, kui on nüüd ning mulle jäi alati arusaamatuks, miks inimeste mitmekesisusse nii negatiivselt suhtuti. Minu jaoks oli see siis, ja on siiani, nii huvitav. Olen sellest eriti Hollandis õppides aru saanud, kuna sealses ülikoolis on mul sõpru ja tuttavaid pea igast maailmanurgast ja kõikvõimalike maailmavaadetega. Ma arvan, et sel põhjusel olen ka viimase aastaga väga palju inimesena kasvanud ja arenenud ning avardanud oma maailmapilti. Seetõttu ongi eriti nüüd veider kuulata, kuidas mõni poliitik või vihaõhutaja vahel kritiseerib või õhutab vaenu erinevate inimgruppide suhtes, mille osa on ka minu sõbrad või tuttavad.

Viimased aastad ei ole tõepoolest inimõigustele maailmas ja Eestis helded olnud, kuidas sa noore inimesena olukorda tajud? Mis enim muret teeb? Kas midagi rõõmustab ka?

EKRE valitsusse pääsemine ja Riigikogus nii arvestatava osa mandaatide saamine oli üsna hirmutav. Isegi kodust kaugel oli seda kõike vaadata kurb, kuna nii sõbrad kui kursusekaaslased uurisid pidevalt, mis Eestis ikkagi täpsemalt toimub. Käed rüpes ma aga ei istunud ja võtsin osa Haagis toimunud meeleavaldusest EKREIKE koalitsiooni vastu ning andsin oma nime EKREIKE juhtidele suunatud kirjale, kus palusime sügavalt järele mõelda, millised on selle koalitsiooni võimalikud tagajärjed. Tuleb tõdeda, et ka viimase aja uudiseid rõõmustamiseks kahjuks eriti põhjust ei anna, eriti näiteks Riina Solmani hiljutised kiuslikud ettepanekud nimeseaduse teemal. Lisaks leian, et puuetega inimeste aitamiseks peaks Eestis praegusest palju rohkem ära tegema.

Rõõmsaks teeb aga see, et aina enam avaldavad inimesed avalikult arvamust kiuslike tegude ja arvamuste vastu. Laulu- ja tantsupeol oli ka rõõmustamiseks põhjust, sest Eesti esimene LGBT-koor Vikerlased laulis samuti meie laulukaare all ja see uudis tegi tuju väga heaks. Suveks koju naastes oli aga nii tore näha tänaval ning meedias reklaame koduvägivalla alla kannatajate aitamiseks. Eestis on koduvägivald väga oluline teema ja vahelduseks on tervitatav näha sotsiaalse suunitlusega reklaame lisaks tavapärastele tootereklaamidele.

Jätkamegi positiivsete emotsioonidega, mida on meile viimasel ajal pakkunud just sinu põlvkond. Greta Thunberg Rootsis, õpilased ja tudengid Eestis ning veel paljud noorema põlvkonna esindajad üle maailma astuvad julgelt välja kliima – ja säästliku tarbimise teemadel. Kas noored päästavad maailma?

Kas pole see mitte pea aegade algusest saati alati olnud nii, et vähemalt osa noorema põlvkonna esindajatest elavad sooviga maailma päästa? Kuid tegelikult ma arvan küll, et mida rohkem nooremad põlvkonnad jõuavad tööturule, seda enam hakkame nägema, kuidas majandustrendid ning ettevõtete tegutsemisviisid muutuma hakkavad. Noored saavad aru, et neil on rohkem võimu kui olla pelgalt vaikiv tarbija. Kindlasti tekib ka üha aktiivsemalt sotsiaalselt vastutustundlikke ja missiooniga ettevõtteid ning algatusi. Kas julgen öelda, et ehk lähiaastatel mõtleb keegi välja Teeme Ära 2.0 laadse algatuse, mis lööb üle maailma laineid ning ehk aitab ka veidi kliima muutuse vastu? Vist julgen.

Aitäh, et oled meile sel suvel sisukaks abikäeks olnud ja tuult tiibadesse nii ülikoolis kui edasisel eluteel. On sul lisada mõni hea soov Eesti inimestele ja selle intervjuu lugejatele?

Ma sügavalt loodan, et parempopulistide valitsuses olemine annab Eesti inimestele aimu, et see ei too endaga head kaasa ning et inimesed lõpuks mõistaksid, et nad ei viljele tihtipeale konservatiivsust, vaid tõupuhast paremäärmuslikku populismi. Loodetavasti osaleb järgmistel valimistel rohkem inimesi ja siis on valimistulemused teised, kui olid sel kevadel. Ent lootust ei pea kaotama, sest võin oma senisest praktikakogemusest kinnitada, et Eesti Inimõiguste Keskuses tegeletakse inimõiguste ning inimeste probleemide lahendamisega väga usinalt ja sõbralikult. Viimasena soovin, et Eesti ei läheks praegust Euroopa peavooluteed ning ei muutuks veel konservatiivsemaks, vaid vastupidi avatumaks ja sõbralikumaks. Väikese riigina ei saa me üksinda kahjuks eriti palju korda saada, kuid Eestil on palju mida pakkuda. Oleks kahju, kui see kõik jääks inimestel avastamata pelgalt tagurlike käitumistrendide tõttu. Seega julgustan kõiki olema sõbralikumad ja sallivamad, sest kunagi ei tea, ehk võib LGBT-kogukonnas või teise päritoluga sisserännanus peituda sinu väga hea sõber!

 

 

Kuna oled siin...

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Anneta, sest just praegu on kriitiline aeg, mil toetust eriti vaja. Seisa oma annetusega meiega inimõiguste eest. Selle eest, et eelarvamuste tõttu ei pärsitaks kultuurisündmusi nagu Rakvere filmifestival Festheart. Selle eest, et Eestis saaksid elamisloa Eesti inimeste samast soost elukaaslased ja et kooseluseadust saaks kasutada ka tegelikult. Selle eest, et puuetega inimesed saaksid takistusteta ühiskonda panustada.

Ühiselt panustades oleme tugevamad.

Annetan
#inimoigused-eestis