Keio Soomelt ja Teet Suur Festhearti filmifestivali sünniloost ja köögipoolest

Festhearti filmifestivali uue kaasuse tuules tegime intervjuu festivali vedajate Keio Soomelti ja Teet Suurega, et uurida festivali köögipoole ja senise tagasiside kohta. Keio ja Teet kirjeldavad nii festivali sünnilugu, katsumusi kultuurisündmuse korraldamisel väikelinnas ning publiku tagasisidet ja Rakvere linna kuvandiga seonduvat.

Ideest teostuseni

Alustame algusest. Korraldate filmifestivali Festheart juba kolmandat aastat järjest. Kas räägiksite festivali sünniloo: kuidas tekkis idee hakata Rakveres Festhearti festivali korraldama?

Keio: Mõttest võib Teet rääkida, aga mina liitusin hetkel, kui Teet tuli mulle külla –  kuskil augustis, lihapirukatega – ja me istusime aias ning Teet ütles: „Kuule, Rakveres sai uus kino valmis – teeks midagi? Teeks äkki geifilmide festivali?“ Mina küsisin oma elukaaslaselt arvamust, ta oli päri ja nii läkski.

Teet: Noh, meil ongi erinevad pooled: kui minult tuli pigem idee, samas asjaajaja külge minus väga pole, siis Keio hakkas kohe korraldama.

Keio: Esimene pool aastat saime inimestega ja potentsiaalsete koostööpartneritega kokku. Esimene suurem avalik sündmus oli 2017. aasta veebruaris, kui tuli esimene juhtum Rakvere linnavolikoguga, kus nad üldse keeldusid festivali toetamast. Ja kuna see oli ka pool aastat enne KOV-valimisi, korjasid konservatiivid selle kohe üles ja tekkis konflikt, mis puhuti suureks. See oli väsitav, aga ei saa öelda, et see üdini halb oli, sest kui alustada Eestis uue kultuurisündmusega ja olla pool aastat enne algust korraga kõigis meediakanalites ja uudistes, on sel ka positiivne mõju. Ka meie toetuskampaania, mille algatasime, läks käima ja inimesi liitus pidevalt. See oli kõige keerulisem hetk, sest tegu oli ka avaliku väljatulekuga – mu lähedased ja pere, sõbrad küll teadsid, aga..

Teet: Paljud inimesed arvasid, et asi ei saa teoks, öeldi, et tehke see esimene ära.

Keio: Esimene aasta oli enda jaoks ka kõige keerulisem, ja küsisime endalt: huvitav, kas keegi üldse tuleb ka? Samuti korralduslik pool, filmide saamine, külaliste kutsumine. Kirjutades Euroopasse taotlusi ja kirju, arvati sealt, et me kirjutasime midagi valesti, et meil on Eesti 10. LGBTI filmifestival ja tuli selgitada, et ei, tõesti esimene. Võib-olla arvati, et kaks hullu mingis kolkas teevad midagi. Kui esimesel korral tekkisid toetajad ja publik, siis oligi näha, et toimib.

Mille alusel leiavad filmid tee teie festivaliprogrammi? Kuidas see protsess käib?

Keio: Meil on selle jaoks programmijuht Tiina. Kui Teet idee välja käis, meenus mulle, et mul on Artises tuttavad, kes soovitasid Tiinaga kontakteeruda. Tiina otsustas tiimi tulla. Meie aga Tiina töösse väga ei sekku, kuna tegu on Eestis ühe valdkonna tipuga.

Teet: Meil on lihtsalt natuke mõtteid või soovitusi.

Keio: Üldine printsiip on “kõigile midagi”, tahaks LGBTI puhul esimesed viis tähte ära katta. Ja kui meil esimesel aastal olid ka mõned vanemad filmid,, siis nüüd on uued. Valikut suunavad ka koostööpartnerid: eelmisel aastal näiteks oli Kanada saatkond kohe valmis partneriks tulema ja Kanadast tuli eelmisel aastal film „Veenus“.

Teet: Iga kord on kerge temaatiline rõhk, eelmisel aastal transsoolisus. Mõni esineja või külaline on alateemaga seotud ja see annab värvi juurde.

Keio: Me oleme mõlemal aastal püüdnud tõesti teha arutelusid ja eri teemasid tõstatada. Esimesel aastal tegime koostöös Soome partneritega kooseluseaduseteemalisi arutelusid.

Aga kas publik tuleb Eestist väljaspoolt või on külastajad peamiselt kohalikud?

Keio: Esimesel aastal tuldi pigem väljast. Paljud kohalikud jätsid ilmselt tulemata, kuna pelgasid mäsu, mis lahti läks. Teisel aastal oli küll näha inimesi, keda ma isiklikult ei tunne, aga olen nendega kohtunud Rakvere Selveri järjekorras – tuttavad näod. Teisel festivalil oli meil juba palju rohkem ka väliskülalisi.

Foto: Tiiu Heinsoo

Festival kui kogukonnatunde kasvulava

Kuivõrd olulist kohta näete LGBTI filmifestivalil kogukonnas ja mõtteainese pakkumisel?

Teet: See võtab kindlasti aega, aga festival ise on võtnud maha hirme ja vähendanud teadmatust. Festival tuligi selleks, et jääda. Inimesed teavad ju meid ka niisama, Keio tegutseb kultuurivaldkonnas, rahvas teab teda ja osatakse inimestena samastuda.

Kas teie jaoks on oluline kogukonnatunde loomine või kasvatamine festivali kaudu?

Keio: Kindlasti, kas või sõpruskondade teema. Üks eesmärk on, et kogukonnal oleks tore võimalus kokku tulla ja ühiselt aega veeta. Mis seal salata, meie enda kogukonna sees on aga teadmine erinevatest tähtedest piiratud ka minu jaoks oli eelmine aasta silmiavav. Ma põhimõtteliselt tean, mida tähendab T-täht LGBTI-s, aga suheldes külalistega ja filmide kaudu tekkis hoopis teine vaade, inimesed jagasid oma kogemust. Eestis teatakse avalikult lesbi-ja geiinimesi, teised on aga veel sügaval kapis. Lugude kaudu tekib teise tasandi arusaam ja tunnetus.

Teet: See kogukond on olemas ja huvitav on näha, et kui muidu lähed kinno, näed popcorni järjekorras tunglevaid inimesi, aga meie filmidele tulijad on rahulikud. Paljud on siiski Rakveres ka n-ö peidetud. See on aja küsimus, et ka need inimesed julgeksid tulla.

Milliseid reaktsioone on olnud kogukonnas sees?

Keio: Ebatolerantset ja kergelt tõrjuvat hoiakut on ikkagi ka kogukonna sees. Ma aitasin enne festivali korraldada ka Tallinna gei-pride’i. Minu jaoks oli ootuspärane, et parempoolsete vaadetega inimestelt tuli vihaseid kommentaare, oli aga üllatav, et kommentaare tuli ka kogukonna seest. Geimehed kirjutasid, et miks te marsite, miks seda vaja on.

Ilmselt on taustal ikkagi hirm, nagu nõukaaja enesetsensuur. Just seal oleks vaja näidata positiivset eeskuju: sa ei pea elama oma hirmudega. Ma ei arva, et ma peaks käima vikerkaarelipp seljas ja end tutvustama „Tere, ma olen Keio ja ma olen gei.“ Võiks lihtsalt evida suhtumist, et see poleks üldse teema. Kui näiteks asutus korraldab jõulupeo, siis kellegi kulm ei peaks tõusma, kui ma tulen sinna samasoolise partneriga. Vaja on positiivseid näiteid: käisid Festheartil – jäid ellu, ei juhtunudki midagi.

Teet: Tihti on inimesed ka milleski kinni: nad võivad näiteks valida EKREt, kuigi erakond räägib neile vastu ja levitab neile kahjulikke arusaamu. Aga eks leppimine peab algama kõigepealt seest, et inimene lepib iseendaga.

Aga millist tagasisidet olete üldiselt külastajatelt saanud?

Keio: Esimese festivaliga on mul üks puudutav kogemus. Helistas 50-aastane meesterahvas, kes soovis annetada, aga mitte oma konto alt. Lõpuks kandis ta raha minu kontole ja mina tegin MTÜ-le annetuse. See hirm, millega inimene igapäevaselt elab ja kui mitu sammu ta peab ette mõtlema – see on meeletu. Kui me suudame kellegi tänu festivalile või pride’ile „ära päästa“, et ta saab järgmised 40 aastat elada ilma hirmuta, on minu töö tehtud.

Hea meel on näha, et iga aastaga käib järjest rohkem noori, gümnasiste, kellest osad on hiljem kapist välja tulnud. Suhtumine, et ka väikeses linnas võid olla see, kes sa oled, et sa võid tulla Festheartile, ilma et peaksid põdema, mis homme koolis saab, on oluline.

Annetuste statistikat vaadates toetab meid järjest enam kohalikke inimesi. Mul endal oli soe tunne, kui pärast eelmist festivali kirjutas mulle üks pereema, kuidas ta oli eelnevalt rahvuskonservatiivsete vaadetega, aga festivaliaasta muutis teda nii väga, et ta on nüüd liberaal.

Mulle meeldis väga ka pärast esimest Festhearti Virumaa Teatajas ilmunud juhtkiri. Mäsu oli ära olnud, kogu möll läbi ja juhtkirjas küsiti põhimõtteliselt, et mis siis nüüd oli – midagi ju ei juhtunud, kino jäi püsti, kõik jäid terveks.

Kuidas on teie silmis Festheart Rakvere kuvandit mõjutanud? Kuvandist on juttu olnud meedias, aga mis on teie arvamus?

Teet: Linn hoiab sellest väga eemale. Muidu iga teise asjaga ikka levitatakse infot, et „meil Rakveres“..

Keio: Kui sa midagi teed, leidub alati neid, kellele meeldib ja kellele ei meeldi. Kunagi oldi ka Rakvere tarva kuju vastu, saadeti protestikirju ja kirjutati Virumaa teatajasse. Täna on sellest saanud positiivne sümbol. Kui sa teed midagi, mis on inimeste jaoks võõras, on enamikul esimene reaktsioon „ei“. On vähe neid, kes julgevad endale tunnistada, et ma ei saa aru. Enamik ütlevad siis, et mingi asi on nõme. Mis puutub kuvandisse, siis meie oleme andnud linnale võimaluse olla midagi muud kui tolmune väikelinn. See, kuidas seda kasutada, on juba nende asi.

Teet: Vajalik on see esimene sündmus: kõik olid elevil ja puhtalt tunne, et sündmus ongi käes, andis linnale uue mõõtme juurde. Aga julgust linna poolt infot levitada ei ole.

Keio: Festival on linnale ka turundusvõimalus. Me käime koosolekutel ja turundusseminaridel, küsides, millega me eristume. Korda tehtud tänavaid on igas linnas, aga..

Teet: Turist tuleb sinna, kus midagi toimub, mitte kus midagi on. Inimesi kutsuvad konkreetsed sündmused. Eesti väiksuse juures sarnast festivali ilmselt keegi teine tegema ei hakka, me olime esimesed ja nišš on kaetud.

LGBT+ koor Vikerlased ning koori dirigent ja festivali peakorraldaja Keio Soomelt. Foto: Tiiu Heinsoo
Festivali köögipool

Minnes aga tänavuse festivali juurde, siis uurin, kus maal hetkel korraldusega olete?

Keio: Oleme saanud viimase Hasartmängumaksu toetuse, samuti kogume kenasti annetusi. Tiina on hetkel Berliinis filmifestivalil, varsti hakkame filme valima ja sellest johtuvalt saame hakata edasisi kokkuleppeid tegema. Kuupäevad on paigas, oleme arutanud erinevaid sündmusi koostööpartneritega. Valimised festivali toimumist ei mõjuta, küll aga võivad need mõjutada arutelusid, sest märtsis saab selgeks, milliseks ja kas üldse edasine suund kujuneb. Nüüd me liigume vaikselt tehnilise korraldusega edasi.

Teet: Tiina proovib filmivaliku kokku panna mitmekülgsust arvestades. Ta on öelnud, et mingitest vanuserühmadest filme on raskem leida. Palju tehakse noorematest tüdrukutest ja poistest, keskealistest meestest aga pole väga võtta.

Keio: Leida film, mis räägib näiteks mõne paari elust, kes on juba 60+ vanuses, on keerukas. LGBTI kogukonnas ongi vananemise küsimus aktuaalne. LGBT kogukonnas on see keerulisem, sest geide puhul oleme justkui ise loonud endale stereotüübi ja mida vanem ja rohkem vormist väljas oled, seda raskem on sul šabloonis püsida. Heteroseksuaalsetel paaridel on ümbritsev sotsiaalne ring suurem: kui üks paariline lahkub – sureb – jäävad lapsed ja sugulased toetama. Geid aga jäävad täiesti üksi, sest sul pole altpoolt tulevat tuge. Seega küsimus on, kuidas sellega hakkama saada.

Teet: Järjest vähem on sidet ja lõpuks on vanainimene nii või naa oma probleemidega üksi. Kui kuulame õnnitlussaadet, siis lapselaps õnnitleb kuskilt Austraaliast. Aga kindlasti on inimene veel üksikum, kui tema sugulased teda ei aktsepteeri.

Milline film on teile endile senistest kõige huvitavam olnud või mõtteainest andnud ja miks?

Teet: Kõik väärtfilmid on sageli raskete teemadega, n-ö ängifilmid. Minu arust oli väga eriline Kanada film „Veenus“, mis rääkis ühe transsoolise perest: seal oli huumorit, sündmustik oli antud lapse pilgu läbi ning kogu suhtumine oli naljakas ja positiivne, samas ka sügavmõtteline.

Keio: Äkki esimese festivali lõpufilm „Õnnistatud maa“, mis on seotud sellega, et LGBT maailm ei ole ainult linnaselu, sädelus, klubid, glitter – tegelikult ka sealsamas maapiirkonnas, laudas, poriste kummikutega, on üks geinoormees. Festivali tulebki teha Rakveres, sest Tallinnas gei olla on lihtsam. Kas või on rohkem kohti, kus kapuuts silmil vaikselt sisse pugeda ja seltskonda jõuda. Selles filmis oli keeruline nii keskkond, kus peategelane oli, kui ka tema enda teadmatus, mis näitas, et palju ängi tulebki sellest, et inimene ise ei saa aru, mis temaga toimub. Ja lõpuks siis maainimese pragmaatilisus: vanaema lõpuks leppis sellega, et ta pojapoeg on gei, sest tal oli kaks varianti: kas ta ei aktsepteeri ja pojapoeg läheb minema või ta lepib ja talle jääb tallu ka töötegija.

 

Tunned huvi inimõiguste vastu? Liitu meie uudiskirjaga!

#vordne-kohtlemine